horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Õnn algab homme

Kogu oma teadliku elu jooksul polnud mul suuremat aimu, mida tähendab depressioon. Ometi saabus aeg, mil mul tuli sellega üpris lähedalt tutvust teha.

Suur lopergune seinakell tiksus loiult poolt viit. Lülitasin kohvimasina tööle ja lõin arvepidamisvihiku lahti. Ma ei sallinud suviti tööl­käimist, samal ajal kui teised minuvanused rannas peesitasid ja pidu panid. Samas olin oma sõltumatuse üle uhke. Mu vanemaid võis ilmselgelt nimetada elukutselisteks joodikuteks, kellest suurt tolku polnud – ei moraalset ega materiaalset, seega tuli mul enda ülalpidamise eest varakult hoolt kandma hakata.
Mulle meeldis kohvi lõhn. Vahel panin tilga tökatmusta vedelikku pelgalt aromaatsuse pärast tiksuma. Kohv oli ainus luksusasi, mida enesele lubada raatsisin. See aitas mul lihtsamini üle elada hallis üksluisuses kulgevat aega ja tumedat tolmust ruumi, kus mul tuli veeta enamik oma päevast.
Paar aastat tagasi mul vedas – sain tööd alevikeskuse ühes käidavamas poes – kaltsukas, kus tuli peale riiete müüa ka kõikvõimalikku kola – vanu tugitoole, moest läinud laualampe, pleekinud kardinaid, pulstunud patju ja muud, mida vennalikud heaoluriigid meile oma küllusesarvest heldelt pillasid. Kuigi mulle meeldisid vanad ja tähendusega asjad, sattus seesuguseid poodi harva. Seda väärtuslikumad need olid ja läksid lennult kaubaks.
Minu päralt oli poe peal asuv väike ärklikorter, mille üür polnud mainimisväärne. Ajapikku tarisin vanematekodust sinna kogu oma vähese maise vara. Mu toauberik ei kujutanud endast muidugi mingeid supertingimusi – talviti valitses ruumides häiriv jahedus ning suvel lämmatav palavus. Sellegipoolest olin rahul nii oma töökoha kui elupaigaga. Kesised elamistingimused oli lõiv, mida omaette elamise eest meelsasti maksin.
Nüüdki lõõmas varasuvine päike suurest vaateaknast sisse ja pani mu kergelt higistama. Süvenesin numbritesse, et kokku lüüa jooksva kuu kulud. Minus võttis maad sügav rahu, nagu ikka, kui tegu oli matemaatikaga.
„No tšau, Kaur! Mida imet sa siin sirgeldad?“ kõlas korraga tuttav hääl. Välisuks kolksatas kinni ning kaks suurt kämmalt maandus letil. „Elad paberil fantaasiaid välja, mis? Ma laenan sulle parem mõne porri­ajakirja.“
„Okei,“ teesklesin nõustumist. Arvepidamisvihik rändas leti alla tagasi.
Hannes meeldis mulle. Kui rääkida seltskondlikust lävimisest, klassifitseerus ta peaaegu ainsana, kes mind hoobilt masendusrežiimile ei lülitanud. Mu semu polnud küll teab mis vaimuhiiglane, aga tema mõnus maamehelik olek mõjus mulle seletamatult rahustavalt. Mida Hannes omakorda minus leidis, seda ma ei tea. Eelistasin omaette hoida ega omanud suuremat aimu, mida alevirahvas minust arvas.
„Löön aega surnuks, mis muud. Ostjaid on vähe, kõik praevad end kuuma ilmaga rannas,“ kohmasin ja riputasin näole kübeme elurõõmu. „Kuidas endal läheb?“
Hannes kehitas õlgu. „Mida ta läheb. Vanamees joob juba kolmandat nädalat. Mutt on vabsee kuhugi kadunud. Telefoni ka vastu ei võta.“ Siniste silmade pilk langes mu kätele.
„Lahe küünelakk. On see uus mood, et mehed küüsi lakivad vä?“
„Ju vist.“ Vaatasin oma mustaks võõbatud küüsi ja hakkasin riiulil asju ümber paigutama. Mulle meeldis kord. Vahel näis, et selle loomine on ainuke võimalus mind ümbritsevat kaost mingilgi moel ohjes hoida.
„Otsin tööd nagu ikka. Sul on selles mõttes vedanud.“
„Tjah.“ Lasin pilgul rännata üle kogu armetuse, mis kujutas endast mu elu igapäevaosa. Ere päevavalgus paljastas kasutatud mööbli kriime ja defekte ning muutis mu veel teadlikumaks enamiku kauba kasutusest. Uut ja etemat lubati alles järgmise nädala keskpaigas. „Näh, lahe särk, proovi selga.“
Hannes ei reageerinud pakutavale, millest mõistsin, et tal on midagi hingel. Ootasin rahulikult ja asusin ajatäiteks letipealset korrastama. Seinakella roostes seierid olid vahepeal tervitatavalt edasi nihkunud. See tähendas vaid üht – viie minuti pärast võisin poe sulgeda.
„Kas sa Pihlaka talu tead?“ uuris korraga Hannes.
„Pihlaka? Ei ütleks.“ Pöörasin end ringi ja kõlksatasin kassa lukku. „Mis siis?“
Hannes voltis pisut kannatada saanud ajalehe lahti, silus sirgemaks ja asus ette lugema: „Nädalavahetuseks vajatakse paari virka aknapesijat Pihlaka tallu. Tasu töö vääriline.“
Kortsutasin kulmu. „Kas see polnud mitte see suur maamaja teisel pool jõge, kus aias Rents paar suve tagasi õunavargil käis ja rotveileri käest pureda sai?“
„Kurat, koerad,“ porises Hannes ja kibrutas rahulolematult kulmu. „Siis jääb ära.“
„Ega ma pole kindel, kas see hull metsnik oma poolsegaste penidega enam seal elabki. Helistada ju ikka võid. Ma nagu ähmaselt mäletan, et mingid linnavurled olla koha ära ostnud ja üles vuntsinud.“
Hannes keeras ajalehe tujutult kokku. „Enivei, kaome siit.“
Seda ei lasknud ma endale kahte korda öelda.

Ohutum oleks mitte minna?
Hoolimata Hannese mõningasest pessimismist seisime pühapäeva varahommikul lootusrikaste ja une­segastena Pihlaka talu väravas. Mina nii-öelda moraalse turvaja ja võimaliku koeratõrje abijõuna kaasas.
„Kurat, kus on alles elamine,“ vallandus Hannese huulilt maja nähes vaikne vile. „„Talu“ on selle villa kohta küll vääga tagasihoidlik väljend. Maja ju akendest ainult koosnebki, sa vahi vaid, kõikjal ainult klaas! Tööd on roppu moodi.“
„Parem rõõmusta, ise tahtsid teenida.“
„Ma olengi nii kuradi rõõmus, et teeks parema meelega vehkat.“
„Mispärast?“
Hannes ei vastanud kohe. Ta vahtis maha ning sonkis varbaga maad.
„Noh, see… Poe-Tiina teadis rääkida, et uus perenaine ei pidavat ka päris normaalne olema,“ tunnistas ta lõpuks.
„Mis mõttes?“
„Ei mina tea. Ütles ainult, et parem oleks, kui me oma jalga sinna ei tõstaks. Oleks ohutum.“
Vajutasin paekivist väravaposti sees asetsevale uksenupule. Kui ka kusagil kostis trillerdus, mis villa omanikele tulijaist teada andis, siis meie kõrvu see igatahes ei jõudnud.
„Ohutum? Mida ta sellega silmas pidas?“
Ent enne, kui Hannes vastata jõudis, avanes maja välisuks ning nähtavale ilmus sale, hele ja täiesti ohutuna mõjuv kogu, kes tõstis käe päikesevarjuks silmile ning lähenes kiiresti.
„Ennäe, ongi aknapesijad platsis,“ rõõmustas naine, kui oli väravani jõudnud. „Ma ei teadnudki, et saan ühe asemel kogunisti kaks!“
„Ma lasen parem jalga, koeri ei paista kusagilt,“ sosistasin Hannesele. „Küllap saad siitmaalt ise edasi.“
„Ole nüüd, mees.“ Hannes läkitas mulle paluva pilgu. „Ma tean küll, et sul vaba päev ja puha, aga üksi on nii jama rügada.“
„Mina olen kogu aeg üksi.“
„Sina… no sina oled hoopis teistmoodi.“
Sellega tuli mul muidugi nõustuda.
Ma sain kohe aru, et mulle meeldib siin. Toad olid avarad ja nägusad, vana ja uus omavahel võluvas harmoonias. Haistsin õhus levivat magusat ja vürtsikat kuivatatud taimede lõhna, mis näis olevat selle majesteetliku, rohelusse uppuva maamaja lahutamatu koostisosa. Eluruumidesse jõudnud, tegin paar sammu ja jäin lummatuna vahtima kööginurgas troonivat vanamoelist kummutit, mille siit-sealt kohati kooruv värv paljastas mitu erinevat värvikihti. Mööbliese nägi hommikupäikese soojas valguses välja nagu mingi eksootiline kunstitaies. Hetkeks valdas mind kiusatus kummutit puudutada, et selle ehtsuses veenduda, ent mõistagi ei söandanud ma seda teha. Mind ajas muigama entusiastlikult tööd rügav ja higistav Hannes ning mu rahulolu süvendas veelgi krabisev uhiuus kahekümne-eurone, mis päeva lõpus me mõlema peopesale langes.
„Pole paha,“ jörises üllatunud Hannes rahatähte püksitaskusse toppides.
„Tööd on palju, tulge järgmisel nädalavahetusel jälle!“ hõikas naine meile järele.
Viipasin nõusoleku märgiks ja alles siis meenus mulle, et polnud taibanud küsidagi, mis on perenaise nimi.

Tõbi, mis laseb elada...
Me käisime selles talus veel ja veel. Kui aknad said pestud, leidis Aura – nii oli uue tööandja nimi –, meile hulganisti muud tegemist – ehituskola sorteerimist, kuuride korrastamist, elupuude istutamist, vana varjualuse ümberehitust. Lõuna paiku kattis naine terrassile laua ning pakkus süüa, enamasti sooje juustusaiu, puuvilju ja mett. Kuigi maja mahutanuks vabalt ära rohkearvulise perekonna, ei kohanud me peale naise kunagi kedagi.
„Mõelda vaid, elabki siin üksipäini vä?“ ähkis töö lõpetanud Hannes õhtul ratta selga hüpates. Ta särk oli määrdunud ning nägu leemendas higist.
„Ei usu. Mulle tundub, nagu oleks ta rohkem pagenduses.“
„Kelle eest?“ imestas Hannes. „Mõne kõrilõikaja? Siinmail pesitseb neid tõesti tosinate viisi. See Viina-Helmut on küll väga ohtlik tüüp, eriti, kui tal paarsada grammi sees. Ja Luua-Linda samuti. Räägib su vabalt surnuks.“
Sõbra lõõp ajas mu muigama. „Kust mina tean, kõigest arvamus.“
Aeg läks. Me kõhetud rahataskud priskenesid tänu heldele tööandjale tervitatavalt, ent paari nädala pärast näis Hannes asja vastu huvi kaotavat.
„Ähh, ei viitsi mina enam orjata,“ pobises ta ühel pühapäevahommikul telefoni, kui teda taas varavalges maast lahti kangutada üritasin. „Magada tahaks.“
„Sa, mees, muud ei teekski, kui magaks,“ olin äraütlemise tõttu pahur.
„Tead, mis. Hoia sealt majast parem eemale,“ jätkas Hannes. Unisesse häälde sugenes hoiatav noot.
„Ei tea mille hea pärast? Vaata, palju seal tegemist on! Kuidas Aura sinu arust üksipäini hakkama peaks saama?“
„Võõras elu, võõras mure,“ mõmises Hannes ja katkestas kõne.
Põrnitsesin tummaks jäänud telefoni, saatsin mõttes lendu vandesõna, tümisesin trepist alla ja seadsin sammud Pihlaka talu poole.
„Noh, kuhu sa oma sõbra jätsid?“ imestas naine, kui nägi mind üksipäini väravast sisse astuvat. „Tal oli… ee… muud tegemist.“ Vahtisin kergelt punastades maha ja teadsin, et Aura sai aru, et ma valetan.
Sellegipoolest ei teinud ta teist nägugi, vaid jagas päevased ülesanded kätte ja ma asusin vaikides tööle. Üksipäini elupuid istutada ja majaesist lahmakat kiviktaimlat kõpitseda polnud pooltki nii lõbus kui koos Hannesega, mil enamik ajast kulges teineteist aasides. Ent millegipärast oli mulle hakanud naise lähedus meeldima ja ma tahtsin temast rohkem teada.
„Kas sul kõhe ei ole siin niimoodi üksi elada?“ uurisin lõunasel puhkepausil end soojas päikeselaigus välja sirutades. Kohv oli imehea ning ma mekkisin seda naudinguga.
„Ei, miks peaks? Ivar on kõigest telefonikõne kaugusel.“
„Ivar?“
Naine naeratas ja litsus filtrini põlenud sigareti vastu tuhatoosi serva laiaks. „Minu mees.“
„Ah soo.“ Tegin näo, nagu ei läheks mingisugune Ivar mulle vähimatki korda. Kuid tõde sõnastus nõnda, et tegelikult läks küll. Aura oli mulle meeldima hakanud. Mind võlusid ta heledad lehvivad juuksed, mõtlik vaikne olek, mille taga paistis olevat märksa enamat, kui mulle avaldati. Polnud midagi lummavamat tema küpsest ilust.
„Natuke omaette olemist tuleb mulle kasuks.“
„Tõesti?“ Tõlgendasin väite suhtetüdimuseks. „No ja kas on tulnud?“
Aura kallutas pea viltu ja vaatas mulle otsavaatamise asemel üle punaste begooniapuhmaste kuhugi eemale. „Eks paistab. Loodetavasti.“
Ta rüüpas sõõmu kohvi, õngitses taskust välja väikese plastmasspurgi ja lasi helerohelisel tabletil peopesale pudeneda. Teisest topsist tuli nähtavale roosa kapsel. Need kadusid sõõmu apelsinimahlaga naise punaste huulte vahele.
„Sa oled haige?“ kohkusin.
„Mitte niimoodi, nagu sina mõtled,“ rahustas Aura. Naeratus tardus viivuks, ent muutus siis taas loomulikuks. „See on tõbi, mis laseb elada, aga ei lähe ilmselt kunagi päriselt üle.“
Ta vaatas veel kord mingi nukruseseguse varjundiga oma begooniaid, tõusis siis ja kadus oma salapärasest tõvest rohkem juttu tegemata siidkardinate sahinal toa jahedasse hämarusse. Mekkisin kohvitilga lõpuni, läksin tagasi elupuudega maadlema ja juurdlesin terve pärastlõuna mulle öeldu üle.

Päikesehelk ja kurjad vaimud
Järgmisel pühapäeval Aura ust avama ei tulnud. Käisin kõhkleva tiiru ümber maja, seejärel teisegi, ent olukord sellest ei muutunud. Kõik näis otsekui väljasurnud. Puude rohelised lehed sahisesid tasa, terrassilauale oli ununenud tühjaks joodud mahlaklaas ning naisteajakiri, mis laperdas tuule käes nagu ehmunud liblikas. Välisuks oli lukustamata ning pärast hetkelist kõhklemist astusin sisse. Majas oli veidralt vaikne ja veel vaiksem oli hallikassinisesse pleedi mähkunud kogu vanas nahktugitoolis akna all, keda mu päikesest pimestatud silmad vaid suurivaevu seletasid.
„Kas sul on paha olla? Vajad sa arsti?“
Aura näole ilmus viisakas naeratusevari, mis sama kiiresti kadus. „Ära muretse, see läheb üle. Kaur, ole hea, jäta mind täna üksi.“
Korraldus ei meeldinud mulle karvavõrdki, ent viisakuse tõttu loobusin vastu vaidlemast. Andsin endale aru, et olen kõigest abitööjõud. Keegi tähtsusetu võõras aleviservast, kellel polnud õigust oma uudishimulikku nina linnaproua hingemuredesse toppida.
„Saad sa hakkama?“ uurisin siiski.
„Muidugi.“
Lonkisin vastumeelselt minema ja lootsin, et ta paha tuju läheb peagi üle.
Pikapeale harjusin ära, et Auras oli kaks täiesti erinevat poolt – üks päikeseline ja helge, teine aga tume, vaikiv ja rõhuvalt tõsine. Neil päevil ei ilmutanud ta vähimatki huvi ümbritseva vastu ja keeldus minuga rääkimast, nagu oleks tal hiigelkoorem kanda.
„Ma ju hoiatasin, et ta on hull,“ väitis mulle Hannes, kui ma temaga linnaproua veidra käitumise üle mõtteid jagasin. „Normaalne ini­mene ei käitu nõnda, nagu oleks tal kurjad vaimud kallal.“
„Ta pole hull, vaid haige. Kui sa just lausloll pole, peaksid aru saama, et need on kaks täiesti erinevat asja.“
Hannes sügas nina, põrnitses mind altkulmu ja püsis vait. Eelarvamused temas paistsid olevat visad kaduma.
„Imelik, et ta mees tal sedasi üksipäini olla laseb,“ jätkasin. „Aura näis nii nõrk ja tujust ära. Kahtlane, kas ta külmkapinigi jõuab.“
„No ja mille põrgu pärast peaks see sind morjendama? Kui proual mullijook otsa saab, küll ta oma Ivarikese appi helistab.“ Mulle heideti uuriv altkulmupilk. „Lõpeta see tema järel jooksmine parem ära. Sellest tuleb ainult probleeme. Küllap ta mingi nõid on.“
„Nõid?“ pahvatasin naerma. „Sa räägid, nagu elaksid keskajas! Ime, et sa mul teda tuleriidal ära põletada ei soovita.“
„Sa siis ei näinud neid kahtlasi taimi ja värke seal lae all tilpnemas või? Mürgitab su ära, enne kui asjast arugi saad. Poe-Tiina juba teab, mida räägib!“
„See Poe-Tiina võib oma kodukootud tarkusega kassi saba alla kerida!“
Hannes irvitas, kuid viis jutujärje õnneks mujale.
„Usud sa õnne?“ küsis Aura minult ühel taas emotsionaalselt päikeselisel päeval. Ta oli riietunud helesinisesse, mis andis talle õrna ja ebamaise väljanägemise.
Toetasin mullase labida vastu seinaäärt ja jäin mõttesse. Mingil ajahetkel olime mõlemad lõpetanud näitlemise, nagu vajaksin mina hirmsasti tööd tema juures ja tema minu abi. Meile meeldis teineteise seltsis, mis oli piisavaks argumendiks seda endale lubada nii sageli kui võimalik. Naine näis enese teadmatagi kinkivat mulle midagi hinnalist, millest alateadlikult puudust tundsin ning paistis, et ka mina talle.
„Ma olen lihtne mees, Aura,“ vastasin viimaks. „Seega usun ma pigem lihtsaid asju.“
Ta tippis oma valgetes suvekingades mööda käänulist aiateed lähemale. „Näiteks?“
Kehitasin õlgu. „Hea käibega päeva oma poes. Tassitäit musta kvaliteetkohvi. Arvude maailma. Seda, kuidas su juuksed päikese käes säravad. Hannese ütlust, et kõik saab korda.“
„Kas kõik saab alati korda?“ uuris ta nagu lootusrikas laps.
„Sõltub, kuivõrd me sellesse usume.“
„Ja sa arvad tõemeeli, et uskumine aitab?“
„Pooltel juhtudel kindlasti. Millesse sina usud?“
Aura püsis mõtlik. „Sellesse, et õnn algab alati homme.“
„Poleks arvanudki, et sinus on peidus pessimist,“ üllatusin.
Naise näole ilmus paratamatusega leppinu ilme. „Kõigest realist, kullake.“

Vastutus, mis tegi katki
„Räägi, mis sul viga on,“ söandasin lõpuks siiski pärida. Paar päeva tagasi oli naist vallanud taas tusameelehoog, mis tegi mu rahutuks, kuna pidin neil puhkudel temast eemal püsima ning oma küsimustega mitte tüütama.
Teema ei paistnud Aurale meeltmööda olevat. Ta lappas närvlikult ajakirja ja viivitas vastamisega, näol ilmselge ebamugavus.
„Ma aitaks heameelega, kui saaks,“ jätkasin lepitavalt.
„Kena kuulda. Paraku pole inimhing katkine aiamööbel, mille saab paari lauajupi ja haamri abil korda teha. Sinust on niigi palju abi olnud. Mulle piisab sellestki.“
„Mis tõbi sul on?“ ei jätnud ma järele.
„Moodsa aja haigus,“ muigas Aura ja tunnistas lõpuks: „Depressioon.“
Kergitasin kulmu. „Ma ei teadnudki, et ka haigusi võib pidada moeasjaks.“
Mu teadmised depressioonist, millest olin kusagilt lugenud, piirdusid väidetega, et see on pikka aega püsiv meeleolulangus, õnnehormoon serotoniini funktsioonihäire ehk organismi reaktsioon lahendamata probleemidele.
„Ah, nii lihtsalt öeldakse.  Ma olen rohtu söönud seitse aastat ja kulutanud kümnete hingetohtrite uksi,“ jätkas Aura. „Olen lugenud kuhjade viisi selleteemalist kirjandust. Pole vist fakti, mida ma depressioonist ei teaks. Sellegipoolest ei ole mu teadmised õpetanud mind mu painajat täielikult seljatama. Enamasti tunnen end õnneks hästi. Aga vahel…“ ta naeratusse sugenes nukrus, „võidab deemon.“
„Kuidas see algas?“
Aura nägu lõdvestus ning korraga näis ta otsustavat avameelseks muutuda.
„Tööl olid keerulised ajad. Kahe firma liitumine tekitas parajat peavalu. Minu langetada jäi hulk raskeid otsused. Vastutusekoorem oli meeletu, ent loota polnud kellelegi peale enese. Mulle meeldis mu töö, see aitas peletada pähe tikkuvaid halbu mõtteid. Sellegipoolest teadsin sisimas, et olen liiga nõrk ega sobi juhiks. Kahtlesin enda tehtud otsustes, millest sõltus paljude inimeste saatus. Tekkisid süümepiinad, millest ma ei osanud vabaneda. Ivar soovitas aja maha võtta, aga ma ei kuulanud teda. Rabasin ööpäevaringselt tööd teha, probleemid kuhjusid, sisemine pinge üha kasvas ja ma ei osanud seda maandada. Lõpuks sai Ivar mu nõusse ja me sõitsime linnast välja, Keila-Joale. Oli sügis. Mäletan päikesehelki puulehtedel, langeva vee vulinat. Korraga tundsin, nagu oleks mu peas mingi klõps käinud ja pärast seda polnud enam miski endine. Enne päralejõudmist hakkas mul nii halb, et kartsin, et me ei jõuagi eales kohale.“
„Mida sa veel mäletad?“
„Surmahirmu. Laastavat pimedust. Otsatut, kõikehõlmavat ängi, millest ainsaks pääseteeks näis surm. Õudust, mille eest polnud kusagile peitu pugeda. Võtsin haiguslehe ja jäin koju, suutmata magada ega süüa. Õnneks olin tööl enamus asju selleks ajaks juba laabuma saanud ning võisin pisut vabamalt võtta. Pikapeale mõistsin sedagi, mis minuga toimub ning jõudsin antidepressantide ja kognitiivse teraapiani. Ravi on mu ajapikku enam-vähem korda teinud, kuid paraku ei näi millelgi siin ilmas olevat võimu mu masendust täielikult välja juurida. Ma elan justkui mingis paralleeldimensioonis, kust pole enam teed tagasi endisesse masendusevabasse ellu.“ Aura muie muutus mõruks. „Kohalikud peavad mind hulluks, eks? Nõianaiseks, kellest on targem eemale hoida.“
„Anna neile primitiivsetele olenditele nende mõttepiiratus andeks,“ ütlesin vaikselt. „Inimesi heidutab kõik, millest nad midagi ei tea. Hukka mõista on kahtlemata kergem kui mõista.“
„Oleks kõik nii suuremeelsed nagu sina. Aga miks me üldse sellest räägime? Kas sinusugune noor kena poiss ei peaks märksa toredamatest asjadest rääkima. Pidudest? Tüdrukutest?“
„Räägime siis sellest, mida sa endale keelad, et jätkuvalt depressioonis püsid? Mille eest sa end töösse peidad? Kuidas Ivariga läbi saad?“
Aura raputas pead, nagu oleksin öelnud midagi kohatut. „Ta on hea mees,“ oli kõik, mis mulle avaldama soostuti.
