horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Naerata nüüd jälle sa...

Ülimal masenduse hetkel võib elu teha vapustava pöörde, koges Simon. Noormees oli olnud veendunud, et ta kaotas kõik...

Hiigelpilved, mis värvisid taevakaare tumesiniseks, tundusid nagu tornaadod, mis tulevad kohe maad laastama. Tuul vihises jõeveerel, raagus kaskedel ja vilistas kuidagi eriliselt, nagu hüüaks keegi appi, nagu üritaks uppuja viimsest õhekõrrest haarata, aga käed jäävad lühikeseks. Sama tormiselt mäsles jõgi, nagu tahaks kõike elavat endasse haarata, alla neelata ja välja sülitada.
Simon jalutas promenaadil ja jälgis looduse ürgset, laastavat jõudu. Talle ei tundnud see vaatepilt hirmus. Ta ei mõelnud ka sellele, et rajune tuul võib murda mõne hiigeloksa ja ta selle alla matta, lausa nii, et elu karjub ennast temast välja. Simon ei mõelnud millelegi negatiivsele, tal oli kõigist ja kõigest ükskõik. Pigem ajas kogu see mornivõitu ilm teda naerma.
Mees sirutas käed taeva poole ja röökis täiest kõrist, nagu siga aia vahel, nii armastas Simoni vaarema poisile öelda, kui poiss alles pisike oli, ja kisendas, kui oma tahtmist ei saanud. Simon karjus nii kõvasti kui hääleulatus võimaldas.

Surm ja valu
„Miks küll inimesed surma kardavad? Miks nad paaniliselt surnuid kardavad? Mulle meeldivad surnud inimesed, nad on kuidagi eriliselt armsad ja vaoshoitud, ei hakka vastu ega irvita su üle. Sa tunned ennast nende seltsis kuningana, maadevalitsejana, sest sina oled elus ja nemad on surnud. Kummaline, et koos inimese surmaga kaob kõik maine. Aga hea, et kaovad ka kõik mured, piinad, mis sind pangalaenu maksmise ees rusuvad, valud, mis sind alalõpmata painavad, rõõmud, mis kohati lolli tunde tekitavad, eriti kui sa tahad nendest priiks saada, aga nad ei lase sinust lahti, nagu painavad unenäodki, mis aeg-ajalt su öödesse tulevad, sind elusalt pooma hakkavad, näpistavad ja samuti ei lase endast lahti lasta. Nii sa ärkad unenäo lummuses ja pettud, et kõik ei olegi nii nagu unenäos. Kõik on liiga hea ja realistlik. Sa oled see sama inimene, kes enne uinumist. Sul on täpselt samad vead, head ja kombed, sama nirginägu, totakad kõõrdsilmad ja sama kahvatu jume. Sa oled sina ise, ent ometi tahtsid jääda selleks, kelleks unenägu sind sünnitas.“
Simon oli pärast vaarisa surma nagu ära tehtud. Ta ei olnud tema ise. Noormehele tundus, et vaarisa minek võttis pool tema hingest kaasa, sest just vaarisa oli see, kes noormeest juhendas ja mõistusele tulema mainitses, kui Simon oli teelahkme käänakut pidi juba sohu vajumas.
Vaarisale võlgnes Simon ka oma elu, kui ta hing, pärast vanemate surma, paelaga kaelas rippus. Simoni vanemad hukkusid autoavariis, kui Simon oli alles nelja-aastane. Vaid tema pääses. See oli liiga suur kaotus ja katsumus pisikese poisi jaoks, kes röökis surnud ema otsas ja üritas verist ema ellu äratada. Kes uskus, et ta vanemad elavad, sest surmast ei teanud laps midagi. Alles tunde hiljem, kui ta vaarisa käest teada sai, et ta ei näe oma vanemaid enam kunagi, sai Simon aru mida tähendab surm.

Armastus või flirt?
„Hei, mida sa kondad siin promenaadil!? Vaata, kui tulevad mustad linnud ja viivad sind minema!“ kuulis Simon tuttavat häält.
Mustad linnud, ohh, rongad ja varesed, need ongi mustad linnud, minu mustad linnud, minu lemmiklinnud. Kõige targemad ja kenamad linnud. Nad võiks tulla küll, mind oma haardesse haarata ja minema viia, mõtiskles mees, kes ikka veel uskus muinasjuttudesse.
„Noh, neelasid keele alla või?“ muigas Sirle, sinisilmne pisike ruugejuukseline tüdruk, kellesse Simon lootusetult armunud oli.
Mingil ajal arvas noormees, et see tunne on vastastikune, ta isegi üritas Sirlele serva teha, kuid Sirle pööras kõik naljaks ja, Simoni arvates, ainult flirtis Simoniga, aga Simon tõlgendas vahel seda ka teisiti, sest ta oli nii üksik, orb, kellele tundus, et kogu maailm on tema suhtes pahatahtlik. Ta tundis, et tema peab samamoodi maailma suhtuma. Et ta ei ole soositud hing siin maa peal.
Ühel päeval, kui Simon nägi oma silmarõõmu teise noormehega promenaadil jalutamas ja lustakalt vestlemas, murdus tema hing. Ta tõmbus endasse ega ei käinud enam ka pubides ja klubides. Pigem jalutas ta vabal hetkel mööda rannariba ja mõlgutas mõtteid. Vaid veekogude ääres tundis Simon ennast õnnelikuna. Ta tundis seda, temale meeldivat, kõiksuse tunnet. Ema, isa, vaarisa tunnet, õnneliku enda tunnet, kui ta oli väikene ja kui kõik oli veel ilus.
„Sedand, tjah, noh, mis sind siia toob?“ kogeles noormees viimaks.

Margit Peterson

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar