horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Nooruspatu pantvang

Enne esimest kireööd jäi Raivol ja Luulel üks oluline jutt rääkimata. Ka pärast ei leitud selleks aega. Nüüd aga tundub, et vanad ­saladused ajavad abielu vägisi karile...

Telefonikõne ammusele koolivennale, kellest tükk aega midagi kuulda pole olnud, algas küllalt segaste emotsioonidega.
„Hei, Raivo, pole sinust enam terve aasta kippu ega kõppu kuulnud. Kuis kulgeb?”
„Mis seal ikka!“
„Lase tulla!”
Kuid telefonitorust kostus vaid vaikust.
„Neelasid keele alla või?“
Toru teises otsas on kuulda nohisemist ja siis vaikset Raivo peopessapuhutud sosinat: „Ma helistan sulle ise tagasi, siis kui saan.”
„Kas on juhtunud midagi halba?“ püüan vana sõbra käitumisest ärevuse noote välja peilida.
“Ei miskit, ainult Luule on kodus ja talle ei meeldi kui sinuga räägin. Homme õhtul läheb ta koori proovi, ehk siis saan vabamalt hingata.“
„Saame parem kokku, kui linna tuled. Mõtle Luule jaoks üks aus vale välja ja asi ants,” tegin ma ettepaneku. Mis siis ikka telefonitsi rääkida, silmast silma on hoopis parem elust ja naistest vestelda.

Nooruspatt ja 30 aastat abielu
Paari nädala pärast istumegi Raivoga õdusas kohvikunurgas ja räägime neljasilma vestluses suud puhtaks.
“Mul saab Luulega tänavu juba kolmkümmend aastat koos elatud ja kõik kadestavad meid, et vaat kus harmoonia ja õnnelik abielu,“ lausub Raivo, rüüpab lonksukese konjakit ja hakkab oma elu episoode minu ette laiali laotama.
Eriline saatuslik peatükk on selles Tartu suurkooli ajal Pälsoni ühiselamus, kus pulbitses nõuka ajale omane eripalgeline üliõpilaselu.
Sinna oli maetud ka Raivo ellu sattunud viitsütikuga miin, mis hiljem mehe elu peapeale pööras. Raivo oli tudengipõlves üsna rahulik, vaat et introvertnegi noormees, kes pralledel tavaliselt üle ei keenud. Ometi ei õnnestunud ka temal noort vemmeldavat verd soontes alla suruda, kui voodiservadel liibuvates sitskleitides punaveinist õhetavate põskedega kursaõed oma reisi paljastasid.
Tumedapäine temperamente Vilma lisas sellele pakkumisele veel avara dekoltee, kust kaks ahvatlevat kumerat kuplinõlva kutsuvalt välja piilusid. Raivo oli hea laulumees ja sellistel poistel oli neidude juures alati lööki.
Juhtus nii, et ühel sünnipäeval, kus kursavenna Lembitu kolhoosiesimehest isa oli poja auks vasika veristanud ja ema sültigi teinud, kestis tudengite pidu südaööni. Vilma väsinud pea vajus hellalt Raivo õlale ning sealt noormehe toel veel õrnemalt padjale.

Armastuse vili
Paarid jagunesid laiali ja Raivo puges Vilma kõrvale teki alla, liibudes vastu neiu kuumavat keha.
See vanasõna, et hommik on õhtust targem, küll järgmisel hommikul kinnitust ei leidnud. Totaalne segadus valitses nii pidujärgses ühikatoas, kui neiukeste hinges, kes esimestena hakkasid teki alt välja piiluma.
Vilma sirutas käe toolikorjul rippuva roosa rinnahoidja järele ning kobas jalutsis, kust lootis leida oma püksikuid. Sellest ööst sai alguse Raivo ja Vilma armulugu, mis iga päevaga üha rohkem kirge üles küttis.
Kevad hakkas kätte jõudma, kui ühel lõunatunnil ülikooli kohvikus koos Raivoga einetades Vilma äkki lauast püsti kargas ja tualeti poole jooksu pani.
Tagasi lauda jõudes oli ta näost valge ja kohkunud ilmega. Kui noorel tüdrukul äkki süda läikima hakkab saab olla selleks vaid üks põhjus – neiu on rase.

Naise otsus, mehe hirm
Õhtul mindi üheskoos Toomele aru pidama, mida edasi teha? Raivo vihjas abordile, kuid Vilma oli kategooriline. Ta teadis, et selle tagajärjeks võib olla hilisem lastetus ja rikutud pereelu. Vilma hakkas kandma avaramaid kleite ja pleede ning kevadsemestri lõppedes kadus vaikselt oma vanematekoju Põlvamaale.
Vilma ema oli tütrega ühte meelt, et lapsuke tuleks kooli kõrvalt ilmale tuua. Ta oli tuttav ka Raivoga ja lootis, et poisist kasvab vääriline väimees.
Vilma sünnitas septembris, võttes arstitõendi, et põeb kroonilist radikuliiti, mille olla saanud juba esimesel kursusel kolhoosis kartuleid võttes.
Oktoobris siputas hällis kena poisipõnn, kes sai Vilma lemmiknäitleja Leonhard Merzini järgi nimeks Leonhard.
Raivo ei julgenud esiti oma vallaslapsest kodustele sõnakestki poetada, kuid ühel päeval tõi post Raivole sünnipäevaks Järvekülla lahtise lilledega kaardi, kus pühenduse lõpus oli kaks nime – Vilma ja Leonhard.
Raivo tädile oli asi paugupealt selge. Oli ju üks armas tütarlaps nimega Vilma paar korda varem nende kodu külastanud. Nii tuli Raivol kogu tudengite armuelu koduste eest lahti rääkida.

Mati Lootus Illustreeriv foto: Aivar Pärtel

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar