horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Naine nagu Islandi saar

Mehe käsi langes andekspaluvalt naise omale. „Mul on väga kahju, Mirelle. Sa ei ole sellist ­saatust ära teeninud.“ Mirelle tõmbus tagasi, nagu oleks nõelata ­saanud. Mehe puudutus oli vastik.

Toas valitses meeldiv hämarus. Karmiinpunaste kardinate vahel virvendas natuke habrast õhtuhämu. Mirelle lesis rammestunult diivanil. Rahulolu, see imeharv külaline, vuhises ta soontes ringi ja muutis kogu maailma hetkeks lihtsakoeliseks ning leebeks. Roometi nahk ta põse vastas õhkas turvalist ja rahustavat sooja. Võiksin selles lõpmatuseni kümmelda, mõtles naine tänuga. Kõik siin ruumis oli talle tuttavlik ja armas. Võõras ning ühtaegu oma. Silmanud viimaks diivanilaual tiksuvat tillukest kella, ehmatas Mirelle end korrapealt ärkvele.
„Neetud!“ Roomet tõstis pea ja sasis sõrmedega läbi oma paksude tumedate juuste. „Mis on?“
Mirelle hüppas püsti ja hakkas käigu pealt riideid selga ajama. Need olid mööda tuba pilla-palla laiali jäänud.
„Ma pidin Manale lasteaeda järgi minema!“ Välisuks klõpsatas Mirelle järel sneprisse veel enne, kui Roomet end diivanilt üles ajadagi jõudis.

Ma ei jää enam kunagi hiljaks...
Mana istus lasteaia kivist trepil, lihtne ruuduline seljakott seljas ja pulstunud mängukaru käppapidi kaenla all. Karu oli Mirelle kinkinud tütrele paar aastat tagasi, neljandaks sünnipäevaks, ja sest ajast peale tilpnes see pooleldi karvutuks pestud ja korduvalt õmmeldud mänguasi tüdrukuga kõikjale kaasa.
„Vabandust!“ hingeldas naine. „Mu buss hilines!“
Lapse kõrval seisnud lasteaiaõpetaja astus sammukese lähemale ja püüdis naeratada, aga jaheda viisakuse pealispinna all tajus Mirelle ilmselget hukkamõistu. Võib-olla kerget põlgustki.„Ma väga vabandan!“ ütles Mirelle uuesti.
Lasteaiaõpetaja noogutas napilt, lehvitas Manale ja läks trepist üles, et esikutuled ära lasta ja rühmauks lukku keerata. Maja ülejäänud aknad olid juba ammuilma pimedad.
Mirelle kurku kerkis piinlikkuse­klomp, mis ajas köhima. Mana käsi Mirelle peos oli jahe ning raske. Sama raskeks muutus ka Mirelle süda. Soovunelmate kokkupõrge kohustuste ja süümepiinadega oli häirivalt valus. „Ma ei jää enam kunagi hiljaks, usu, Manake!“ andis Mirelle lubaduse.
„Jah,“ nõustus Mana vaikselt. Ta oli veel eas, mil kõike öeldut ja lubatut pimesilmi usutakse.
Jalutuskäik bussipeatusesse kulges üle värviliste vahtralehtede, mida puudelt aiva lisaks langes. Korraks vilksatas hallide rünkpilvede vahelt hilisõhtune hajus päikesekiir ja paitas naise uutesse saabastesse kängitsetud jalgu. Mirellel hakkas pisut kergem.Paraku ei suutnud Mirelle oma palavikuliselt antud lubadust pidada. Millal iganes ta linna sattus – tavaliselt nädala keskpaiku – tavatses ta Roometi poolt läbi astuda. Mehe juures kulus aeg alati arvatust kiiremini. Teineteise seltsis said minutitest õige kiiresti tunnid ja ajataju kadus käest. Nõnda möödusid nädalad, neist said kuud. Manal tuli nii mõnigi kord veel lasteaia külmal kivitrepil õpetaja seltsis aega veeta, olgugi, et viimase tööpäev oli ammuilma läbi saanud. Mana lasteaiaõpetaja oli rahumeelne hallipäine, vanaemalikult ümar, lastetu naine, kes ei tõstnud olukorra peale lärmi. Ta vestis lapsele ajatäiteks muinasjutte, koos vaatasid nad langevaid lehti, õhus keerlevaid helbeid, hingasid sisse vihmajärgset kevadvärskust. Ootasid Mirellet, kellel kulus tulemiseks aega.

Kohtumine tormis
Mõnikord täitis Mirelle oma sisutuid silmapilke ja tühje õhtuid sellega, et meenutas endamisi päeva, mil tema ja Roomet kohtusid. See oli omamoodi romantiline ja eristus kõigest sellest, mis Mirelle elus varem oli aset leidnud. Tol päeval tabas sügistorm teda ootamatult. Oli erakordselt tuuline ja külm ilm, mis ähvardas korralikuks maruks kasvada. Võib-olla mõtles naine selle hiljem juurde, kuid kõigel lasus tema meelest mingi omamoodi romantilisuse pitser. Tuules laperdavatel paberilehtedel, mis olid kausta vahelt vallatult lahti pääsenud ja lendu läinud, ta uuel moodsal sügismantlil, mida ta seni vaid korra selga oli raatsinud ajada. Isegi tema enese meeleheitel, kui ta tulutult paberilehti taga ajada püüdis. Need pühkisid üle tänava ja paiskusid igasse suunda laiali nagu valgesulised merelinnud. „Vabandust!“
Mirelle vääratas oma kõrgetel kontsadel ja põrkas kokku mehega. See kandis kaenla all kogukat raamatupakki. Pealmine neist libises nööri vahelt välja ja plärtsatas porilompi. Poripiisad pritsisid Mirelle uutele sukkadele.
„Oih,“ jahmatas naine. Mees oli ilmunud ta ette nii äkki, nagu oleks kerkinud maa alt.
Võõras naeris. Marutuul ei paistnud talle korda minevat. See rebis ta riideid ja sasis tema võluvalt lopsakaid juukseid, aga mees jäi häirimatuks. Mees pani raamatupaki trepile ja jooksis teisele poole teed paberilehti püüdma.
Abivalmidus tekitas Mirelles kohmetust.
„Las olla,“ hüüdis ta.
Ühtäkki ei tundunud müügi­aruanded enam kuigi olulised. Prindin homme uued välja, lubas naine endale mõttes. Kõige tähtsam on… Ta vaatas ringi ega suutnudki korraga otsustada, mis on kõige tähtsam. Kas ta seda kunagi üldse teadnud oligi?
See oli suure liiklusega tänav. Autosid mühas porise vooluna mööda ja harvad jalakäijad olid tuulega tõsiselt kimpus – jooksid järele oma mütsidele, hoidsid mantlihõlmu koos ja surusid käekotte vastu rinda. Lõpuks tuli mees tuli tagasi, käes näputäis paberilehti. Enamik neist olid määrdunud ja kortsus. Võõras ulatas leitu vabandava naeratuse saatel naisele. Mirelle pomises tänusõnu ja toppis paberid huupi kotti. „Elate siin lähedal?“ küsis võhivõõras.

Liiga hea lõhn
Ta oli noor. Häirivalt noor. Koredast kangast tviidmantel, mida mees kandis, oli tema vilaja keha jaoks kaugelt liiga suur. Võib-olla kaltsukast saadud ja kellegi teise oma. „Ei, ma elan linnast väljas. Suurlinnaelu ei sobi mulle. Buss läheb…“ Mirelle heitis pilgu käekellale. „Oih, läks veerand tundi tagasi. Aga pole hullu, küll varsti tuleb uus.“ Naise näo eest vihises mööda narmendav paberileht. Mees heitis pilgu üles, majakatuste poole. Taevas oli süsimust, mis tähendas jätkuvat tormi.
„Mina paiknen siinsamas,“ viipas mees kodusel moel üles akende poole.
„Tõesti?“ teeskles Mirelle üllatust, kuigi ei taibanud, kuidas see talle korda peaks minema.
See oli suur ja vana telliskivimaja. Aknad kitsad ning kõrged. Täpselt sellised, nagu kõigil selle kandi vanematel ehitistel. Välisukseni viis kitsas kõrge trepp, mille käsipuid kaunistasid sepistatud nikerdused. Uks oli lihtne, korralikust puidust ja mittemidagiütlev.
„Tule, ma keedan sulle teed,“ pakkus mees.

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

 

0 kommentaari Lisa kommentaar