horoskoopkuum videom├╝stilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Narkomaani pihtimus

Mart oli atleetliku kehaehitusega noormees, läbinisti maapoiss, kui ta pärast kutsekooli lõpetamist tutvuse kaudu ühte linnakõrtsi baarmenina tööd sai. Nägusa ja seltsiva noormehena sai temast üsna ruttu klientide lemmik.

Kõrtsikülastajad nautisid eriti Mardi viisakat teenindust ja pokaalidega ┼żongleerimist. Neile tundus, et ka Mardi segatud kokteilid on maailma maitsvamad. Küllap olidki, sest aastate eest sai Mart „parima baarmeni tiitli.“ Tüdrukuid tiirles ümber Mardi nagu kärbseid meepotil.

Viin ja naised
Tolle aja kuulsaima baarmenina hakkas alkohol ka Mardile meeldima. Ta hakkas alati peale tööpäeva drinkima, kuni ajapikku oligi ta ka oma tööd vine all.
Truust maapoisist sai hurmur, kelle korduvabielud pidasid heal juhul vaid pool aastat vastu. Viiekordse isana tühjenes mehe rahakott märkimisväärselt ja seda suurel määral ka alimentide näol, aga oma lapsi ta hoidis ja armastas. Suurel määral olid abielude lõhenemistel süüdi noored ja kenad ettekandjad, kes suvehooaegadeks tööle värvati, kes mehe ära võrgutasid, nagu ta ise väitis, aga süü saab olla vaid kahepoolne.
Kuna rahakotirauad tõmbusid üha koomale ja Mardi alkololilembus aina süvenes, nappis mehel ka raha.
Ühel pummelungil pakuti Mardile lisatööd narkodiilerina, millest mees alkouimas kinni haaras. Hommikul pohmellis olles meenutas mees möödunut, tahtis pakkuimisest loobuda, aga oli juba hilja, sest „tähtsate bossudega“ oli käed juba löödud ja taganemisteed ei olnud. Paari kuu pärast, ühel hommikul kui Mart taas pohmellis peaga silmad avas, otsustas ta ise savu proovida. Sellest hetkest sai allakäik ta eluredelil.

Täiskohaga narkodiiler
Pidevad kanepisuitsetamised ei andnud mehele enam vajalikku laksu, kuni temast sai narkomaan. Mees lahkus baarmeni töökohalt ning temast sai täiskohaga narkodiiler. Aga siiski oli saatus talle armuline, sest vanatädi pärandatud talle maja kesklinnas, mis oli pigem, mõnes mõttes, karuteeneks. Aga õnneks ei sattunud ta tänavale.
Möödusid aastad. Kui kodumaja oli narkootikumide ostu tarvis mööblist tühjaks müüdud ja mees ise põrandal vanade vatitekkide kuhilas magas ning kamraadid ta poolsurnuna sealt leidsid ning haiglasse viisid, toimus Mardi elus pöördepunkt. Pärast meedikute poolt elule turgutamist tervenes mees sedavõrd, et koju naastes pakuti talle taas baarmeni töökohta, millele Mart ka alla kirjutas.

Põrgust naasnu tarkus
„Juhhuu, endine sõber Mart on tagasi! Juhhuu, meie sõber sai vanakuradist võitu!“ rõõmustasid sõbrad. Aga Mart jäi ise kidakeelseks ning pihtis vaid ühele sõbrale:
„Narkomaan jääb narkomaaniks, nagu ka nikotiinik jääb nikotiinikuks või alkohoolik jääb alkohoolikuks ka siis, kui ta on nendest pahedest priiks saanud. Sõltuvus verest ja ajust ei kao ka aastakümnete pärast. Ma siiani vaatan kõike kallist ja hinnalist pilguga, et kui palju pappi võib ühe või teise eseme müügist saada, kui palju narkootikume saaksin ma selle raha eest osta. Ja tegelikult ei näe ka kõige terasem spetsialist minu sisse, ma vegeteerin kohutavas depressioonis, vaatan iga kallakut, kurvi ja puuoksa, kus võiks oma elule punkti panna. Sõltuvusest tagasiteed ei eksisteeri, sestap katsuge mõnuainetest suure kaarega eemale hoida.
Tean ka kuupäevaliselt, millal mul on aeg minna...”

Margit Peterson

0 kommentaari Lisa kommentaar