Mõistsin, et olin astunud pinnale, kust mind edasi ei lubatud. Võtsin labida kätte ja asusin uuesti tööle.

Armastuse hõng ja valus tõde
Vale oleks öelda, et ma ei mäleta, kuidas ma Aura voodisse sattusin. Mäletan sellest igat pisimatki detaili. Ta naha virsikukarva hõõgust, huulte soojust, kahe keha kohtumise magusust. See oli täpselt nii hea kui ma arvasin. Eneselegi üllatuseks olin täiesti vaba igasugusest kahetsusest ja süümepiinadest.
Armastasin Aura magamistoa kardinate vahelt tuppa immitsevat piimjat valgust, laes rippuvaid kuivatatud maarohtude kimpe, mu rinnal lõdvalt puhkavat valget kerget kätt, mille nimetissõrmes sätendas sinine safiir. Armastasin ta juuste metsnelgilõhna ja neid hetki, mil võisin viibida naise läheduses, kui ta ei keelanud mulle oma inimlikku soojust.
„Su tegelik probleem seisneb Ivaris, eks?“ laususin lõpuks üüratu aja pärast, kui olin detailsusteni üle vaadanud ja meelde jätnud Aura kaunikujulised sõrmed. „Nõnda sa põgenedki oma linnakodust ajuti maale, ettekäändel, et vajad hingamisruumi. Siin on sul lihtsam ette kujutada, et teda pole olemas. Ja tema laseb sellel heatahtlikult sündida, olles veendumusel, et sel maakohal ongi võime sind terveks ravida. Ent sa ei saagi paraneda, kuniks sa oma haiguse põhjuse, see tähendab Ivariga, seotud oled. On mul õigus?“
„Jah,“ vastas Aura mu suureks üllatuseks mu huupi poetatud oletuse peale.
„Miks te lahku ei lähe? Mida sa talle võlgned?“
„Sa ei saa aru.“
„Nüüd ma saan väga hästi aru, miks õnn algab sinu jaoks homme, see tähendab mitte iialgi.“
Pehme sõrm sulges mu suu, keelates edasised sõnad.
„Ole vait. Täna oled sina seda minu jaoks. Sellest piisab.“
Sügis sammus märkamatult lähemale, tuues õhku kargust ja puulehtedesse ning aiahekkidesse üha intensiivsemaid punakuldseid värvitoone. Mu päevad olid tegusad – päeviti töötasin poes, õhtuti ja nädalalõppudel viibisin Aura juures. Paaril korral käis ka Hannes Pihkakal abiks – aitas puudelt õunu maha võtta ja kastidesse pakkida, koltunud taimerootse koristada ning lehti riisuda.
„Mis diil sul selle tšikiga on?“ uuris mu semu, kui ma end koos temaga lõpuks vastu tahtmist koduteele asutasin. Oleksin tahtnud Auraga veel mõne tunni veeta, kuid Hannese pärast ei söandanud ma kiusatusele järele anda, et sõbras mitte kahtlusi äratada.
„Enda arvates ei mingit,“ pillasin napi vastuse.
„No ma nägin ju küll, millise pilguga sa teda õgisid.“
„Küllap mul oli kõht tühi. Kauaks sellest paarist sarvesaiast ja meetilgast siis töömehele ikka kütuseks jätkub?“
„Muideks, mul vedas,“ vahetas Hannes teemat. „Sain lõpuks tööd.“
„Tõesti? Kuhu siis?“
„Saekaatrisse. Ega see muidugi mingi unelmate koht ole, aga etem ikka kui töötuna kodus passida.“
„Kahtlemata.“
„Vanamees oli uudise üle muidugi rõõmust sillas. Lõpetas isegi joomise ära. Mutt tuli ka koju tagasi. Oli vahelduseks suvilas maapaos olnud, aga küllap hakkas ajapikku üksi igav. Tal ju vaja alailma kellegagi seletada. Üle hulga aja paistab kõik jälle normaalne.“
„Tore.“
Enamiku teest väntasime vaikides. Tuul tõi meieni ümberkaudsetest aedadest põlevate lehtede kirbet lehka. Juurdlesin endamisi, kas ma ka talve tulles Aurat näen. Pihlaka talu ei sobinud aastaringseks elamiseks ning ma teadsin, et varem või hiljem naaseb naine linna.
***
Öö tõi maapinnale halla valge kirmetise. Järjekordsel nädalalõpul mööda tuttavat kruusateed Pihlaka talu poole kulgedes võttis minus maad vaikne rahulolu. Poepidamine edenes. Kriimuline ja kasutu mööbel sai eest tõstetud, et ruumi teha uuele ja huvitavale kaubale, mille järgi alevimemmed tormi jooksid. Topiliste patjade ja moestläinud träni asemel hakkas mu poodi voolama vähekasutatud, praktilisi ja nägusaid asju. Omanik säras rahulolust ja plaanis poeketti ühe uue müügiputka näol laiendada. Esemeid sorteerides leidsin kauni vanaaegse laeka, mille aimasin Aurale meeldivat. Kujutlesin, kuidas ta oma hõbesõrmused ja muud kulinad sinna peitu pistaks, ostsin laeka ära, kavatsusega see talle kingiks viia.
Koduseks saanud taluõuel oli kõik vaikne. Lasin pilgul hindavalt ringi käia ja mu rahulolu suurenes veelgi. Suvega olin jõudnud päris palju ära teha – kiviktaimla ümber kujundada, varjualuse istumiskoha täielikult valmis ehitada. Ehitusjäägid olid aianurgast kadunud ning nüüd kasvas seal kakskümmend noort lihavat elupuud.
Ma ei märganud härmatanud maapinnal ainsatki jälge. Kuigi kätte oli jõudnud keskpäev, paistis, et Aura polnud täna ninagi õue pistnud. Kaalusin mõtet kaminapuid tuua ja muigasin endamisi naise külmapelguse üle. Sügise saabudes ei armastanud ta enam terrassil kohvi juua, vaid veetis aega pigem vaikse praginaga leegitseva kamina ees, villased sokid jalas ja sülearvuti põlvedel.
Vaatasin maja suuri läikivaid aknaid, mida me Hannesega suve hakul, meie tutvuse algul, läikivaiks olime nühkinud ja korraga, veel enne, kui jõudsin välisukse jahedat käepidet puudutada, teadsin, et Aura on läinud. Tagasi linna, oma depressiivse elu, põgenemisvõimalust pakkuva töö ja Ivari juurde.
Võtsin taskust laeka ning asetasin ukse ette maha. Mu ümber, šokolaadipruuniks peitsitud terrassipõrandal tantsisklesid üksikud punaseks tõmbunud metsviinapuu lehed. Vaatasin, kuidas need jäises tuules mu jalgade ümber kahetsevalt sahisesid ja pöördusin siis minekule.

Kiiri Saar

0 kommentaari Lisa kommentaar