horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Nagu vaskuss päikesepaistel

„Mida tead sina kooselust?“ hüüatas ema mulle järele, kui end kohvriga korteriuksest välja manööverdasin. „Sa arvad, et astud paradiisi, aga tegelikult jalutad sisse argipäeva ­väravatest. Kas sa oled selleks üldse valmis?“

Telefon mu diivanilaual hakkab helisema. Panen õuna käest ja jälgin üksisilmi helendavat ekraani, mis nõudlikult mu tähelepanu anub. Ma tean, kes on helistajaks, sestap ei kiirusta vastama. Meloodiline trillerdus jätkub, kuni viimaks sirutan ohates käe välja.
„Tinnuke, nii tore jälle su häält kuulda,“ sädiseb mu kõrva ema hääl.
„Tere,“ lausun külmalt.
„Millal sa Eestisse tuled?“ jätkab ema.
Sulen silmad, et mitte näha Stockholmi öiseid tulesid, kuid kahjuks ei saa ma midagi ette võtta selleks, et vaigistada häält, mis mu kuulmekäikudes täriseb. Olen löödud, et ema mind niisuguse nõmeda hellitusnimega kutsub. Tõenäoliselt pole mul sellest elu lõpuni pääsu.
„Ma ei tea. Tõtt-öelda on mul päris kiired ajad,“ valetan ükskõikselt. Ma ei vaevugi oma külmust varjama, sest armetu tõde on see, et ma vihkan oma ema. See pole niisama pelk mittemeeldimine või mõnest tühisest eriarvamustest välja kasvanud vimm, vaid marutav raev, mida vaid suurivaevu ohjes hoida suudan. Parema meelega ei suhtleks ma oma emaga üldse, kuid mingi inimlikkus sunnib mind ajuti siiski järele andma, et siis hiljem end nõrkushetke pärast südamepõhjani vihata.
„Noo, ära siis niimoodi,“ püüab ema mind lepitada. „Me Tõrukesega mõtlesime, et tuleks ehk sulle külla. Augustikuus on Rootsimaal kindlasti väga ilus ja Tõrukesel algas just puhkus. Mis sa arvad? On ju tore mõte?“ Võtan õuna uuesti kätte ja ampsan sellest raevuka tüki. „Või Tõrukesega?“ iroonitsen. „Oled ta paksuks jõudnud sööta, mis?“
„Ee… mitte eriti,“ kogeleb ema ja ma tajun oma esivanemat nägematagi, kuidas ta nägu kimbatusest roo­sakaks tõmbub. „Mis see paar ülekilo mehele ikka teeb,“ võtab mu vastane sedamaid kaitsepositsiooni sisse. „Ta on ju alati maias olnud, küllap tead isegi.“
„Njah,“ nõustun kuivalt ja vaatan instinktiivselt kella. „Tegelikult pole mul tuju teiega jännata. Kui sul on isu oma Tõrukesega aega surnuks lüüa, sõitke pigem kuhugi palmide alla.“
„Tinnuke, aga…“
Ema protestist hoolimata lõpetan kõne ja vajun hulgaks ajaks letargilisse raskusesse. Diivani pehme seljatugi imeb endasse minu ühes mu valuga ja hulk aega ei kuule ma midagi muud peale vere raevuka kohina kõrvades. Lõpuks kõnnin riiulini ja tõmban sealt välja helesiniste kaantega kaustiku, mille varesejalgsed ülestähendused toovad mu näole hapuka muige. Ega ma eriti teagi, miks ma selle kodumaalt kaasa võtsin, kuigi loobusin enamikust oma armsatest asjadest ja põgenesin ülepeakaela. Mu silmad leiavad tuttavad kirjaread ja jäävad nende vangistusse.

Kolmapäev, kirgas ­päikesepaiste.
Nojah. Siin ma siis olen oma seitsme asjaga. Kui ma uksi paotan ja kikivarvul toast tuppa kõnnin, levib mu sõõrmetesse mahedat puidu ja laki lõhna, mis seguneb veidra ärevusega. Kõik tundub võõras ja harjumatu, nagu oleksin kogemata korteriga eksinud. Ometi olen siin avaras säravvalges elutoas, punaveini ja Vaiko kumiseva naeru seltsis veetnud oma senise elu parimad õhtud. Nüüd näib kõik teistmoodi, sest olen siin päriselt.
Kodust lahkumine kujunes mu kergelt hüsteerilisele esivanemale muidugi üksjagu traagiliseks, kuid ilmselgelt oli see samm, mida pikisilmi igatsesin astuda.
„Mida tead sina kooselust?“ hüüatas ema mulle järele, kui ma end kohvriga korteriuksest välja manööverdasin. „Sa ei ole kunagi varem kellegagi koos elanud. Sa arvad, et astud paradiisi, aga tegelikult jalutad sisse hoopis argipäeva väravatest. Kas sa oled selleks üldse valmis?“
„Valmis milleks?“ imestasin pisut ebaviisakalt. „Kas sina oma kolme luhta läinud abieluga oskasid mis iganes ootamatusteks valmis olla? Millegipärast ei tundu mulle, et oleksid siinkohal kõige õigem inimene nõu andma.“
Ema muidugi solvus ja mul ei jäänud muud üle, kui endale tuhka pähe raputada ja oma otsekohesust kahetseda. Leian elutoast Vaiko kampsuni ja naeratan. Sellel on armas ja kodune lõhn, mis mu hetkega maha rahustab. Kõik on siiski õige. Mina ja tema. Hoolimata kolmekümne aastasest vanusevahest. Kas ma olen tõesti natuke narr või on narrid hoopis need, kes end eelarvamustel pureda lasevad?

Reede, igati ilus ilm.
Olen jälle omaette. Mida teha suure hulga vaba ajaga, kui tahaks üle kõige koos olla inimesega, kelle pikki tööpäevi sisustavad lõputud nõupidamised ja ärikohtumised? Avastan, et mulle meeldib Vaiko asju puudutada. Justkui annaks see mulle pisutki tema lähedust, kui seda vahel nappima kipub. Meeldib libistada sõrmeotstega üle kaminasimsi, lasta neil rännata üle tema foto, kust vaatavad mulle vastu sügavad targad silmad. Ta näeb pildil välja palju noorem. Võib-olla kolmekümnene, ehk isegi kakskümmend kaheksa. Miks me ei kohtunud ometi pisutki varem? Miks ma ei võiks olla natukene vanem? Soovin, et Vaiko oleks juba kodus, naeraks olematuks mu hirmud ja ebaluse ning täidaks mu sooja rahulolu ja kindlustundega. Siit, ülevalt, Lasnamäe kaheksandalt korruselt näib kogu maailm peopesale mahtuvat. Suur lopsakas kask teisel pool parklat on täpselt mu väikese sõrme pikkune. Veider, ma poleks eales uskunud, et elan kunagi Lasnamäel. Sama kummaline on seegi, et Vaiko paistab seda kõledat linnajagu millegipärast äraütlemata koduseks pidavat, kuigi ta võiks vabalt elada kesklinnas või mõnes märksa rohelisemas piirkonnas.
„Mul on siin palju sõpru,“ väitis ta mulle.
Nojah, ma ei tunne neist küll ühtegi, aga ehk polegi sellest lugu. Aknast on näha lapike merd ja ma olen sellegi avarusekübeme eest tänulik. Nii kõrgel elades tekib tahtmatult kuidagi kaalutu tunne.

Teisipäev, päikesepaiste, kuid kerge pilvevine.
Käisime Mariinaga kohvikus ja meil oli üpris tore. Ta ei jätnud enne järele, kui lubasin endale päevaprae välja teha. Mariinale meeldib suuremeelne olla, kuigi vahel kipub ta sellega natuke üle pingutama.
Mul oli lõbus jälgida, kui kummaliseks ta näoilme muutus, kui talle Vaikost rääkisin.„Taevake, oled sa aru kaotanud, viskad leivad ühte kappi kolmkümmend aastat vanema mehega!“ ahastas ta. „Tüüp on ju muldvana!“
„Kõigest viiskümmend kolm,“ täpsustasin vabandava naeratusega ega teadnud isegi, mille pärast ma selles küsimuses üldse Mariina heakskiitu võita üritasin. Kõik on ilma tema arvamusetagi rahuldustpakkuvalt õige. Õigem, kui eales ühegi saamatu ja kohmaka omavanusega olla võinuks. Selle jätsin muidugi kuuldavalt välja ütlemata.

Laupäev, kirgas soojus, ei ühtegi pilve.
Vaikoga koos väljas käimine kuulub kahtlemata mu meelierutavaimate hetkede hulka. Võib-olla just seepärast, et näen ta pilgust, kuidas tema silmad ahmivad vargsi endasse mu noorust, mu tuules lehvivaid juukseid ja lühikese kleidiserva vallatut lendu. Ma ei ole kade. Mu noorusest jagub vabalt meile mõlemale. Ma soojendan end Vaiko naeratuse paistel nagu vaskuss päikeselaigus, lasen end viia ühest ööklubist teise, osta endale ridamisi kalleid kokteile ega joo neist ühtki lõpuni. Luban tal klammerduda oma noore sooja keha külge ja üritada mitte märgata seda pisut meeleheitlikku helki ta silmis, mis seal valvsuse kadudes ajuti võimust võtab. Ma ei oska seda sõnadesse panna, seda enam, et ta varjab seda hästi. Vahel tahaksin spontaanselt ümber ta lihaselise kaela põimuda ja talle kõrva hingata, et ärgu põdegu, pole ta minu jaoks vana ühti. Mulle, isata kasvanud tütrele, kelle ema vahetas mehi nagu sokke, meeldibki eelkõige küpsus, elutarkus ja stabiilsus. Tema kindlad soojad käed, mis teavad alati, mida ja kuidas nad peavad tegutsema. Siiski olen vait, kuna Vaiko pole mees, kes vajaks julgustamist või õlale patsutamist.

Kolmapäev, lõõskav palavus ja päike.
Avastasin, et meie ühine argipäev on nii õdus. Just need õhtud, mil Vaikol ei ole kiire ja ta tähelepanu on jagamatult minu. Õhtud, mil oleme koos ja tunneme rõõmu teineteise kaisus vedelemisest või mõnest ühisest tegevusest. Isegi võileibade valmistamine koos temaga on nii tore.
Päeval helistas ema.
„Noh, oled end uude pessa sisse sättinud?“ venitas ta laisal häälel, mis sellegipoolest reetis põletavat huvi.
Oma ema tundes tean, et teda ei huvita absoluutselt, kas ma olen oma vähesed asjad juba Vaiko riiulitele paigutada jõudnud ja lemmik-kleidi magamistoa kappi Vaiko pintsakute kõrvale riputanud, vaid see, kas ma ikkagi ei kipu oma otsuse õigsuses kahtlema.
Muidugi ei anna ma talle vähimatki põhjust võidurõõmuks. „Jah,“ kinnitan. „Kõik on super!“
Kõik ongi. Muidugi ei räägi ma emale neist hetkedest, mil end Vaiko suures, ainult lumivalgete toonidega sisustatud luksuskorteris ringi kõndides ebakindlalt tunnen ja midagi kogemata ära määrida kardan. Miks peab kogu elamine olema lumivalge, nagu polekski maailmas värve? Ma ei räägi ka avastusest, et mu helesinine hambahari näeb Vaiko tumehalli kõrval kuidagi nõutu ja kaitsetu välja. See pole empsi asi ja arvatavasti ei saaks ta mu segasest mõtteväljendusest arugi.
Kuhu ma oma sõnajala paigutaks? Vaatan ruumides ringi ega leiagi talle päris õiget kohta.

Reede, päikesepaiste ja paar kiudpilvekest.
Sain jälle Mariinaga kokku. Ta kandis vapustavat karamellikarva kostüümi ja lasi oma sarmil täisvõimsusel särada. Ma ei imesta üldse, et varaküpsed noorukid tema järele tormi jooksevad. Meeste suhtes oleme maitselt muidugi totaalselt erinevad. Mitte, et see meie sõprusele kuidagi kahjuks tuleks.
„Kuidas te kohtusite?“ uurib Mariina minult, haukab isukalt leiba ja puurib oma tumesinised silmad minu omadesse.
Segan pisut heitunult teed ja tean, et peaksin nüüd lagedale tulema mõne ilusa valega, mis ta silmad veel enam sätendama paneks. Näiteks seesugusega, kuidas me Vaikoga kaubanduskeskuses teineteisele otsa komistasime ja ta mul mandariinikoti käest paiskas. Neid põrandalt kokku korjates ja teineteise kohmakuse üle naerdes tabas meid välguna äratundmine, et oleme üksteise jaoks ainuõiged. Või siis seesugusega, kuidas Vaiko mu raamatupoodi sisse sadas ja pärast ihaldatud lektüüri palavikulist leida üritamist mu tänutäheks kohvi jooma kutsus. Mariinale meeldivad niisugused lood ja ta ei väsi jahvatamast teemal, mis moel ühe või teise tema tuttava elusaatused on ristunud.
Tegelikult komistasin Vaiko otsa üpris ebaromantilisel ja võib-olla isegi pisut taunimisväärsel moel – veebis. Kuna tean Mariina eelarvamust internetitutvuste suhtes, nagu oleks veebiavarustes sõpruse sõlmimine nõrkade, argade, veidrike ja igas mõttes praakeksemplaride pärusmaa, jätan tõe enda teada ning juhin jutu mujale. Vaiko on viimane inimene, kelle puhul midagi säärast väita võiks. Mariina saab mu ebamugavast teemast mööda manööverdamise katsest muidugi aru, aga läheb mänguga näiliselt kaasa ega uuri rohkem midagi. Olen talle delikaatsuse eest tänulik.

Neljapäev, mõnusalt soe ilm.
Olen õppinud õhust ära tabama need hetked, mil Vaiko tahab rääkida. Siis võtan koha sisse tema elutoa hirmkallil helevalgel diivanil, kerin end lõunamaa liiva karva pleedi all kerra ja kuulan. Vahel läheb ta jutt muidugi liiga majandusanalüütiliseks ja mul on tegu, et keskendunud ja huvitatud näida. Tahtmatult rändab mu mõte mujale ja enamik tema sõnu voolab mu kõrvust mööda, pudeneb põrandale ning sumbub karvase vaiba sisse. Neid koguneb terve kirev kuhi, nii et jään lõpuks juurdlema, mida kogu selle tarkusega peale hakata. Enamikul puhkudel on mul siiski põnev ja ma suudan vaevata jälgida kõiki ta mõtete keerdkäike ning kulgeda nendega mõnusalt kaasa nagu jõe pehmesse voolu varisenud puuleheke. Kui kõigist sõnadest saaks midagi ehitada, näiteks maju, teid ja tänavaid, oleks meie päralt juba terve tilluke kuningriik.

Kolmapäev, jätkuv soojus.
Täna tõi Vaiko mulle lilli. Terve sületäie õrnroosasid nelke. Kuigi mulle ei meeldi nelgid, täidab nende magus lõhn tervet elamist ja tekitab minus kummalise õnneseguse olemise. Panen vaasi madalale raamaturiiulile, sealt paistab rõõmus roosa värvilaik kõikjale kätte.
Mulle meeldivad Vaiko raamatud. Tal on neid palju ja enamik võõrkeelsed. Mõistagi on ta mu raamatupoe lemmikklient, kelle sügav silmavaade mu juba ukselävelt hingetuks võtab. Mulle meeldib ta peopesade pehme nahk, tema peene suvepintsaku sametine lõhn. Mu lemmikute loetellu kuulub sada tillukest pisiasja, mis Vaiko minu jaoks armsaks teevad. Näiteks see, kuidas ta töölt tulles oma nahkse portfelli põrandale poetab ja sõrmedega läbi juuste libistab. Loet­elust, mis mulle Vaiko juures sümpatiseerib, saaks kahtlemata terve raamatupikkuse nimekirja. Mis teda minu juures köidab, peale mu nooruse muidugi, jääb mulle pisut ebaselgeks, aga ma ei kiirusta temalt aru pärima. Hea on teada, et meil on lõputult ühist aega – nii ta mulle ütles –, ja varem või hiljem selgub tõde niikuinii. Ma ei tea kedagi, kelle maailm oleks nii kindlapiiriliselt paigas, nõnda rahulik ja tasakaalukas. Ma lihtsalt loodan, et mu napp elukogemus kõige selle kõrval liiga niru ei näi.

Laupäev, pilves, selgimistega.
Käisime minu ema juures. Kõigest sellest jäi mulle hinge pisut kibe mekk. Esiotsa puiklesin kategooriliselt vastu, sest teadsin ette, et sellest ei tule midagi head. Kuid Vaiko tahtis minna ja lõpuks andsin järele. Ema pidas end naeruväärselt kohatult üleval, sattus Vaikot nähes otsekohe tobedasse elevusse ja lasi lendu terve traktaadi sobimatuid lauseid, mis panid mu punastama ning oma tahumatut esivanemat sisimas needma. Mu ema ei peaks üritama nalja visata, kuna see kukub tal täiesti ebanormaalselt välja. Mõistagi pole tal minu arvamusest sooja ega külma ja ta üritab alati, millal iganes võimalus avaneb.
„Kullake, ta on sul ju nii tšiki-briki!“ sädistas emps hingetuna, kui oli mu korraks Vaikost eemale tirinud, mind ahne pilguga vahtinud ja mu uutele atlass-kingadele apelsinimahla tilgutanud.
Ema nägi välja võimatu nagu ikka – beebiroosa liibuv pluus, tökatmustaks võõbatud ripsmed ja erepunane suu. Sellegipoolest on ta kadestamisväärselt heas vormis, kuigi ei liiguta selleks lillegi. Tema vänget parfüümilehka haistes tundsin kerget ärritust pinnale kerkimas.
„On ta rikas kah?“ järgnes uus küsimus.Rebisin salvrätirullist tükikese ja üritasin kingi puhastada. See ei andnud paraku mingit tulemust ja mul hakkas tõsiselt kahju sajast eurost, mida oma jalavarjude eest loovutada olin raatsinud.
„On see oluline?“ nähvasin ja tundsin masendust ema harjumuse pärast kõik rahasse ümber arvutada.
Ema haakus mu käsivarre külge nagu pagasitäis elutarkust ja lausus sõbrannatseval toonil:
„Vanad mehed, kas tead, neil on omad jamad. Potentsiprobleemid ja nii edasi. Aga kui sa oled kannatlik, siis…“
„Ära muretse, küll ma olen. Pigem on kannatlikkus see voorus, mida sina võiks ajaviiteks harjutada,“ katkestasin kannatusepiire ületava jutuajamise ja lippasin tagasi oma päästeankru juurde, kes mulle elutoa diivanilt vastu naeratas.

Neljapäev, hallid pilvelaamad.
Mariinale oli Vaiko esimesest silmapilgust antipaatne. Kuigi Vaiko pidas end üleval laitmatult ja härrasmehelikult nagu alati, sain otsekohe aru, et mittemeeldimine on vastastikune. Minu pärimise peale, mis siis konkreetselt tema meelest viltu on, ei andnud Mariina hiljemgi mingit selget vastust.
„Sinu elu, ise tead,“ võttis ta lühidalt kokku veerandtunnise kohtumise Selveri parklas, kui me kogemata kolmekesi kokku trehvasime, viisakusväljendeid vahetasime ja end pisut ebamugavalt tundsime. „Ole selle tüübiga lihtsalt ettevaatlik. Kui sind on vallanud arvamus, et oled leidnud isa ja meessõbra ühes isikus, siis pigem mõtle korra veel.“

Pühapäev, ühtlane, tihe pilvisus ja vihmasadu.
Vahel juhtub elus ikka täiesti võimatuid asju. Pidasime Vaikoga maha oma esimese sõnasõja. Põhimõtteliselt ei häirinudki mind tülitsemine kui protsess, vaid pigem asjaolu, et sõnavahetuse põhjustajaks oli minu jaoks kõige ärritavam olevus maailmas – minu ema. Ma ei suutnudki lõpuni mõista, millest tüli täpselt alguse sai, aga see keris end aegamööda Vaiko lumivalges elamises lahti nagu tige boamadu, et mu vaikne turvaline heaolu jõhkralt katki muljuda.
„Ta on sul nii tore ja naljakas,“ pillas Vaiko mõtlematult õhku midagi mulle ülimalt mõistatamatut. Kiidusõnu kogunes ema aadressil veelgi ja see süvendas mu arusaamatust. Lõpuks kaotasin kannatuse ja hakkasin üksteise järel endast välja pilduma ema poolt põhjustatud väikeseid vastikuid seiku oma lapsepõlvest, mis kõik kokku olid muutnud mu õnnetuks ja ebakindlaks inimeseks. Uskusin, et kui Vaiko tahab mind lõpuni mõista, tuleb talle kasuks ka mu mineviku tumedamatest toonidest aimu saada.
Vaiko kuulas, silmad pärani ja mulle tundus, et ta ei uskunud ainsatki mu sõna. Pigem mõjus mu avameelsus kuidagi vastupidiselt. Miski temas näis murenevat ja koost lagunevat. Ma tean, et see oli hetk, mil ma talle oma vihast lõkendava näo ja meeleheitesädemeid pilduvate silmadega kole ning vastik olin. Muidugi. Ükski mees ei taha oma elukaaslast sellisena näha, eriti, kui on seni arvanud, et tõi oma elutoadiivanile ilusa, probleemivaba barbinuku, kes iga ta lause peale heakskiitvalt pead noogutab ja kõigega rahul on. Viimaks läks Vaiko lihtsalt ära ja ma ei tea seniajani, kus ta viibis kaks ja pool päeva.

Laupäev, laastav äikesetorm.
Hea küll. Ma ei usu seda ikka veel, aga sellegipoolest on see tõsi. Nad ongi koos. Minu ema ja Vaiko. Tõruke, nagu ema teda hellitlevalt kutsub. Uskumatu, millist tülgastust pelk mõtegi neist kahest minus tekitab. Tõruke? Tule taevas appi! Ema andekusele sobimatuid hüüdnimesid välja mõelda pole ilmselt terves ilmas vastast. Ta võiks selle eest Pulitzeri preemiaga pärjatud saada.
Mu enesetunne on räbalaimast räbalaim. Olen kolmandat päeva Mariina pool maapaos, veedan aega tema kummeliõitega köögikardinate mõttelageda jõllitamise ja Mariina loba kuulamisega, omamata õrna aimugi, mida oma eluga peale hakata. Minu ilus, kerglane ja rumal ema ning tark ja tasakaalukas Vaiko… Kõige võimatum kooslus, mis mingil täiesti mõistetamatul põhjusel on sellegipoolest tõelisuseks saanud.
„Anna andeks. Sinuga oli vahva.“ Need read mu meiliboksis olid kogu hüvastijätt, millega Vaiko mind kostitada raatsis. Aeg, mida arvasin meie kahe jaoks piisavalt olevat, on korraga otsas ning paljud vastust ootavad küsimused jäävadki vastuseta. Kui pisarajõgi lõpuks tillukeseks ojanireks kuivab, leian enesest haigutava tühjusetunde, mida mul pole täita mitte millegi muu kui mõttetustega. Muidugi püüab ema minuga igal võimalikul ja võimatul moel kontakti saada.
„Tinnuke, sellised asjad vahel lihtsalt juhtuvad, kas tead,“ üritab ta andekspaluva määgimisega oma reeturlikkust siluda, kui teda lõpuks ära kuulama vaevun.
Jõllitan oma ema, kelle ümaral tedretähnilisel näol helgib nüüd seesama kuma, mis kunagi minul, kui ma veel õnneliku vaskussina Vaiko tähelepanu soojuses kümblesin.
„Äkki ongi nii parem, me ju Tõrukesega ikkagi enam-vähem ühevanused. Sa vaata pigem omaealiste seas ringi. Oled nüüd elukogemuse võrra rikkam, seegi suur asi. Ära mossita, eks, grimassitamine teeb enneaegu vanaks!“
Näen ema pilgust, et ta ei suuda oma pealiskaudsuses kogu olukorra traagilisust üldse hoomatagi. Lõpuks saab mul villand ja viskan ta lihtsalt välja.

Kolmapäev, pilves ja vihmane, laiguti killuke heledamat taevast.
Mulle ei meeldi tädi pool Rootsis, aga samas on see piisavalt kauge ja turvaline koht, kuhu oma hingevaluga varjuda. Mu tuba on väike ja hämar ning siin on palju tarbetut kola, millega ma ei oska midagi peale hakata ja mille otsa õhtuhämaras tihtipeale komistan. Mind jätavad külmaks tädi kuivad kiretud kallistused, tõrvamaitseline kohv ja lõputud heietused teemadel, mida ma kuulata ei viitsi. Päeviti longin niisama mööda linna, saadan pilguga võõraid inimesi, vaatan parkide kirevat rohelust, mööda vuravaid autosid, lapsekärusid lükkavaid rõõmsaid noori mehi ning iseenda kühmu tõmbunud peegeldust vaateakendel. Ma poleks eales osanud aimata, et elu võib olla nii üksildane ja tühi.
„Tule tagasi Eestisse, ära jama,“ keelitab mind Mariina, kuigi teab, et ma ei taha. „Minu pool on ruumi küllaga ja koos on ikka mõnusam neid kahte taga kiruda kui seal kaugel üksipäini vihast patja närida,“ jätab ta, olles mu ema ja Tõrukese reeturlikkusega piisavalt hästi kursis. „Aitan sul normaalsema töö leida, võib-olla isegi mõne inimlikuma meeshinge otsa komistada ja küll näed, elu loksub jälle paika.“
Ma tean. Mul pole selleks lihtsalt jõudu. Turvaline on olla peidus ja mitte midagi teha.

Sulen vaikides kaustiku. Kell on tiksunud juba poolde öösse, kuigi ma pole sellest õieti arugi saanud. Mu ümber hingab ja elab oma öises rütmis suurlinn, mis on mu ümber laotanud oma võõrad kaitsvad tiivad. Kõrvaltoast kostab madalat korisevat norinat, mis tuletab mulle meelde, et minulgi on viimane aeg põhku pugeda. Libistan kaustiku voodiserva alla, tirin endale peale kergelt koirohu järele lehkava teki ja mähin end selle sisse. Kusagil mu unise alateadvuse ääremail tiksub teadmine, et võib-olla suudan ühel päeval jälle emale otsa vaadata ja vihastamata mõne inimliku lausegi moodustada. Kuid mis näoga peaksin seda tegema Vaiko puhul, sellest pole mul õrna aimugi.

Kiiri Saar

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
Aasa 31.08.2014 08:34
Elus on ka nii, et selline liit pidama ei jää... Noor tüdruk, kes tahab leida isa ja meest ühes isikus, tavaliselt pettub, kui silmad lahti lähevad. Kogemuse poolest on aga selline pettumine vajalik. Päevikuvorm mulle istub!