horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Naised minu elus – üks hullem kui teine

Indrek on kogenud, et naisi, kes tahaks läbi lüüa oma mõistuse ja teovõimega, on ­teistsugustega võrreldes kuidagi vähe.

Teie saatused on enamasti naiste jutud, ja kantud põhimõttest, kui pahad ja ülekohtused mehed ikka on. Mina olen 37aastane mees, kaks korda abielus olnud ja kolmandat korda niipea ei plaani. Mina võtaksin sõna selle kohta, mis valguses naised end meestele serveerivad.
Seisan kindlalt omil jalgel, mu töö on üksiti ka hobi. Olen materiaalselt kindlustatud, vaatan julgelt tulevikku ja olen alati unistanud sellest, et mu kõrval seisaks umbes minu-ealine naine, lähedane vaimult, hingelt, usutunnistuselt, hariduselt ja elustiililt. Ilmselt ahhetavad naised sellepeale, et kuhu jääb siis armastus?!
Mina soovitaksin neile kõigepealt selgusele jõuda, kas armastus on ainult hormoonide möllamine või suur tunne, mis tuleb ja jääb püsima kogu eluks, koos lugupidamise ja ustavusega mõistagi.
Esimene abielu aia taha
Esimest korda abiellusingi ainult üüratust armastusest, kaasa arvatud naise rasedus juba ülikooli viimasel kursusel. Rahapuudus, vilets üürituba, ööd täis beebi üürgamist ja naise lõppematuid etteheiteid.
Õige pea sai selgeks, et tema enam õppida ei tahtnud, kuigi tema andekuse juures oodanuksid teda ees suurepärased perspektiivid. Talle meeldis sõbrannadega väljas käia või nendega kõneldes tohutuid mobiiliarveid teha. Ja vaatamata sellele, et pidasin mitut ametit ühekorraga ja püüdsin juba siis oma äri asutada, oli talle sellest ikka vähe. Poja viis ta minu vanemate juurde ega tundnud aasta pärast (ega tunne tänini) tema vastu enam mingit huvi. Sellega oli see abielu ammendatud.
Teine tulevane abielu algas kui romantiline muinasjutt. Kõigepealt armusin ma selle naise häälde – ta oli sugulasena mu sõprade juures külas ja võttis juhuslikult toru, kui sinna helistasin. Kui juba vahetult tuttavaks saime, rabas ta mind oma originaalsuse ja isemeelsusega – kandis imelikke soenguid, kosmeetikat peaaegu eitas, tal oli kõiges oma kindel arvamus. Ei edvistanud, ei hoolinud, mis temast arvatakse, ja peamine – see hääl: madal nagu kunagistel vene sadamalitsidel, kes Belomori suitsetasid. Kohutavalt seksikas.

Teine nurjunud katse
Siis oli mul juba natuke raha, aga see polnud tema silmis mingi tegur. Meie väike üürikorter sai suurte kirgede templiks. Elasime ainult teineteisele ja teineteisest – romantilised reisid, tülid ja leppimised, ajapikku ka mõlemapoolsed truudusemurdmised, mis jälle pöörase ühekssaamisega lõppesid. Ja abiellumisega.
Pärast seda avas ta mulle aga varsti oma pimeda poole. Hakkas päevast päeva alkoholi timmima, jättis majapidamise hooletusse, kuni selleni, et ei pidanud enam midagi ka isiklikust hügieenist. Võis nädal otsa ringi käia nägugi pesemata, ühtedes ja samades stringides, aga seksi armastas. Tõdesin nördimusega, et aeg-ajalt muutus ta mulle füüsiliselt vastuvõetamatuks.
Aga teda see ei morjendanud – ta ei varjanudki, et siis on tal tuline õigus otsida seksi mujalt. Hakkas oma armukesi mullegi tutvustama, kuni pani otsesõnu ette, et võiksime minu (!) tunnete värskendamiseks proovida kolmekesi-varianti! Kui asi selleni läks, et ta ühel õhtul korralikult läbi klobisin, hakkasin iseennastki põlgama, ja tegin sellelegi abielule otsustava lõpu. Tal polnud midagi selle vastu, eriti sellepärast, et ma ilma igasuguse kohtuta ta "kannatused" kinni maksin.

Lootuste lõplik surm
Kõigele vaatamata jäin optimistiks, kuigi kolmanda naisega enam ei abiellunud. Tema seda esialgu ei taotlenudki, ja selle variandiga arvasin, et olen lõpuks kümnesse tabanud. Aga õige varsti tuli ilmsiks, et voodis pole me õiged partnerid. Ta jäi seksi vastu aina ükskõiksemaks ja tõstis esikohale nn hoolitsemise põhimõtte: mees peab naise eelkõige materiaalselt kindlustama, seksi mingiks teguriks pidada olla räpane ja madal.
Pärast neljakuulist kooselu lihtsalt põgenesin. Ta jälitas mind veel kaua, nõudes aina raha. Kui lõplikult keeldusin, ähvardas kohtuga: küll kohus talle vastava noosi määrab selle eest, et olime ju ühiselt maja pidanud! Õnneks seda ta siiski ei teinud, sest leidis enesele ühe vana, rasvase kröösuse.
Sekretär ajas ligi
Nüüd, mil olen ligi viis aastat poissmehepõlve pidanud ja edukalt oma äri juhtinud, jälgin naisi oma kollektiivis, ja neid, kes tahaksid selle liikmeteks saada. Oli mul näiteks sekretär – vormikas brünett, mitte enam esimeses nooruses ja kaugeltki mitte rumal naine. Aga olles paar kuud (muide, ideaalselt) tööd teinud, alustas ta labast piiramist.
Kui ta mulle dokumente ulatas või kohvi tõi, tundus, et mu avar kabinett on ainult meeter korda meeter; "unustas" oma töölauale sündsusetuseni intiimseid asju; hakkas kandma ainult veidi vöörihmast allapoole ulatuvaid seelikuid ja niisuguste kontsadega kingi, et turnis nagu baleriin. Kuni soovitasin tal muretseda veidi mugavamad jalanõud ja mõni soojem (!) riidetükk.
Vallandasin ta pärast seda, kui ta korporatiivsel õhtul, olles konjakist vaprust ammutanud, mulle avalikult ligi tükkis ja valjul häälel kuulutas: ärgu ma kavatsegugi enam kõigi eest varjata, kui kuumad suhted meil on!

Indrek Luht Illustreeriv foto: Aivar Pärtel

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar