horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

„Naised, rohkem enesekindlust!”

Maarika Pähklemäe on jurist, kelle aktiivsus ja sotsiaalne tundlikkus inspireerivad naisi enesekindlamaks muutuma. Nii neid naisi, kes soovivad senisest enam ühiskonda panustada kui ka neid, kes vajavad abi, et oma eluga toime tulla.

Maarika Pähklemäe räägib väga palju julgeolekust ja enesekindlusest. Seda nii üksikisiku ja perekonna pinnal – juristina tegeleb ta palju lähisuhtevägivalla temaatikaga – kui ka riiklikul tasandil.
Päeval, mil me vestleme, on ta just saabunud naiskodukaitse baasväljaõppelt. Veidi varem organiseeris ta Eesti Naisjuristide Liidu raames müstilise filmi tegemist, lisaks korraldab ta naisjuristide ja nende toetajate seltskonnale diplomaatia eriseminari, õhutab kõiki sõpru Iiri tantsu trennis käima, käib mägimatkadel ning alles eelmisel aastal organiseeris sõpruskondliku balletitrupi.
Maarika tegevuses on suur roll perfomance´itel. Inimkaubanduse vastu võitlemiseks veenis ta grupi sõbratare-mõttekaaslasi end oranži riidega kaetud puuviljavaagnatena pildistada laskma ka pildid Facebooki postitama – andmaks edasi sõnumit, et „Naine pole kaup!” Protestimaks illegaalsete kaaperduste vastu nii inimkeha kallal (prostitutsioonile sundimine, fiktiivabielud ja organidoonorlus) kui ka riigi kallal (Ukraina kriis) lasi ta end kehamaalingutega katta ja poseeris Tallinna kesklinnas.
Ka müstikafilm „Pink Lawyers Case No.1” räägib naistest ja lähisuhtevägivallast. Filmi süžee on valus ja pärit elust endast. Peategelane kehastub lastekodust pärit nooreks emaks, kelle mees on vägivaldne. Pärast üht räiget pidu ja peksu otsustab naine abi otsida ning helistab naisjuristide organisatsiooni telefoninumbril. Toru võtnud jurist hüppab voodist, rõivastub jooksujalu, kutsub kaaslased kaasa ning sööstab sündmuspaigale.

Maarika, miks sa kasutad oma töös nii palju kunstilisi elemente?
Kõige tavapärasem oleks lihtsalt oma juristitööd teha ja sellest võib-olla meedias rääkida. Aga sellest jääb väheks ning see ei jõua kõigi inimesteni. Ka nendeni, et kuigivõrd ei kuula ega loe. Paljud inimesed ei suudagi üle kolme minuti järjest teksti lugeda. Aga kui võtta appi kunstilised eneseväljendusviisid, on lootust silma jääda.

Miks see silmajäämine nii oluline on?
Sellepärast, et vaatamata aastaid kestnud teavitustööle tunnevad naised häbi, kui kuriteo ohvriks satuvad. Lähisuhtevägivald on kuritegu, aga naine häbeneb oma ohvrirolli ega julge seepärast abi otsida. Liiga sageli süüdistab ohver ennast – ja teda süüdistab ka vägivallatseja. Sellepärast valisime ka filmižanriks müstika: ohvri mina- ja maailmapilt on tihtipeale väga nihkes.

Kuivõrd vägivalla ohvreid üldse aidata saab?
Saab anda juriidilist abi, saab olla sotsiaalselt toeks. Peamine otsus – vägivaldse suhte lõpetamine, peab aga tulema ohvrilt endalt. Et ta aga seda suudaks, ei tohi ta jääda üksinda.
Kui naised koonduvad, näiteks naisorganisatsioonidesse, on nad tugevamad. Neil on rohkem infot ja rohkem enesekindlust.

Kas sellepärast liitusid sa naiskodukaitsega?
Ei, see on märksa isiklikum teema. Üks mulle väga lähedane inimene on Kaitseliidus ja esiteks tahan ma tema tegemistega kaude veidi enam seotud olla. Aga teiseks olen ma südames väga aateline inimene ja tahan võimalikus kriisiolukorras suuta olla võimalikult kasulik. Et seda aga osata, valisin naiskodukaitse, mille tundsin enesele olevat kaitseliidust sobivama.

Aga ballett ja Iiri tants?
Minu ja mu sõprade tööpäevad on küllalt pingelised ja tihti ühes asendis. Tants on hea võimalus end liigutada ja ka emotsioone välja elada. Balletil oli üks oluline põhjus veel – meil oli vaja üht töörühma ühendavat ja distsiplineerivat tegevust ja selleks sobis keeruline ja pinget pakkuv tantsuliik väga hästi. Selle õppimine polnud kellelegi kerge, aga oli väga huvitav.

Anne-Mari Alver

 

0 kommentaari Lisa kommentaar