horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Nagu vaimud surnuaial

Depressioon on ränk haigus, ­mida keegi enesele vabatahtlikult ei vali. Kuidas see seestpoolt vaadates tundub?

Mõtted künnavad raudrasketel saabastel mööda pead ringi, tekitades külma õudust ja veritsevat piina. Tõmba ometi see neetud tekk üle pea ja proovi mitte mõelda. Pane oma hingevalu mõneks ajaks sügavkülma. Veel parem – mata maha, igaveseks. Lükka need laastavad meelepildid endast kaugele eemale. Sahaara kõrbe, seal hävineb kõik, langeb kuumuse, madude ja skorpionide saagiks. Või saada Siberisse. Sealt on vaid vähesed tagasi tulnud.
Aga see pole võimalik, ja sa tead seda. Mõtted tulevad küsimata, ootamatult, iseenesest. Mis kõik on olnud. Mis oleks võinud olla. Miks ei olnud?
Kui saaks teha nii, et enam ei mõtleks.
Aga ei saa. Need mõtted hiilivad su ajusagaratest välja nagu vaimud surnuaial. Nad isegi ei oota enam ööhämarust, ronivad välja igal ettejuhtuval hetkel, just siis kui ise heaks arvavad. Ja mitte sugugi head mõtted. Ikka need halvad, kõige halvemad. Sellised mõtted, mis viivad välja selleni, et millelgi pole enam mõtet. Ei voodist välja ronimisel, duši võtmisel, tolmupühkimisel, söögitegemisel, mitte millelgi.
Kas Jeesus tundis ristil sedasama? Et kõik on mõttetu? Sellepärast andiski alla, otsustas surma kasuks? Seepärast hüüdiski: “Isa, sündigu sinu tahtmine,” tahtis selle piina lihtsalt kiirelt lõpetada. Niikuinii midagi paremat ei tule.

Aga sina ei taha surra!
Tahad hoopis elada, kogu elujõudu endasse tagasi saada. Kust seda saaks? Kes seda jagab? Sa tahaksid naerda ja tantsida, tunda rõõmu igast uuest algavast päevast. Mis tunne see oli, kui sa ärkasid hommikul ja nautisid päeva algust? Sa ei mäleta enam. See kõik oli nii lootusetult ammu. Kas sa üldse oled seda kunagi tundnud?
Telefon heliseb. Aga sul ei ole jõudu kergitada selle neetult raske teki äärt, et sellele vastata, kellegagi rääkida. Las heliseb pealegi. Sa isegi ei tea, kes helistab. Sul on ükskõik. Niikuinii pole mõtet millestki ega kellegagi rääkida. Nad ei saaks aru ja sul poleks midagi öelda ka.
Sa võiksid ju abi paluda. Aga kellelt? Kes oskaks sind aidata?  Kas siin saabki üldse keegi aidata? Nii polegi mõtet.
On juba üheksas päev. Vist. Võib-olla ka kümnes, üheteistkümnes. Või hoopiski kahekümnes. Kes seda enam mäletab, millal see kõik algas?
Silmi avades näed tumepunaseid roose.  Need oleks justkui punase veini laigud. Erineva suurusega, kuid ühtlase tooniga. Kas oli kellegi veiniklaas hooletusest voodisse ümber kukkunud ja kogu veini linale läigatanud? Ah, mõtled siis, sest see polegi vein, vaid roosid.
Tumepunased roosid, mis peaksid sind rõõmustama, sest armastad roose. Lausa jumaldad punaseid ja lõhnavaid. Nädal aega pole sa muud näinud, kui neid roose hallil põhjal. Uskumatult ilus. See peaks sind õnnelikuks tegema. Kuid sulgedes silmad, kogu ilu kaob. Kujutluspilt liigub mööda tuba ringi, peatudes aeg-ajalt mõne eseme juures, vaadates ülevalt, paremalt ja vasakult, jõudes selgusele, et see on õudus, mida endas ja enda ümber näed.

Tolm kõigel
Kõik on halli tolmukorra all. Paksu tolmukihiga kaetud, nagu poleks juba sajandeid siit ühtegi inimkätt üle käinud. Mitte keegi pole tahtnud puutuda seda vastikut tolmulestade kuhja ja nüüd ei pääse keegi sealt alt enam elavana välja.
Võiks ju koristada. Osta niiskeid tolmulappe ja kõik riiulid üle käia. Raamatud ka. Need tuleb ükshaaval möödunud aegade mälestustest puhtaks pühkida.  Siis kujukesed riiulitel. Needki vajaksid hoolivat kätt. Jeesuse büst. Oliivipuust välja voolitud, Pühalt Maalt toodud Neitsi Maarja. Erineva kujuga vaasid, mis siit-sealt maailmanurkadest  kokku ostetud ning kohvris koju veetud. Oh, Jumal...
Kirjutuslaud ja lamp selle peal. Kummaliselt imelik lamp. Valgust ta suurt ei jaga, aga mingi võlu temas on. Selle vaeses valguses olid sa kord tolmust puhtaid raamatuid lugenud. Sa jumaldad seda lampi. Põhiliselt sellepärast, et sul õnnestus see omastada vaid ühe euro eest ühel lahmakal äärelinna kirbuturul, kus oli kõike saadaval. Sa oleksid tahtnud sealt veel nii mõndagi osta, aga valisid lõpuks ainult selle vana ja väsinud lambi. Nii sa selle jätsidki, ei asunud restaureerima. Nüüd on see vana lamp väärikalt paksu tolmukorra all.
Nagu kõik muugi su ümber, olles teel igavikku, kuhu juhivad sind paberitehunnikud laua vasakus nurgas. Ka need paberid tuleks läbi vaadata. Siia-sinna lehenurkadele kirjutatud mõtteterad. Vanad arved. Telefoninumbrid. Kelle omad? Sa ei mäleta enam. See kõik tuleks nüüd sorteerida ja aegunud paberid minema visata. Tundmatud telefoninumbrid samuti. Niikuinii ei helista enam neil numbritel. Pole kunagi ilmselt helistanudki. Keegi ütles “kirjuta number üles” ja saigi kirjutatud. Aga pärast ei mäletanud enam, kelle number see oli.
Issand. Liiga palju vaeva. Sa ei suuda. See kõik näib sulle ülejõukäiv.
Ning on veel teised töölauad, mille taga sa kunagi, parematel aegadel töötasid. Ühe peal on puutükid, teise peal poolik hõbesõrmus. See on veel paksema tolmu all, kui raamaturiiulid ja kirjutuslaud. Seda sõrmust viilisid sa viimati seitse aastat tagasi. Muidugi oled sa teda seitsme aasta jooksul tõstnud siia ja sinna, sahtlisse ning siis jälle tagasi lauale. Aga sa oled puudutanud seda vaid kergelt kahe näpuga. Et mitte käsi tolmuga määrida.
Jeesus puutükkidega kaetud laua kohal seinal. Paksu tolmu all. Vaene Jeesus. Ristil rippumas ja nüüd veel tolmu all ka. Ei saa hingata. Ei saaks niikuinii, ammu hinge heitnud. Ja mille nimel?
“Issand, milline mõttetus,” käib sul taaskord läbi pea.

Kui kaua pesemata?
Dušši peaks võtma, end pesema. Nädal aega pole sa öösärki seljast saanud. Või rohkemgi? Kes seda enam mäletab, millal see kõik algas. Higihais lööb nüüd üle pea. Ja küllap on veel teisigi lõhnu. Neid, mida sa ise ei tunne, aga teised tabavad sinust möödudes kohe ära. Kirtsutavad nina. Pööritavad silmi. Põlastavad.
Ent kogu see tegevus nõuaks nii ületamatult palju ettevõtmist ja jõudu! Vabastada end öösärgist, astuda duši alla, pärast suure rätikuga kuivatada. Nägu, käed, selg, keha. Õudus, oh õudus. Ja mis edasi? Puhas öösärk selga. Uuesti voodisse. Tekk üle pea. Nii et – mis mõte sel pesemisel oleks?
Aga võiks ju proovida end korralikult riidesse panna ja välja minna? Ent siis tuleb mõelda, mis riided kapist välja võtta. Ja make-up´i peaks tegema. Kõigepealt silmaümbrused kreemitama. Siis nägu. Puuderkreem, puuder, päikesepuuder, põsepuna.
Jumal, mu Jumal. Seda on liiga palju.
Ripsmed koolutada ja värvida. Aga sa ei jaksa kättki tõsta.
Ning juuksed tuleks sul ära pesta. Kaks nädalat pole sa juukseid pesnud. Aga kui see pesemine ette võtta, siis tuleb juuksed ju ka ära kuivatada, lokitangidega koolutada, sättida.
Seda on liiga palju, nõuab liialt jõudu. Lihtsam oleks pea paljaks ajada. Sul peab olema kusagil üks aparaat, millega kunagi ammu esimest korda pea paljaks ajasid. Kus see aparaat nüüd on? Sa ei jaksa otsida.

Riina Kangur

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar