horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Nüüd ma tean: lõpuks tasuti mulle ta ootamine

Kas 46aastasel lesel on veel võimalusi kohtinguteks? Või isegi uueks armastuseks?

Juba jälle vihm. Lasin viimased kontrollivad pilgud üle apteegiruumi ja mõtlesin  õudusega sellele, et jälle ootab mind ees pikk hall nädalavahetus. Mul oli peaaegu hirm minna tühja korterisse, mis mu mehe eluajal oli täidetud naeru ja meluga. Et seda momenti edasi lükata, lubasin endale nurgapealses kohvikus ühe cappucino.
Jälgisin paare laudade taga. Ma ei tahtnud üksi olla. Aga kuidas peaks 46aastane naine meestega tutvuma? Ma ei ole naine, kes käiks baarides mehi lantimas. Niisiis jääb mu unistus teisest armastusest kahjuks täitumatuks.
„Tere, kui hea, et me kohtume.“ Mu sõbranna Kristi tuli särades minu juurde ja langes mu kõrvale tugitooli. Kristi oli täpselt minu vastand. Ta asus kohe asja kallale: „Järgmisel nädalal toimub üks huvitav ettekanne, mis sulle väga tähtis on.“
Naeratasin rahulikult. Kristi on alati millestki vaimustunud ja oskab hästi teisi sellega nakatada. Aga sel korral ta pingutas üle: „Sa pead seda tingimata kuulama minema. Seal on juttu sellest, kuidas üksikud edukad uue partneri leida võiksid.“
Ta mõtles tõesti mind. Vaatasin talle umbusklikult otsa ja otsustasin skeptiline olla. Sest nii nagu minul, läheb paljudel naistel minu vanuses: hommikuti peegli ees seistes ja murelikult uusi kortse ja oma väsinud nägu silmitsedes tabas mind ikka ja jälle tunne, et mul on miskit puudu.

Kus kohata huvitavaid mehi?
Laupäeva pärastlõunal mõnulesin teetassi taga tugitoolis ja mõtlesin järele. Lugesin lugu Tarmost, kes raamatukogus  oma õnne oli leidnud. Kui lihtne!
Miks see minuga ei juhtu? Kus võiksin mina huvitavaid mehi kohata? Apteegis? Pigem mitte. Spordiarst, kelle hääl telefonis nii meeldivalt kõlas, oleks huvitav, aga teadsin temast liiga vähe ja polnud teda ka veel kordagi näinud. Võib-olla on linnapark hea võimalus tutvuste sõlmimiseks, võib-olla üks kursus rahvaülikoolis või on keegi mu tutvusringkonnas olemas, kelle olin kahe silma vahele jätnud? Lootsin ettekandele, mida Kristi mulle soovitanud oli, aga see osutus pettumuseks. Nädalavahetusel olin valmis juba oma saatusega leppima.
Kristi tuli oma mehega minu juurest läbi, et mind lohutada. Ta on oma abielus väga õnnelik ja alati, kui nendega koos olen, tõmbub mu keha ükindusvalust kokku. Niisiis panin end pühapäeval soojalt riidesse ja läksin linnaparki.
Jalutan meelsasti ennelõunati läbi ilusa pargi, kus kasvavad suured ja vanad puud. Sellel ajal on park enamasti inimtühi, ainult harva kohtab üksikut jalutajat.
Sellel hommikul näis kõik teisiti olevat. Kosutava vaikuse asemel oli kuulda valju koerte haukumist ja laste naeru. Enne kui ma üldse orienteeruda jõudsin, jooksid kaks väikest poissi mu peaaegu pikali. Neile järgnes hiigelsuur karvane koer ja järgmisel hetkel olin ma tõesti maas.

Teadvusekaotus ja aardejaht
Võib-olla kaotasin momendiks teadvuse. Kui minuga jälle kõik korras oli, nägin imeilusaid halle silmi, mis mind murelikult ja ka veidi lõbusalt silmitsesid.
Mees, kellele need kuulusid, oli üsna suur, sale ja lihaseline. Ta naeratas, aitas mind pingile ja palus veidi rusutult rünnaku pärast vabandust. Ta vennapojad ja Ungari karjakoer olid jälle liikvele pääsenud.
Selle olukorra seletus tuli tal kiirelt: „Poiste ema käib täiendkursusel, sel ajal on marakratid minu hoole all. Tõenäoliselt pole ma hoidjaks eriti loodud. Ma torman veel ise hea meelega ringi.“

Teeli Suvi

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar