horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Õnne valem

Mereäärses majas kohtuvad kaks võõrast. ­Tormine öö ühise katuse all sunnib neid heitma pilku minevikku ja leidma õnne valemit oleviku tarbeks.

„Ma siis lähen,“ ütles J. ja andis võtmekimbu mulle üle. „Küll sa hakkama saad.“
Tegin ebamäärase grimassi ja sain vastutasuks toetava õlalepatsutuse. Vahtisin sulgunud ust ja kopsakat kimpu enda käes. Hakkama saamine polnud õigupoolest probleem, mulle oli siin alati meeldinud. Ruumide mahe männilõhn rahustas. Tegin majale tiiru peale. Toad olid koristatud ja kütta polnud vaja. Mõte võimalikust lähenevast tormist tegi mu pisut murelikuks.
„Vaevalt, et see üldse tuleb,“ oli J. mulle ukselävelt väitnud. „Hoiatavad niisama.“
Vaatasin igaks juhuks siiski aknad üle. Need olid kolmekordsete klaasidega ja ilusate siniste aknaluukidega, mis avanesid ülespoole ning andsid majale pisut üllatunud ilme. Katsusin prooviks üht luuki. Sulgus küll, vaikse nõusoleva kriginaga.
Köögipool tekitas minus kerget kimbatust. Potid ja pannid asusid ebaloogilistes kohtades ja lõikelauda ma ei leidnudki.
„Tuleb ainult üks külaline,“ oli J. lisanud. „Homme õhtul.“
„Tõesti?“ jahmusin. Olin senini olnud teadlik mõttest, et see jalgupidi mereservas seisev, tuultest ja vihmadest räsitud külalistemaja on nädalalõpuks ainult minu päralt ja ma võin siin oleskleda rahuldust pakkuvas üksinduses. Lugeda, maalida ja päikeseterrassil vedeleda, nagu olin plaaninud.
„Jah, mingi ärimees. Aga vaevalt, et ta palju tüli teeb. Tundus sihuke vaikne ja vähese jutuga. Ma ei saanud ju ära öelda, ära pane pahaks. Rahanatuke kulub ära.“
Muidugi ma ei pahandanud. Leppisin mõttega, et mul tuleb puhkuse asemel hoopis võõrastemaja perenaist mängida ja jätkasin lõikelaua otsinguid.

Sobimatult väärikas tulija
Võõras saabus järgmisel hilisõhtul. See oli kolmekümnendates mees, kes kandis tuhkhalli ülikonda ja kahvaturoosat lipsu. Paremas käes hoidis ta nahast portfelli. Ta mõjus olekult rabeda ja närvilisena, nagu ei teaks päris hästi, miks ta üldse tuli. Oma veekarva auto oli ta jätnud millegipärast kaugele eemale, sissesõidutee algusesse, nagu häbeneks oma seisust. Masin oli uus, ilus ja kallis. Ma ei tundnud kedagi, kes oleks sõitnud säherduse uhkeldava mudeliga. Neid võis näha pigem Hollywoodi märulifilmides kui päriselus.
Külaline uudistas põgusalt ümbrust. Oma läikivate kingade, randmel kiiskava kuldkella ja valge triiksärgiga ei haakunud ta karvavõrdki siinse vaba ja muretu rannamiljööga. Mehe hoiak oli jäik, pinges ja karm. Talle oleks hädasti üks lõdvestav massaažiprotseduur ära kulunud.
J. külalistemaja oli romantikutele. Paarikestele, kes igatsesid omaette nädalalõppu. Peredele, kellele meeldis vee vahetu lähedus ja lõputu rannaliivas kaevamine. Surfaritele, keda meelitas ligi sobivat sorti tugev tuul, mis veeretas mürinal kaldale vahuseid lainepalle ja vältas nädalaid. Mõtlesin, kuidas võiks koht välja näha tema pilgu läbi. Üksildane, liiga lihtne. Võib-olla isegi mõttetu. Sellised eduinimesed ei sattunud siia. Nende koht oli südalinna ärihoonetes. Jahedates, isikupäratutes advokatuuribüroodes, kõvade pinkidega kohtusaalides. Paikades, kus polnud ruumi kübemelegi meelelisusele, vabaks lastud emotsioonidele. Mul hakkas mehest päris kahju.
Näitasin külalisele toa kätte, parima, mis pakkuda oli. Millegipärast tundsin kerget piinlikkust lopsakate volangidega aknakardinate ja satsilise kattega voodi pärast, mis lesis keset tuba nagu riivatu naine. Isegi seinu katva sirelisinise tapeedi pärast, mis meenutas natuke bordelli magamistuba. J. oli kõikehõlmavas sisustustuhinas kõvasti üle hea maitse piiri läinud. Vältisin mõtlemist, kuidas mees end sellises miljöös tunda võiks ja taandusin köögipoolele.
Ahjupraad kuulutas kahtlast maitseelamust. Ma polnud enam ammu korralikku sooja kodutoitu teinud, üksi elades puudus selleks igasugune vajadus. Üritamatagi teeselda, et ma pole närvis, maskeerisin mõned kõrbenud kohad ananassitükkide ja sügavkülmast leitud kirssidega ning lootsin, et mulle tüssamiskatse tõttu kohtuhagi ei vormistata.
Mees saabus õhtusöögile minutilise täpsusega. Ta oli ümber riietunud, kandes nüüd kreemikat suvesärki ja sama tooni pükse, kuid isegi vabaajarõivastus ei vähendanud kuigivõrd tema jäika olekut. Ta oli endiselt seda nägu, nagu peaks järgmisel hetkel kohtulahingusse sööstma.
„Veini?“ kummardusin viisakalt lähemale.
Mees noogutas napilt ja vilksas aknast välja vaatama.
Võõrast inimest teenindada oli veider. Millegipärast häiris mind mõte, et viibime majas kahekesi.
„Olete läbisõidul või puhkusel?“ uurisin moepärast.
„Nii üht koma teist,“ pillas mees. Ta ei hiilanud jutukusega ja ega minagi teadnud, mida öelda. Teda näis miski, mida ta enda teada eelistas hoida, vaevavat. Pärast sööki kadus ta kiiresti oma tuppa ega väljunud sealt sel õhtul rohkem. Kujutlesin, et ta magab triiksärgis ja kingades.

Võõrast rikkast kahju
Järgmisel hommikul olin varakult jalul. Ma ei maganud võõras kohas kunagi kaua, kuigi voodi oli mõnus ja mugav. Taevas siras hele päike ja tõotas tulla ilus ilm. Ennustatud tormist polnud mingit märki. Mähkisin ennast kergelt kopitanud õlasalli sisse, mille leidsin ukse kõrval nagis rippuvate tormikuubede kõrvalt, ja otsustasin pisut rannal uidata. Tuul lõõtsus ja lained peksid kaldale vahusülemeid. Oli soe. Korjasin ajupuujuppe ning kaalusin mõttes, kuidas neid töödelda ja mida neile hiljem maalida. Liiv sätendas nagu lumi. Olin ainus, kellest jäi randa maha jäljerida. Üksindus rahustas. Ma ei vajanud enda ümber inimesi, et end hästi tunda.
Külalistemajas oli kõik alles vaikne. Vana maja hingas omas rütmis, naksus ja kägises. Mees tõenäoliselt magas veel. Panin kohvi hakkama ja valmistasin suure kannutäie apelsinimahla. Kella vaadates üllatusin, see oli vaevu pool kaheksa.
Mulle meeldis see maja, oli alati meeldinud. Need tuules kolisevad aknaluugid, vanad kriuksuvad põrandalauad, söögisaali ukse ees sätendavad odavast plastist pärliimitatsioonidega kardinad, mille päike helklema lõi, meeldis hommikute rahu ja vaikus.
„Võta kõike, mis meeldib,“ oli J. lahkesti lubanud. „Ära koonerda.“
J. suuremeelsus ei pannud mind imestama. Ta oligi selline.
Mees oli täna jutukam. Ta valis välja koha akna all, mille taga sätendas meri kogu oma mõõtmatuses. Rääkis oma tööst, ärist, asjadest, mis mind eriti ei huvitanud. See polnud minu maailm. Tundsin end oma pisikeses katusekorteris hästi ja vajasin rahuloluks väga vähe. Sellegipoolest kuulasin viisakalt, sest mõistsin, et rääkimine teeb võõrale head. Ta oli seda nägu, nagu poleks ta ammu niiviisi kõneleda saanud. Mees nägi välja rikas, väga rikas, isegi niimoodi, neis pisut kortsus vabaajarõivastes. Temast hoovas selgesti tajutavat mõjujõudu, millest ta oli ilmselt vägagi teadlik. Suujoone pikad karmid kurrud lasid aimata pikaajalist ületöötamist ja rõõmutut elu. Mõtlesin, kui erinevad me küll oleme. Mu kahjutunne tema suhtes süvenes.

Torm viis elektri
Torm tabas külalistemaja ootamatult. Tumedad pilved saabusid ida poolt nagu kurjad hiiglased ja vallutasid kiiresti kogu laotuse. Kõigest loetud minutitega muutus ilm jahedaks ja pimedaks. Peagi tabasid verandatreppi kõvad raheterad nagu kõrisevad suhkruherned. Jooksin toast tuppa ja tirisin aknaluuke ette, et hullemat ära hoida. Maja kolises, vappus ja värises tuules, nagu ähvardaks kohe kokku kukkuda. Söögitegemisest ei tulnud suurt midagi välja, sest elekter kadus ja kõik mu katsed seda tagasi saada, keldri jääkülmas vees käsikaudu kobades ja logu generaatoriga võideldes, luhtusid. Läitsin paar lohmakat, pooleldi ärapõlenud küünalt ja õngitsesin kappidest toidupoolise lagedale. Sõime võileibu ja konservtomateid, ananassiviile ning marineeritud seeni. Veinivalik oli õnneks korralik. Mees ei nurisenud millegi üle.
Vihm trummeldas, maja ragises. Meest ei paistnud ilmamuutus häirivat. Pärast kesist õhtusööki lõi ta lahti ajalehe ja püüdis seda küünlavalgel lugeda. Pikapeale tuule lõõtsumine vähenes, alles jäi vaid aknaluukide krigin ja vihma raevukas müha. Küünal vilkus põleda ja joonistas ajalehele ning seintele hüplevaid varje. Sel õhtul ei kiirustanud mees oma tuppa varjuma. Ka mina ei tahtnud üksi olla. Kallasin veini juurde ja ootasin tormi möödumist.
Mingil viivul pani mees ajalehe kõrvale ja hakkas rääkima. Oma tööst, võetud riskidest, õnnestumistest ja ebaõnnestumistest, peresuhetest, nende jahenemisest ja lagunemisest. Pojast, kes elas kaugel, naisest, kes keeldus temaga suhtlemast. Ostetud mõisakompleksist, mis pidada välja nägema muljet­avaldav, ent kuhu ta sattus harva. Miskipärast kahvatusid minu silmis kõik mehe edusammud tema logiseva isikliku elu taustal.
Mul ei olnud omalt poolt suurt midagi öelda. Pooleli jäänud ülikooliharidust ja keskpärast töökohta videolaenutuses ei saanud mingiks märkimisväärseks eduks pidada. Lapsi mul polnud, meest ammugi mitte. Mu telekas näitas vaid mustvalget pilti ja diivan oma kriimuliste käetugede ja lohku istutud polstriga kuulus pigem prügimäele kui elutoanurka.

Mis sind õnnelikuks teeb?
„Ma kadestan sind,“ ütles mees järgmisel hommikul, kui me köögipoolel kohtusime.
Tõstsin pilgu pooleldi hakitud tomatitelt. „Mind?“ üllatusin.
Elekter oli tagasi ja möödunud torm toonud endaga kaasa värske, külma ja karge õhu.
„Jah,“ ütles mees ja astus lähemale. Täna kandis ta jälle triiksärki. Selle veatu valevus lausa lõikas silma. Heleroosa lipsu asemel oli sedapuhku lavendlisinine. Mees nägi jälle välja tõsine, kindlameelne, autoritaarne ja kergelt hirmutav. Täpselt samasugune nagu esimesel õhtul.
„Sa oled õnnelik, eks?“
Küsimus tundus mulle kummaline. „Võib-olla küll,“ naersin. „Ma pole sellele mõelnud.“
„Sa näed välja nagu õnnelik ini­mene.“
„Tõesti?“ Vaatasin oma tomatiplekilisi teksapükse, luitunud särgikut ja panin noa käest. „Sinust on kena sedasi arvata. Ega elul pole viga tõesti.“
„Siis on päris hea, et siia sattusin. Nüüd võin väita, et tunnen vähemasti ühte õnnelikku inimest.“
Pistsin tomativiilu suhu. See oli hapukas ja kuidagi maitsetu. Silm otsis pipratopsi.
„Ainult ühte?“ jahmusin. „Kas rikas olla on siis nii hirmus?“
Mees kallas endale mahla ja raputas ebamääraselt pead. „Räägi parem, mis su õnnelikuks teeb.“
Mälusin tomatit ja mõtlesin. Koos soola ja pipraga oli sellel kohe teine mekk.
„Ma ei teagi. Kõik. Mu väike korter, mille üür pole kõneväärt. Akna taga ladisev vihm. Päike. Tuul. Loodus. Aastaaegade vaheldumine. Esimene lumi. Telefonikõned emaga. See, et kui ma rõdul kikivarvul seisan, näen alla järvele. Isegi mu mustvalge televiisor.“
„Sa oled õnnelik oma vana telekalogu üle?“
Kehitasin õlgu. „Miks mitte? Mida vähem mul on, seda rohkem jääb aega enese tarbeks.“
„Mida sa oma ajaga peale hakkad?“
„Kõike, mis pähe tuleb. Käin jalutamas, kinos. Vahel sõidan linnast välja. Pildistan.“ Mu silm lõi särama. „Sa ei kujuta vist ettegi, milline lõbu on tundide viisi võserikus luurata, et kukkurtihast pildile püüda!“
Mehel oli ees selline nägu, et tal oli mu kirge tõepoolest raske mõista.
„Vahel käin siin,“ jätkasin. „Tavaliselt on nädalalõppudel maja rahvast täis ja J.-l tegemist kuhjaga.“
„J-l?“
„Janelisil. Minu sõbrannal.“ Võtsin uue tomatitüki. „Naljakas, eile mõtlesin, et isegi see torm teeb mu õnnelikuks.“
„Torm?“ kordas mees, nagu kahtleks, kas kuulis õigesti.
„Jah. Miks mitte? Selles oli nii palju jõudu, elu. Kas looduse suured vaatemängud pole siis imetlust väärt?“
Mees jäi vastuse võlgu. Paistis, et öeldu mõte ei jõua temani.
Soovida midagi enamat...
„Sul pole olnud ühtegi luhtunud suhet või tööalast ebaõnnestumist?“ küsis ta hoopis.
„Ikka on. Võib-olla on minu elus eksimusi rohkemgi kui mõnel teisel inimesel. Aga kui ma neile mõtlen, leian, et kõik leidis aset täpselt õigel ajal. Suhted on otsa saanud enne, kui asjad hakkasid lootusetult kiiva kiskuma. Töökohast sain koondamisteate just siis, kui mõtlesin, et ma ei suuda seal enam päevagi käia.“
„Miks sa siis ei suutnud?“ uuris mees.
„Peamiselt seetõttu, et mu amet hakkas minust vaikselt ja järjekindlalt voolima kedagi, kes ma olla ei tahtnud. Pelk mõtegi sellest ärritas mind. Ma ei saanud hetkegi olla mina ise, mõistad? Selleks mulle võimalust ei antud, pidevalt suruti mingitesse raamidesse, kus mu loovus surmaunes suikus. Videopoes on palju rahulikum. Jääb aega rannas uitamiseks ja lugemiseks. Keegi eksistentsi kõveraks väänama ei kipu.“
„Kas sa pole siis mitte kunagi soovinud midagi enamat?“ küsis mees ja toetus valamukapi servale. Ta nägi välja ühtaegu üllatunud kui ka mõistmatu. „Mõnel teisel ametikohal midagi saavutada? Endale head elujärge võimaldada?“
Võtsin uue tomatitüki ja mõtlesin. „Inimeste viga ongi selles, et nad tahavad kogu aeg midagi. Suuremaid maju, uhkemaid autosid, moodsamaid riideid, üha uusi väljakutseid, mis nende tähelepanu lakkamatult enda küljes kinni hoiaks, nii et lõppeks ei saa nad enam magadagi, kuna on muredest ja probleemidest hullumas. Milleks kogu see rabelemine? Enamasti on nende pilk nagunii valedel asjadel.“
„Kuidas nii?“ ei mõistnud mees.
„Pidevalt midagi tahtes ja taga ajades tekitame endale paratamatult kannatusi. Kunagi ei suju asjad täpselt meie tahtmist mööda. Lüüasaamisi on alati rohkem kui võite. Enese heaolu on riskantne ehitada sellele, mis meie ümber juhtub. See on kõige ebakindlam asi maailmas ja meil pole selle üle mingit kontrolli. Näiteks ehitad uhke maja, paned selle alla viimase sendi ja võtad pooleks eluks laenu, aga maja põleb maani maha. Paanikat kui palju.“
„Selle vastu aitab kindlustus,“ nentis mees napilt.
„Nojah. Aga mitte moraalse trauma puhul, mis õnnetusega kaasneb. Ma lihtsalt üritan olla väljaspool seda, mis juhtub või ei juhtu. Olen aru saanud, et mida vähem ma tahan, seda õnnelikum olen.“
Mees kuulas ja mõtles. Varahommikune päike joonistas ta särgile pika kuldse triibu.
„Võib-olla on sul õiguski,“ väitis ta lõpuks.

Õnne valemi eest
Lõuna paiku asus mees oma asju kokku pakkima. Lahkumissöögiks tõin lauale kanaraguu. See lõhnas hästi ja sedapuhku olin ka maitseelamuse suhtes lootusrikkam. Mees andis märku, et ma tema seltsi istuksin.
„Mine teda vaatama,“ ütlesin, kui olin võtnud esimese suutäie. Raguu oli tõepoolest hea.
„Keda?“
„Oma poega. Leppige jälle ära. Miski pole peresuhetest tähtsam.“
„Me polegi tülis. Lihtsalt võõraks jäänud.“
„Kuidas see saab juhtuda?“
„Saab ikka, kui töö on alati esiplaanil.“
Raputasin pead, kuid ei öelnud midagi, soovimata mingi isehakanud hingetohtrina mõjuda.
„Mida sina tegema hakkad?“ küsis mees.
Mõtlesin kõigele, mida ma siin külalistemajas teha olin plaaninud, kuid äkitselt polnud millekski õiget tahtmist. Aeg oli niisamagi märkamatult käest kulunud, kuid ma ei tundnud end seetõttu kaugeltki halvasti.
„Kastan lilled ära kui koju jõuan. Lähen võib-olla raamatukokku.“
„Lihtsa elu võlud.“
„Nii on. Igaüks on oma rahu isand. Loodan, et leiad selle kunagi üles.“
„Mille?“
„Meelerahu.“
Kui võõras lahkus, jäi maja harjumatult tühjaks. Käisin uuesti kõik toad läbi, tõstsin aknaluugid üles, et valgus ka kõige hämaramatesse soppidesse pääseks, panin meeleolu loomiseks vana ragiseva vinüülplaadi mängima, pühkisin põrandad puhtaks, ladusin nõud kappi ja likvideerisin õues mõned tormijäänused. Meri sillerdas jälle hõbedaselt. Vaatasin maja aukartusega, see oli rajuöö ilma märkimisväärsete kahjustusteta üle elanud. Mees oli lisaks öömajaarve tasumisele jätnud ka sulas kopsaka summa jootraha, kuid mul oli piinlik seda vastu võtta.
„Õnne valemi eest,“ oli ta kõvera naeratuse saatel väitnud. „Et kukkurtihaste-jaht ka edaspidi õnnestuks.“
Raha näpus, kõndisin mööda kriuksuvaid põrandaid ja mõtlesin meie jutuajamisele, mehe kangevõitu olekule ja kuldsele valgustriibule mehe päevasärgil. Jõudnud J. kontorilaua taha, pistsin raha laual peesitava suure savist kuldkala avatud suhu. Siis viskasin oma väikese punase spordikoti ratta pakiraamile, keerasin külalistemaja välisukse lukku ja poetasin võtme lillepoti serva alla. Seejärel võtsin suuna kodu poole.

Kiiri Saar

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
MORIS LOAN COMPANY 16.02.2017 02:37
Laenud !! Laenud !! Laenud !! Kas keegi siin, kes on endiselt hädas, et saada laenu? Kas teil on vaja laenu mingil põhjusel ja sa ei tea, kust saada odav ja usaldusväärne laenude teie abi on lõpuks siin ja pakume odavad laenud madala intressimääraga ainult 2%. ?? huvitatud laenuvõtjad peaksid võtke meiega ühendust e-posti aadressil (MORISLOANCOMPANY1@GMAIL.COM) või meie kodulehel: http://morisloancompany6.wix.com/morisloancompany ja saada oma laenu täna. Aitäh. MORIS FRED E-post: MORISLOANCOMPANY1@GMAIL.COM Koduleht: http://morisloancompany6.wix.com/morisloancompany