horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Nõiutud sõprus

„No mis sa siin konutad, aja kargud alla!“
Hääl kostis otse mu pea kohalt. See oli kare ja võõras ega kuulunud kellelegi, keda ma oma varasemast elust oleks tundnud. Püüdsin jalgu liigutada, aga need olid tinarasked, nagu kaaluks kumbki kaks tonni. Ma ei suutnud välja mõelda ühtki põhjust, miks mul tasunuks end püsti ajada.
„Kuuled! Sinuga räägitakse!“ korrati uuesti, sedapuhku märksa kärsitumalt. Kärsitus oli mulle tuttav tunne. Niiviisi tavatses rääkida mu isa.
Mu käsivarre ümber sulgusid sõrmed. Need olid tugevad ja nõudlikud, kuid tahtmatus end liigutada püsis. Läks mööda natuke aega. Võib-olla mõni minut, ehk ka kauem. Olin apaatne ja ajataju kaotanud. Siis kuulsin teist häält, mis oli pehmem ja kuulus naisele. Hääl oli murelik.
„Taevake, Tõuk, ta on ju päris ära külmunud.“
Tõuk? Pidasin mõttes aru ega suutnud ette kujutada inimkeeli rääkivat tõuku.
Mul ei lastud pikalt juurelda, sest kaks paari käsi haarasid minust kinni ja vinnasid mu püsti. Maapind kõikus, nagu oleksin merel. Tajusin enda lohistamist, kuid mul puudus igasugune huvi selle vastu, kuhu mind viidi.
„Kerge kui käekott,“ jätkas esimene hääl. Kärsitus oli asendunud tehtud reipusega. Mu jalad lohisesid üle millegi, mis võis olla ukselävi, seejärel lõi mulle näkku pahvak soojust. See oli meeldiv ja friikartulilõhnane. Ere valgus ründas mu silmi ja sundis need ebamugavusest sulgema.

Turvaline ja koomiline
„Kuhu me ta paneme?“ päris naisehääl. Rääkija paistis olevat sedasorti inimtüüp, kellele meeldib pigem korraldusi täita kui ise otsustada.
Mida inimtõuk vastas, seda ma ei kuulnud, kuid lohistamine jätkus. Lasin neil vähimagi vastupanuta tegutseda. Tundus turvaline ja pisut koomilinegi olla võhivõõraste meelevallas, kuna aimasin, et nad ei taha halba. See oli justkui mingi mäng, mille reeglitele ma passiivse osalejana pihta püüdsin saada. Siis kostis kääksatus, mind sikutati taas ja seejärel vajusin kuhugi turvalisse pehmusesse. Mu peale laskus tinaraske väsimus nagu vaip ning ma taipasin, et olen voodis. Ase oli kitsuke, kuid mugav. Tundsin rahulolu, nagu oleksin mängunupp, mis on esimesena finišisse jõudnud.
„Kott?“ uuris naine. „Oli tal kott ka?“
„Jäi vist sillale, lähen vaatan,“ vastas mees.
Sammud kaugenesid ja kadusid. Valitses vaikus, mille täitsin kujutlusega, kuidas hiigelsuur tõuk mu punase seljakotiga puskleb. Lõpuks trampis tulija taas üle toa. Kostis luku avanemise sirin, millest järeldasin, et Tõuk sobrab mu asjades. Lasin sel sündida, olles liiga väsinud, et omanikuägedusega reageerida. Pealegi ei sisaldanud mu pagas midagi hinnalist. Mu rinnale laskus meeldiv raskus, mis krabises pisut.
„Suletekk annab sooja,“ selgitas naine. Peenikesed sõrmed riivasid korraks mu laupa ja kadusid.
Natuke paberikrabinat ja madal köhatus. Siis teatas mehehääl: „Kirsika Ristimäe. Tunned seesugust?“
„Ei,“ vastas naine. „Pole kunagi kuulnud. Aga küsime Krohvi käest, tema teab kõiki.“
Suletekk krabises taas, kui seda mu lõua all kohendati. Uuesti häälepomin, mis jõudis mu unesegaste kõrvadeni nagu ühtlane merekohin. Suutsin eristada vaid üksikuid sõnu nagu „alajahtunud,“ „niimoodi novembrikuus,“ „konjak,“ „vaatame hommikul.“
Vahejuhtum oli minult viimase võhma võtnud. Tahtsin, et need kaks, kes iganes nad ka olid, mu rahule jätaks ja minema läheks. Lõpuks sammud eemaldusid ja uks sulgus. Tervitasin saabunud vaikust nõrga naeratusega. Isegi käsi ei valutanud enam.
Homme. Homme on kõik teisiti, libises heitlik mõte läbi mu pea, enne kui uni võimust võttis.

Küllap oli mul õnne
Hommik lõikus mu teadvusesse aknast sisse tulvava uduse valguse ja allkorruselt kostvate häälte, naeru ning nõudekolinaga. Hääli oli palju ja ma ei suutnud eristada eileõhtuseid. Juurdlesin endamisi, kes võiks olla Krohv, kes tunneb kõiki ja kas ta lehkab sama vängelt äädika ja hapukurkide järele nagu Tõuk.
Pikapeale sain ümbrusest teadlikumaks. Asusin tillukeses toas, mille üks väheseid mööbliesemeid oli voodi, kus olin öösel maganud, kipakas marmorivärvi laud ja vanaaegne käsitugedega tool. Toolil lösutas mu punane seljakott, lukud irvakil. Ruumi valged seinad muutsid toa visuaalselt suuremaks, kui see oli tegelikkuses. Ukse juures naela otsas rippus õhulise joonega abstraktne akvarell.
Tegin prooviks paar sammu ja leidsin end kombes olevat. Käsi tuikas natuke, aga sellest polnud lugu. Paotasin akent, hingasin sisse karget hommikuõhku ja avastasin miljonivaate järvele. Kalda ääres õõtsusid sügiskülmadest pruuniks tõmbunud kõrkjad, sealsamas asus ka tuttav paadisild, mida kattis kerge lumekirme. Eemal sinas udusse mattunud metsaviirg. Nähtav sobis mulle ja mõjus meeli rahustavana. Kodust lahutas mind mitusada kilomeetrit ja see oli hea teadmine. Lasin tärgata lootusel, et järsku võin siia kauemaks jääda.
„Ennäe, unimüts, magasid hästi?“ uuriti minult, kui olin allkorrusele jõudnud. Küsijas tundsin ära naise, kes oli mu öösel külma käest päästnud. Tal olid kohevad helepruunid juuksed, targad silmad ja õhetavad põsed.
Mõistsin, et asun köögis. See oli modernne ja luksuslik, ilmselge funktsiooniga teenindamaks suuremat sorti söögikohta. Silmasin riiulitel rohkesti potte ja panne, samuti kõikmõeldavat köögitehnikat. Neli silmapaari mõõtis mind huviga. Taipasin, et personal on enam-vähem üheealine, kõik pisut alla kolmekümne.
„Võta kohvi.“ Minu ette lükati tass aromaatset vedelikku. „Ma olen Nõel,“ lisas naine. Ta silmades pesitses veider pinge, mis tasapisi hajus.
„Kirsika,“ laususin, kuigi aimasin, et ta juba teab mu nime.
Ülejäänud rahvas jätkas tööd, nagu poleks midagi juhtunud.
„Sa tõepoolest hüppasidki lihtsalt mingis suvalises peatuses bussilt maha, ise täis head usku, et niimoodi see eneseleidmine algabki?“ imestas Nõel, kui oli ära kuulanud mu kodust pagemise loo.
Naeratasin. „Ju vist.“
Nõel keerutas kaalutlevalt oma juuksesalku sõrmede vahel. „Sa oleks võinud surnuks külmuda.“
„Küllap mul oli õnne.“
„Seda oli sul kindlasti. Mida sa sillal tegid?“
„Puhkasin ja pidasin aru, aga jäin kogemata magama.“
„Nojah,“ nõustus Nõel. „Võta kooki. Krohv tegi.“
Kuldpruun koogitükk oli isuäratav ja meenutas mulle, et ma pole kaua aega midagi hamba alla saanud.
„Probleemid kodus?“ uuris Nõel ja ma mõistsin, et ta märkas mu randmel ilutsevat peopesasuurust sinikat.
„Natukene. Ei midagi hullu.“
Üritasin kampsunivarrukat allapoole sikutada, ent juba oli Nõel jaol. „Näita-näita.“
Asjatundlikud pruunid silmad kompasid mu isa viimast meeleavaldust, peale mida sündis minus lõplik otsus end mitte rohkem klobida lasta. Sinikas nägi tõesti jube välja, kuid hetkel tundus see väheoluline.
„Külm kompress ajab asja jonksu,“ teatas Nõel ja tõusis. „Ma toon jääd.“

Nagu välismaa filmis?
Mulle sai kiiresti selgeks, et Nõelaga koos olla on hämmastavalt lihtne. Ta ei andnud kunagi hinnanguid, lihtsalt võttis asju nõnda, nagu need olid. Lisaks sellele oli ta tavatult abivalmis. Teadsin, et mul on põrgulikult vedanud, seega otsustasin oma õnne veelkord proovile panna.
„Võin ma siia tööle jääda?“ uurisin, kui olin kaks imemaitsvat kookosekooki nahka pannud.
Kahjuks pöörasid õnnejumalad mulle siinkohal selja.
„Ma ei usu hästi,“ vastas Nõel. „Lisatööjõudu palkame me ainult suvekuudeks,“ vabandas ta. Sellegipoolest mõistsin, et kui otsus oleks sõltunud temast, oleks ta mu meelsasti ametisse võtnud.
Siiski vedas mul vähemasti niipaljukest, et sain enda valdusse kohviku peal asuva toakese, mis oli mulle juba tuttav. Ma ei osanud seal üksipäini midagi peale hakata. Lihtsalt alla järvele vaadata ja õhus lendlevaid lumehelbeid loendada tundus ajaraiskamine. Õige pea lentsisin tagasi kööki ja püüdsin end kasulikuks teha.
„Saan ma aidata?“ uurisin reipal häälel.
Tõuk jättis kala fileerimise pooleli ja tunnistas mind teraselt. „Raju öö, mis?“ uuris ta vastuseks.
„On paremaid olnud,“ tunnistasin. Peagi taipasin, et see oli Tõugu komme, küsimusele alati küsimusega vastata.
Tõuk naeris korraks, ent tõsines siis ja asus taas kala kallale. Tema suured kämblad meenutasid kraana konksusid. Ma ei kahelnudki, et tahtmise korral oleks ta võinud nurgas seisva ja kurjalt uriseva hiidkülmkapi vabalt üksipäini üles tõsta.
„Aitäh,“ lisasin, oskamata muud vastata.
„Mille eest?“
„Eilse päästmise eest.“
„Sa arvad, et oled nagu välismaa filmis, mis?“ usutleti edasi.
„Mis mõttes?“
„Noh, et hüppad suvalises kohas lumme ja ootad, et kohalikud tõttaks sind ummisjalu päästma.“
Naeratasin, sest enam-vähem nõnda oligi ju läinud.
Tõuk pani noa käest ja näis korraks närviline. „Lihtsalt sulle teadmiseks, Kirsika, et see siin pole mingi palmisaar, vaid põhjamaa, mõistad? Kui sa arvad, et Hollywoodi filme järele ahvida ja abitust teeselda jube stiilne, siis lihtsalt meeldetuletuseks, et meil siin on öösiti väljas miinuskraadid ja surnuks külmuda pole üldse tore.“
„Siis mul vedas, et teid leidsin.“
Mulle heideti altkulmupilk. „Ära sa arva midagi. Oota, kuni Parunit näed.“
Seepeale ei osanud ma midagi kosta. Mõistsin, et mind otseselt ei ignoreeritud ja seegi oli alustuseks hea. Võtsin lihtsamaid töid enda kanda – viisin prügi välja, pühkisin põrandaid ja ladusin taldrikuid riiulitele. Personal lasi sel varjatud muige saatel sündida.

Minu uued sõbrad
Pikapeale sain pisut rohkem aimu mind ümbritsevatest. Mingil põhjusel ei kutsutud kedagi pärisnime järgi. Nõnda said mu uueks perekonnaks inimesed, kes kandsid veidraid nimesid – Tõuk, Rott, Krohv, Nõel, Parun ja Sõdur.
Nõelaga sõbrunesin kiiresti. Temas polnud midagi torkivat, pigem vastupidi, ja see äratas usaldust. Lisaks kõigele positiivsele oli Nõel väga ilus. Tema kenadus oleks vabalt sobinud mõne moeajakirja kaante vahele. Hiljem jagasin oma mõtteavaldust ka Nõelaga, kuid mõistagi naeris ta mu viisakalt välja ja vahetas teemat.
Miks Krohv oli Krohv, sellele ma ei saanudki pihta, kuna ta ei soostunud minuga oma mõttemaailma jagama. Aga ta tundis tõepoolest paljusid, lisaks oli tal fenomenaalne mälu. Tänu sellele kasutasid teised teda tihti elava telefoniraamatuna. Krohv tegeles peaasjalikult kartulite koorimisega, mis paistis olevat ta eralõbu, ja oli enamuse ajast sõnakehv.
Tabasin õhust, et Rotile ma ei meeldi ja ilmselt oli see vastastikune. Tööst vabadel hetkedel tavatses ta nurgas istuda, telefoni näppida ja küpsiseid krõbistada. Vahel leidsin ta ennast pinevalt jälgimas ja endamisi irvitamas. Esiotsa arvasin, et Rott on mees, kuna ta ebamäärast värvi emotsioonivaene nägu ning kidur keha ei reetnud vähimatki, mis soost isikuga tegu. Seega tuli mul tublisti üllatuda, kui nägin teda ükspäev naiste tualettruumi poole suundumas.
Kambast kõige veidram oli konkurentsitult Sõdur. Selle lüheldase, siilisoenguga mehe kinnisideeks oli saada sõjaväelaseks. Sõdur kandis ainult lapilisi rõivaid ja tavatses vabadel hetkedel sõjandusalast kirjandust lehitseda. Paraku Sõdur lonkas, seega sai iga eemaltvaatajagi aru, et mehikese tulevikuvisioon pole mõeldud täituma. Mõistagi ei takistanud see asjaolu teda oma unistusele keskendumast. Noa käsitsemises polnud Sõdurile vastast. Küllap see oli neid viise, kuidas ta sai oma unistust paprika ja suvikõrvitsa peal välja elada.
Kõige efektsema mulje seltskonnast jättis kahtlemata Parun. Parun oli omanik ja kuigi tema alluvad seda eriti välja paista ei lasknud, kartsid kõik teda natuke. Kui Parun oli kohal, ei söandanud keegi niisama mulajuttu ajada ja end liiga vabalt tunda. Sain teada, et Parun on mitmel pool välismaal toidukunsti õppinud ja tema ammune unistus oli avada stiilne söögikoht. Lisaks toitlustusärile olid Paruni kirg riided. Polnud ainsatki päeva, mil ta oleks ühtede ja samade rõivastega tööle ilmunud ja maitset oli tal tõepoolest. Nagu kõigis teisteski, tekitas üleolevalt vaikiv ja nappe korraldusi andev Parun minus mingit ebamäärast pelgu ja kui see just hädavajalik ei olnud, hoidsin temast eemale.

Ilus keha, kummalised riided
„Sa oled naljakas, Kirsika,“ arvas ühel päeval Krohv, kui oli mõnda aega mu tegutsemist vaikides pealt vaadanud. Ta oli kartulikoorimise pooleli jätnud ja otsustanud mind lõpuks kõnetada.
„Ma tean,“ nõustusin leebe naeratuse saatel. Küürisin parajasti õlist mustaks kõrbenud praepanni. Töö polnud kaugeltki meeldivate killast, aga igal juhul etem, kui isa sõimu ja alandusi taluda.
„Su pluus on isegi mu vanaema jaoks liiga vanamoeline,“ jätkas ta halastamatult.
„Kahtlemata.“
„Säärase puuduliku stiilitunnetusega ei saa sa kunagi teenindussfääris tööd.“
„Sellest oleks küll kahju,“ arvasin ja kraapisin veel jõhkrama jõuga. „Mõtlesin just, et olen leidnud oma kutsumuse.“
See viimane oli loomulikult iroonia. Mul polnud õrna aimugi, mida oma eluga peale hakata. Mulle küll meeldis köögis tegutseda, kuid ametisse asumiseks puudus vajalik kvalifikatsioon ja pealegi olin liiga noor. Andsin endale aru, et ma ei saa lõpmatuseni maapakku jääda ja teiste vastutulelikkust ära kasutada. Gümnaasium vajas lõpetamist ja isaga arved klaarimist.
Krohv piidles mind ikka veel ja teadsin, et nii lihtsalt ma ei pääse. „Pane siis midagi mõistlikumat selga!“ käis ta peale.
„See tuleb mulle küll suure üllatusena, et köögikata peab kena välja nägema.“
„Elu ongi üllatusi täis,“ mõmises Krohv mõistatuslikult.
Muidugi oli tal õigus. Ma mõjusin siin peenes köögis naljaka ja veidrana. Mul polnud harjumust end ehtida. Viimane asi, mille peale mu üksikvanemast tõre ja vaikiv isa tulla taipas, oli mind trendikate rõivastega varustada. Seega olin harjunud sportliku ja mugava stiiliga ning kui asjad ka omavahel ei sobinud, polnud sellest minu puhul mingit lugu.
Krohv võttis noa uuesti kätte, kuid pani selle sama väledalt tagasi.
„Paruniga ei lähe sa niiviisi eales kuhugi,“ jätkas ta, ilme karm.
Jäin oma seltsilisele imestunult otsa vahtima. Taipasin, et selleni oligi ta oma teravate märkuste laineharjal jõuda tahtnud. Mehe mõttekäik jäi mulle siiski arusaamatuks.
„Mis paneb sind arvama, et ma temaga välja minna tahan?“ imestasin.
Krohv ei vastanud, vaid asus tähendusrikka ümina saatel tööle.
Järvekohvik sai kiiresti koduseks. Mulle meeldisid hoone iidvanad palkseinad ja maani ulatuvad klaasaknad, mille taga järv lummavalt sillerdas. Hoone oli pilkupüüdev kooslus uuest ja vanast, ühtaegu nii modernne kui minevikku väärtustav. Siin oli alati õdus, soe ning lõhnas hästi. Päeviti oli külastajaid vähe, kuid seda enam käis neid õhtuti. Rahvasumm täitis kohviku elava suminaga, mis vältas reeglina hiliste öötundideni. Vahel segas külastajate naer mu uinumist, kuid see oli ka ainus, mis mulle päris meeltmööda polnud.
Nagu Nõel oli oletanud, ei võtnud Parun mind tööle, kuid samas ei paistnud tal minu väljakihutamisega otsest kiiret olevat. Seega olin jõudumööda abiks ja sain selle eest nii süüa kui ka peavarju. Oletasin, et küllap oli Nõel mu eest kostmas käinud, millegi muuga ma säärast vastutulelikkust seostada ei osanud. Aeg läks ja ma harjusin uue olukorraga sedavõrd, et kodused mured hakkasid tasapisi meelest minema. Hoolimata personali mõningasest reserveeritusest enda suhtes jõudsin lõpuks kõigiga ühele lainele. Krõbistasime Rotiga puhkepausidel küpsiseid ja klatšisime külastajaid, kuulasin Tõugu targutusi ja lasin tal end tähtsana tunda, sirvisime Sõduriga ajakirju ja rõõmustasime nagu lapsed, kui leidsime mingit uut sõjandusalast teavet ning naersime, kui Krohv Parunit järele tegi. Vahel sattusin Nõelaga pikemalt juttu ajama. Nõel õmbles hästi ja tal kujunes tavaks minuga oma rõivaste üle aru pidada. Kuigi ma ei teadnud moest midagi, olin tähelepanelik kuulaja ja sellest Nõelale piisas. Tema leebel pealekäimisel proovisin vahel mõnda hilpu selga.
„Sul on ilus keha, ära häbene ennast,“ julgustati mind.
Nõela sõbralik loomus innustas mind avameelsusele. Vahel rääkisime minevikust. Sain teada, et temagi on pärit purunenud perest ning kannatanud väärkohtlemise käes. See süvendas veendumust, et meis on midagi ühist.

Kohting? Või siis mitte?
Ühel õhtul juhtus midagi ootamatut. Olin just põrandapesuga ühele poole saanud ning valmistusin oma tuppa varjuma, kui äkitselt seisis minu ees Parun.
„Homme linna tuled?“ uuris ta ja takseeris mind oma terashallide silmadega.
Kohmetusin, sest ettepanek tabas mind liiga äkki. Loomulikult teadsin, et tal oli kombeks aeg-ajalt Tallinnas käia, aga et mindki kaasa taheti, tuli mulle üllatusena. Samas seisis ees vaba päev, millega ma ei osanud midagi mõistlikku peale hakata. Kuigi olin elanud järvekohvikus juba ligemale kolm nädalat, polnud mul Paruniga senini suuremat pistmist olnud. Enamasti ta ei märganudki mu kohalolu või kui, siis lausus alati midagi kummalist, millest ma päris hästi aru ei saanud.
„Kui kutsutakse, siis ikka,“ andsin lõpuks ebaleva vastuse. Kuigi pidin oma rahavarudega ettevaatlik olema, sest lisa ei tulnud kusagilt, oli kätekreem otsakorral, lisaks tahtsin eesseisvaks talveks midagi soojemat selga osta, kuna olin isakodust ülepeakaela lahkunud ja kampsuni maha unustanud.
Parun vahtis mind ikka veel ja tema pilgu all tekkis mul tahtmine tillukeseks putukas muutuda ja põrandaprakku peitu pugeda. Ühtäkki sain vägagi teadlikuks oma punetavatest kätest, plekilisest pluusist ja lohmakatest teksadest.
„Kena. Ole siis pool üheksa valmis,“ kõlas napp korraldus. Seejärel paugatas mees ukse enda järel kinni.
Kaalusin mõttes, kas tegu võiks olla kohtinguga, millest Krohv mulle nädalapäevad tagasi pajatas. Sattusin paanikasse, kuid samas mõistsin oma mõttekäigu absurdsust. Parunil ei saanud minuga mingit pistmist olla. Ta vaevu märkas mind. Tuulasin meeleheitlikult oma vähestes asjades. Nõela kingitud tumepunane pluus istus seljas hästi ja paistis mind hädast välja aitavat.
Kardetud hommiku hakul olin oma lõkendavate põskedega ärevus ise. Põrnitsesin end peeglist ja pidasin aru, kas minus võiks leiduda midagi kütkestavat. Peas pööritasid kõikvõimalikud mõtted. Siiski tegi kujutluspilt minust ja temast mu ülimalt ebakindlaks. Olin kaheksateist ja tuhkatriinulugudest välja kasvanud.
„Oled varajane,“ nentis Parun, kui kokkulepitud ajal välisuksest sisse sadas. Ta õlgadel ja juustes sätendasid lumehelbed. Vaatepilt sundis mind märkama, et ta on omal moel väga kütkestav mees.
„Tjah, magasin halvasti.“
„Ära muretse, saad seda küllaga.“
Jälle ei taibanud ma öeldu mõtet, kuid loobusin juurdlemast. Sattusin pealinna harva ja pelk mõtegi uutest muljetest täitis mu elevusega. Kaubikuni jõudnud, tabas mind üllatus. Kogu kamp oli kohal. Nõel lehvitas mulle läbi klaasi ja Krohv tegi naljakaid nägusid. Mind seni närinud kahtlused ja ärevus lahtusid paugupealt. Tervitasin semude kohalolu laia naeratusega – Kui Nõel ja Sõdur olid kohal, ei saanud midagi halba juhtuda.

Mure tühja tasku pärast
Mulle meeldis linnas. Meeldisid suurte kaubanduskeskuste säravad tuled ja heledad valgusreklaamid, kõikjal tõttavad hästi riietatud inimesed, mööda vuhisevad kallid autod ja pilvede poole sirutuvad kõrghooned. Ma ei hoolinud vähimatki, et mõjusin oma lapsiku õhinaga pesueht maakana, kes ammulisui ümbrust uudistas. Olin saanud mitme hea sõbra võrra rikkamaks ja see tähendas mulle palju.
Parun vedas meid ühest ostukeskusest teise, Nõel haakus mu käevangu ja tänu tema asjatundlikule nõustamisele sain kiiresti mitme pilkupüüdva riideeseme võrra rikkamaks. Tõuk ja Krohv kadusid koos kohvipoodi, Rott ja Parun kumbki eri suundades. Ainus, kes igavles, oli Sõdur. Ta ei huvitunud riietest ega elektroonikast, vaid lonkis meil sabas ja lobises vahetpidamata militaarvägede uuest äsjasoetatud tehnikast.
Paari tunni pärast ilmus Parun uuesti välja, et meid sööma viia. Pugesime bussi ja teekond jätkus. Kuigi olin ostudega rahul, oli sadakond eurot sulanud nagu nõiaväel. See oli kaugelt enam kui ma kulutada plaanisin. Siiski jäid minu kulutused kõvasti alla mu kaaslaste omadele. Kaubik sai pilgeni täis rõõmsavärvilisi kilekotte ja loendamatuid pampe, mis tekitasid tahtmatult jõulumeeleolu.
„Kas sul poiss-sõpra ka on?“ pinises Tõuk mulle äkki kõrva.
„Tahad hakata või?“ aasisin vastu.
Tõuk tegi imelikku nägu ja teised pahvatasid naerma.
Mu kõrgendatud meeleolu kestis silmapilguni, mil avasin restoranimenüü. Praadide hinnad olid mõrvarlikud, ainus taskukohane valik oli kas tass teed või mullivesi. Istusin kangestunult ja pidasin endamisi aru, kas mul jätkuks julgust püsti tõusta ja üle tee asuvasse kiirsöögikohta burgerijahile suunduda.
„Ära põe,“ sosistas Krohv mu pilku mõistes. „Parun teeb välja.“
„Tõesti?“ sosistasin vastu. Mulle tundus säärane suuremeelsus ennekuulmatu.
„Täitsa tõesti,“ sosistas teiselt poolt Tõuk mulle silma tehes meelega valjusti, mis vallandas uue naeruhoo.
Boss sättis end meie lauda istuma ja oli vana rahu ise. Mind valdas endiselt segadus, kuid kuna teised muretu melu saatel tellima asusid, pomisesin, et võtan sedasama, mida Sõdur, kuigi mul polnud tema eelistustest õrna aimugi.
Õhtu möödus toredasti, kana pähklikastmes oli maitsev ja jutt ei tahtnud lõppeda. Kell tiksus juba poole üheksa kanti, seega hakkasin huvi tundma, millal me koduteele asume.
„Me jääme ööseks linna,“ teatas Rott mulle salapärase naeratusega. Ta oli end tugevasti meikinud. Ere värv andis ta kahvatule näole tontliku ilme.
„Tõesti?“ hämmeldusin. Mul polnud Tallinnas ühtki tuttavat, kes mind öömajaga oleks varustanud. Millegipärast kangastus mu silme ette taas hilisõhtu, mil ma järvekohviku sillal hommikut oodata plaanisin ja kogemata magama jäin. Teist korda ma seda üle elada ei tahtnud.
„Ära muretse, me ei lase sul enam ära külmuda,“ julgustas Nõel, justkui oleks mu mõtteid lugenud. „Läki hotelli.“
„Hotelli?“ jahmusin. „Kahju küll, aga mulle pole see taskukohane.“
„Võta vabalt,“ ümises Sõdur ja haaras mul vennaliku liigutusega käest kinni. „Kõik laabub.“
Tahtsin protesteerida, aga Nõel tegi „psst!“ ja me läksime liikvele.

„Ma pidasin teid sõpradeks!”
Nii nad siis elavadki, mõtlesin muretult rooli keeravat Parunit ja tema kõrval jutlevat Rotti jälgides ja võitlesin ületamatu uskumatusega. Mu maailmapilt lõi pisut kõikuma, sest oli raske uskuda, et ilmas leidub ülemusi, kes alluvatele ilma mingi nähtava põhjuseta restorani- ja hotelliarveid välja käristavad. Meie peatuspaik ei kujutanud endast küll südalinna tipphotelli, ent siiski arvestatava luksustasemega privaatset ja nägusat äärelinna ehitist. Kui lift oli meid uinutava muusika saatel kõrgusesse sahistanud ja numbritoa uks avanes, nägin, et see on pigem saali kui toa mõõtu.
Et kogu rahvas end ühteainsasse tuppa ankrusse hiivas, kavatsusega seal ka öö mööda saata, jõudis mulle pärale pisut hiljem. Sõdur ja Krohv kadusid rõdule suitsetama, Parun viskus mugavasse tugitooli ja ajas kingad jalast, Rott kuhjas rotile omaselt oma tavaari ühte nurka kokku, kaevas seal natuke ja vedas siis kampsuni muretult üle pea. Olin teadlik tema kalduvusest oma kehasse üleoleva ükskõiksusega suhtuda, seega otsustasin hämmeldust mitte välja näidata. Tal oli ilus figuur, sire ja sportlik, kuigi rinnapartii praktiliselt olematu. Kui aga Tõuk duši alt tuli, ümber vöökoha vaid valge saunalina, ja teisi pesema kiirustas, muutus mu kohmetus kahtluseks.
„Miks me siia tulime?“ küsisin Nõelalt.
Nõel naeratas mulle soojalt. „Ära muretse. Natuke lõbu käib asja juurde.“ Minu jahmunud pilgu all hakkas temagi riideid seljast ajama.
„Tahad sa seda teha minuga või kellegi teisega?“ küsis ta äkki nõnda igapäevaselt, nagu oleks pakkunud valikut erinevatest puuviljakookidest. Kuna mu aju lõi häirekella ja keel tõrkus vastamast, jätkas ta: „Põhimõtteliselt võib proovida igaüht ja tavaliselt lõpetamegi kõik koos.“
Muutusin näost valgeks ja hakkasin instinktiivselt taganema. Põrkasin otsa millelegi, mis oli ühtaegu soe ja sitke ning lõhnas meretuule järele.
„Kuhu nüüd?“ imestati selja tagant. Teraskõvad käsivarred sulgusid silmusena mu ümber ja lõikasid ära põgenemistee. Vaatasin otsa Parunile, kelle sisendav pilk tarretas mu soolasambaks. Tuvastanud ta silmades lõõmava iha, taipasin lõpuks mehe hommikul öeldud sõnade „Ära muretse, saad magamist küllaga,“ tegelikku tähendust. Tõdemus, et see oli mõeldud nõnda ebanormaalses ja tülgastavas kontekstis, niitis mu jalust. Taas kord tuli mul veenduda, et tasuta lõunaid pole olemas. Mõnusa peavarju, hea söögipoolise ning kõigi muretult nahka pandud koogitükkide eest tuli mul maksma asuda viisil, mis oli minu jaoks täiesti jälestusväärne.
„Miks sa ei öelnud?“ sosistasin Nõelale, suutes vaid suurivaevu huuli liigutada.
„Mida?“ imestas ta, kuid taipas hetke pärast, mida ma silmas pidasin. „Sa poleks ju tulnud!“
„Ma pidasin sind sõbraks! karjatasin. „Teid kõiki!“ Vahtisin teineteist embavat Rotti ja Krohvi, kes vähimagi valehäbita kõigi silme all miilustasid ning röögatasin: „Te olete hullud!“
„Noo, miks siis nii kurjalt kohe?“ imestas Tõuk ja ühines otsekui mind narritades paariga. „Me võime ju täitsa vabalt sõbrad edasi olla. Näed, kuidas me üksteist armastame? Pole vähimatki vajadust viha pidada.“
Ta naeris, aga see oli kuri ja kole naer, mis süvendas mu vastikustunnet. Sõdur oli ainus, kelle pilgus tajusin pisukest kaastundevälgatust, aga siis kadus seegi.
Hilisemate sündmuste meenutamisega oli mul raskusi. Mällu sööbisid vaid üksikud ja kõrvalised detailid – tugitooli tuhmkuldne katteriie, Nõela roosimustriga rinnahoidja ja Tõugu maas vedelevad savivärvi sokid, voodi sünge pehmus ja tuule käes kriuksuv rõduuks. Toimuvat varjutas otsatu viha, jälestus- ja abitusetunne. Vaid läbi udu tajusin lõpuks hotellist pääsemist, ohjeldamatut pisaravoolu, mis ei tahtnud lõppeda, seda, kuidas keegi mu lõpuks bussile pani ja seljakoti sangapidi pihku surus. Ma ei mäleta midagi tagasi koju jõudmisest, ma ei andnud asja politseisse ega rääkinud sellest ka hiljem kunagi, isegi mitte oma lähimatele sõpradele. Vaikimine oli minu kaitse sündmuste vastu, mida mu aju omaks võtmast keeldus. Kui jälle selgemalt mõelda ja tagasi igapäevaellu naasta suutsin, taotlesin kooli lähedal välja ühikakoha, lõpetasin gümnaasiumi ja kolisin kodulinnast minema.
Ma ei läinud kunagi tagasi sinna kohvikusse ega ilmutanud vähimatki huvi sealsete inimeste käekäigu vastu. Ma ei suutnud enam iial astuda üle selle maakonna piiri. Reisides tegin alati pigem mitmekümnekilomeetriseid ringe, selle asemel et uuesti astuda nõiutud pinnale. Minus tekkis paaniline hirm järvede ja peente söögikohtade ees. Ma ei suutnud enam eales tõsiselt võtta ühtki toitlustusega tegelevat inimest.
* * *
Hulk aastaid hiljem sattus mu töölauale juhuslik ajaleht, mida sirvides kangestusin hirmu- ning vastikustundest. Leheveerult vaatas mulle vastu Parun. Pildil oli mees küll pisut vanem, kui mina teda mäletasin, aga siiski oli ilmeksimatult tegu temaga. Tumedad juuksed, sügavad tõsised silmad. Ikka seesama üleolev hoiak ja kõrk muie, mida nii hästi teadsin.
Mu pilk neelas artikli kiiresti läbi. Mustvalgel kirjasõna teatas, et mees oli võitnud ülebaltikumilise toidumessi peapreemia. Tema kokakunsti tippsaavutused jätsid mu külmaks, minu ainus soov oli see, et minevik mu rahule jätaks. Kägardasin lehe kokku ja viskasin prügikasti. Vaatasin põlglikult käkras nutsakut ja soovisin, et saaksin nõnda lihtsalt toimida ka episoodidega enda elus.

Kiiri Saar

0 kommentaari Lisa kommentaar