horoskoopkuum videom├╝stilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Naistevihkaja ootamatu avastus

Oliver proovis elus läbi lüüa nii, et ei peaks ühtki naist tõsiselt võtma. Ent range naisülemuse käe all töötades pole see põrmugi kerge.

Oliver väljus direktori kabinetist, istus oma arvuti taha, tõmbas kopsud õhku täis ja sukeldus taas töösse. Tundus, et ta töötab pingsalt uue projekti kallal – tema monitor oli seina poole pööratud ja mitte ükski elav hing ei näinud, millega ta seal nii püüdlikult tegeleb. Aeg-ajalt ilmus ta näole hetkelise idee välgatus, mis peagi iroonilise muigega asendus. Olles mõne aja klahve klõbistanud, tõstis Oliver pilgu monitorilt, viskas võidurõõmsalt tukka ja hõõrus enesega rahulolevalt käsi.
„Noh, kuidas „Kulla“ juures läks? Imes su verest tühjaks?“ küsis ta vastas istuv sõber Tom, kes teadis, et „Kulla“ (nii kutsusid nad isekeskis oma ülemust) võtab nüüd ka tema kui osakonna vanemmäned┼żeri letti. Osakonnajuhataja Oliver oli oma hommikuse eksekutsiooni juba kätte saanud.

Nilbe meem
Mõne aja pärast tõstis Oliver rahuloleva näoga silmad ekraanilt, hindas oma töö tulemust eemalt, ning kutsus siis äkki ägedalt näpuga tõmmates Tomi enda laua juurde, et talle midagi oma arvutist näidata.
Ekraanil ilutses Photoshopis tehtud karikatuur nende palavalt armastatud ülemusest. Amatsooni kostüümi riietatud proua Kullamaa troonis üüratu puidujääkide hunniku otsas, kus oli aimata puitlaastplaatidest toodete detaile, millega nad kauplesid. Naine lehvitas hiigelsuuri eeslikõrvu ning liigutas rokast ja viltust seakärssa.
See ülemuse foto pärines kontori töökaustast, kus olid nende uue brändi tutvustamise ülesvõtted. Kellegi väärastunud fantaasia väljendust kroonisid nilbed luuleread. Aga Tom ei jõudnudki neid lõpuni lugeda – nähes ukseavas oma siresäärelise direktrissi muljetavaldavat figuuri, sulges Oliver momentaalselt arvutiakna.

Ellu jäävad vaid tugevaimad
Oliver oli mööblifirmas töötanud pool aastat. Eelmisel kuul sai nende poolt maha müüdud suur partii kvaliteedinõuetele mittevastavaid lastetoole ja neile esitati kahjunõue koos sellega kaasneva kahjude hüvitamise taotlusega. Oliver oli sarnastest konfliktidest suutnud siiani ilma suuremate sekelduste ja väheste kuludega välja tulla, kuid seekord olid rikkumised ilmsed ja töö kvaliteet niivõrd halb, et kahjusummaks hinnati tohutult suur summa. Loomulikult polnud ülemus Oliveriga rahul ja näitas oma pahameelt ka välja. Justkui oleks osakonnajuhataja süü, et kvaliteedikontroll oma töö tegemata jättis.
Nende ülemus, proua Siret Kullamaa, oli ea poolest üle kolmekümne ja kasvatas oma poega üksi. Ta oli kena välimusega daam – pikakasvuline, kenade vormide, pikkade blondide juuste ja säravvalgete hammastega. Ilmselt ei hoidnud ülemus ka naha koorimise ja kosmeetika pealt raha kokku.
Enesega rahulolev ja pühendunud ärinaine, kelle teravat keelt tuli karta. Aga tänapäeval jäävadki ärihaide hulgas ellu ainult tugevaimad, kellel on piisavalt teravad hambad, et end olelusvõitluse turul läbi närida. Nii et mõneti võib teda isegi mõista.
See ei kehtinud aga Oliveri puhul, kellel oli tihtilugu raskusi naistest arusaamisega. Nendega suhtlemine kurnas ja pingestas teda, eriti sellistega nagu proua Kullamaa.
Aga saatuse irooniana oli ta kadestamisväärse järjekindlusega juba viisteist aastat just naisülemuste alluvuses töötanud. Selle aja jooksul oli Oliver palju õppinud, kuid samal ajal omandanud ka ühe kahetsusväärse omaduse, mis takistas tal adekvaatselt ellu suhtuda – temast oli saanud radikaalne naistevihkaja.

Naftaliinilõhnalised ­tõekspidamised
Üldiselt ei olnud Oliveril ka isiklikus elus naistega vedanud. Rutakalt sõlmitud abielu, mis pärast kahe-aastast agooniat oma enneaegse lõpu sai, ei toonud küll kaasa suuri materiaalseid väljaminekuid ega enesetapumõtteid, kuid jättis tema karastamatule psüühikale kustumatu jälje. Mees oli kolmkümmend neli aastat vana, kuid teist korda abielluma sundida oleks teda saanud vaid giljotiinile saatmise ähvardusel. Mine tea, kas seegi oleks aidanud.
Ühte või teistpidi viisid ta probleemide juured ikkagi tagasi lapsepõlve: ta kirjandusõpetajast ema kasvatas teda üksi. Õrna ja intelligentse naise teadmised ja pojale sisendatud vanamoelised tõekspidasmised õrnema soo kohta pärinesid raamatutest, lõhnasid naftaliini järele ning olid veidi koide poolt puretud nagu ema rebasekasukaski, mida ta vana ja aegu näinud kummuti alumises sahtlis hoidis.
Oliver armastas oma ema, kuid aimas ähmaselt, et selliseid ajast ja arust läinud vaadetega õrnu ja puhtaid olevusi lihtsalt enam ei eksisteer, ning naised ümberringi on täielikult muutunud.
Kaasaegsed kaunitarid, kes teda oma kehavormide ja kumerustega hulluks ajada püüdsid, osutusid lootusetult kaugeteks nii tema emast kui ka naistest, kes maailmakirjanduse klassikast tuntud. Nad olid sõltumatud, aktiivsed, vastuolulised, enesekindlad ja teadsid alati, mida nad tahavad.
See oli Oliveri jaoks kuidagi häiriv ja rahutukstegev. Ta oli üllatunud, tabades end kummaliselt mõttelt: tema jaoks jääb millestki puudu, et oma teadvuses lõpuni koostada mingi universaalne valem, mille järgi oleks tal võimalik üheaegselt kõigi naiste üle otsustada ning samaaegselt mõista ka ühte neist.

Ei saa naistega, aga ka ilma mitte
Pärast valusat lahkuminekut püüdis ta alateadlikult vältida olukordi, kus ta tunneks end nagu oleks teda piraajadest kubisevasse tiiki visatud. Oliver õppis end naiste eest kaitsma, tõsi küll väga omapärasel ja küünilisel moel.
Suheldes ühtedega (ilusate, intelligentsete ja iseseisvate naistega) teeskles ta tagasihoidlikku lollikest. Mõnikord õnnestus see raskustega ning tuli kõvasti pingutada, sest targa naise ees lihtsameelse tobukese mängimine nõuab suurt virtuoossust.
Teisi, lihtsakoelisemaid naisi, kohtles ta aga familiaarselt ja hoolimatult, kasutas neid nii palju kui süda lustis kõikvõimalikel viisidel ära.
Oliveri lemmiklause oli: „Ei saa elada koos nendega, ilma nendeta ka ei saa!“
Elu vastuolude nõiaring ja terav konflikt töö juures tõstsid Oliveri hinge sisekriisi aga kriitiliselt plahvatusohtlikuks. Seda enam, et ülemus talle ebaõnnestunud tehingut pidevalt nina alla hõõrus ja kogu oma pahameelt Oliveri peal maandas.

Ebaõiglased süüdistused
Mööblivabriku direktor, kes need ebaõnnestunud detailid ostnud oli, osutus „osavaks“ ärimeheks. Ta soovis mitte ainult oma kahjusid korvata, vaid selle tehingu pealt ka teenida.
Jõudu säästmata ründas ta järjekindlalt Oliveri, ja mis kõige hullem - helistas iga päev ka proua Kullamaale, et öelda, mida ta temast mõtleb.
Uhke ja iseseisva naisena ei suutnud ülemus tema aadressil suunatud rünnakuid taluda ja valas kogu oma solvumise Oliveri peale välja.
Oliver kuulas tema ebaõiglaseid süüdistusi ja tal oli üha enam tahtmine naisel suu sulgeda, rusikaga lauale lüüa, tema peale karjuda, ülemust tema punase läbipaistva pluusi varrukast sakutada. Kui „Kulla“ Oliveri ohtrate sõimusõnadega kostitas ja ta nina all sõrmega vehkis, lainetas ta kaunis rind ägedast lõõtsutamisest ja mees tundis millegipärast kerget peapööritust. Ta ei julgenud ülemusele vastu hakata, ei teadnud, kuidas käituda, ja omaenda jõuetus ajas tal südame pahaks.
„Oliver, tulge viivitamatult minu kabinetti!“ hüüdis proua Kullamaa kergelt hüsteerilise hääletooniga otse ukselävelt ja kadus koheselt oma kabinetti tagasi. Oliver heitis rahuolematu pilgu talle järele, võttis laualt pastaka ja märmiku ning tõusis siis vastumeelselt. „Hakkab jälle pihta!“ mõtles ta.

Eliise Mäesalu

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar