horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Ohtude labürindis

Koju kiirustav Liina teab täpselt, missuguse mehe eest ­õhtuses politseisaates naisi hoiatatud on. Kuid võimaluseks, et ta ise maniakiga kohtub, ta küll valmis pole...

Troll oli, nagu tavaliselt, pilgeni rahvast täis. Umbses õhus segunesid erinevad lõhnad ja helid. Kaks mutikest mõistsid häälekalt hukka teismelist noormeest, kes neile istekohta polnud suvatsenud loovutada, esiistmel oli keskealine abielupaar alustanud ägedat diskussiooni oma käestläinud tütre kasvatusküsimuste üle, juht väljendas läbi avatud bussiakna ilmekalt oma arvamust valesti ümberreastuva kalli linnamaasturi omanikule ja trolli tagaistmel kapriisitses vastikult poisiklutt, kelle isa ähvardas siinsamas endal püksirihma maha võtta ning võsukese alakeha tagumise osa kaudu mõistusele tuua...

Ebameeldivused igal sammul
Liina ohkas ja mõtles, et oleks pidanud endale ikkagi takso tellima. See on aga kallis lõbu. Ebameeldivused tööl olid noore naise täielikult endast välja viinud ja ta ainsaks sooviks oli kiiresti koju saada.
Lisaks kõigele oli Liina eelmisel ööl ka halba und näinud. Ta jooksis pikas valges särgis ja paljajalu lõputul kõrrepõllul. Mitte kusagil polnud näha hingelistki ja horisondil rippuv tinakarva pilv ähvardas kohe-kohe päikese kinni katta. Poleks tohtinud enne uinumist hilisõhtuseid uudiseid vaadata! Üks ebameeldivus teise otsa. Hispaanias üleujutus, Balil maavärin, Islandil jätkab mingi keerulise nimega vulkaan purskamist, Šotimaal sõitis reisirong rööbastelt välja, terroristid kaaperdasid lennuki, piraadid laeva ja Prantsusmaal oli ühes loomaaias inimene krokodilli käest pureda saanud...
„Küll see ilmaelu on ikka kohutav!“ oli Liina mõelnud. Eriti siis, kui su kõrval pole meest, kelle tugevale õlale võiks rasketel aegadel toetuda. Ja veel räägiti telekast, et viimastel aastatel on psüühiliselt haigete inimeste arv maailmas kahekordistunud, et statistika andmeil kohtub inimene päeva jooksul tänaval kokku vähemalt kolme ohtliku kurjategijaga, et transpordivahendeis tuleb iga kahekümne seadusekuuleliku kodaniku kohta ette vähemalt üks taskuvaras. Ja uudistesaate lõpus näidati maniaki fotorobotit. Mees kasutavat naistega tutvumiseks ja nende usalduse võitmiseks rafineeritud meetodeid – kingib neile lilli ja šokolaadi, meelitab kurameerimise varjus inimtühjadesse kohtadesse ning nad kaovad jäljetult.

Ohtliku võõra silmad
Käekotti kõvasti vastu rinda surudes, mõõtis Liina tähelepaneliku pilguga bussisalongis olevaid inimesi ja kangestus. Vahekäigust puurisid teda kaks tumedat kahtlast silma. Need kuulusid pikakasvulisele tumedapäisele noormehele, kes kandis musta T-särki, musti teksaseid, musta seljakotti.
„Terrorist,“ käis Liinal korraga läbi pea. „Ja seljakotis on tal pomm!“
Tuleks viivitamatult bussist lahkuda, kuid väljavaade veel pool tundi bussipeatuses külmetada jahendas veidi ta hirmu. „Ta on küll brünett, kuid välimuselt pigem eurooplane,“  üritas neiu end maha rahustada. „Ja seljakott on tal ka peaaegu tühi...“
Samal ajal ei pööranud noormees temalt aga silmi ja Liina hakkas uuesti närvitsema. „Ilmselt surun oma kotti liiga tugevasti rinna vastu. Võiks arvata, et mul on seal palju raha,“ mõtles ta ja riputas demonstratiivse ükskõiksusega koti üle õla. Lükkas isegi veidi selja taha.
Kutt oleks nagu veidi naeratanud ja astus siis paar sammu tema suunas. Bussimõrvadest  polnud Liina küll midagi kuulnud, aga ikkagi jooksis ebameeldiv külmavärin üle ta selja. Kui buss lõpuks tema peatusesse jõudis, hüppas neiu välgukiirusel välja. Ta liikus kiirel sammul tänava nurgani, aeglustas siis ühe kaupluse juures veidi sammu, ning ettevaatlikult pead pöörates, piilus selja taha.
 Liina oleks peaaegu minestanud. Ta nägi noormeest endale järgnemas. „Statistika andmeil kohtub inimene päeva jooksul tänaval vähemalt kolme ohtliku kurjategijaga,“ meenus Liinale. „Appi! Issand! Mis ma nüüd teen?“

Ilmselge rünne
Liina süda tahtis hirmu pärast rinnust välja hüpata, põsed õhetasid kohutavalt ja laup oli kattunud külma higiga. Lõpuks jõudiski noormees talle järele, vaatas Liinale otsa ja küsis:
"Vabandage, kas te teate, kui palju kell on?“
„Tuntud võte!“ käis Liinal peast läbi. Sellest oli ka kohalikus ajalehes kirjutatud. Sinu juurde astub mees ja küsib: „Vabandage, mis kell on?“ Sa vastad: „Kaheksateist kolmkümmend.“ Tema: „Kui palju?“ Teeskleb, et ei saanud aru, haarab sul randmest nagu tahaks ise õiges kellaajas veenduda ja sekundiga oled oma kellast ilma. Sa ei jõua piuksatadagi... Liina kandis kallist hõbekäekella, mille isa talle kahekümnendaks sünnipäevaks kinkinud oli. Hirmu täis silmadega heitis ta pilgu kellale ja vastas tasase häälega:
„Kaheksateist kolmkümmend...“
„Kui palju?“ küsis tundmatu uuesti.
„Ja ongi käes!“ konstateeris neiu traagiliselt ja vaatas varjamatu hirmuga kurjategija tumedatesse silmadesse. Noormees aga naeratas äkki ja hakkas sõnagi lausumata kiirustades omateed minema.
„Viimastel aastatel on psüühiliselt haigete inimeste arv maailmas kahekordistunud,“  kuulis Liina oma peas ärevat uudisteankru häält. „Tuleb kiiresti koju joosta,“ mõtles ta ja kiirendas sammu.
Noormees ilmus sama äkki kui kadunud oli. Tal oli käes suur kimp valgeid roose. Neid vaadates, meenus Liinale koheselt eelmisel päeval telekast nähtud maniaki nägu. Fotorobot oli küll ebaselge ja telekas moonutas seda veelgi, kuid kui tundmatule vuntsid ette kleepida, lisada meelekohtadele veidi halli ja panna pähe sonimüts...

Abi otsida pole kuskilt
„Issand, tema see ju ongi!“ mõtles Liina ja tundis, kuidas kuidas veri tema peast, kätest ja kogu kehast jalgadesse vajus, muutes need tinaraskeks, ning keha üleni külma higiga kattus. Kahjuks ei räägitud uudistes, mida maniakk nendega ette võtab, kes keelduvad temalt lilli vastu võtmast. Seepärast otsustas Liina isiklikust intuitsioonist lähtuda ja hakkas karjuma:
„Politsei!!!“
Iseenda hääl kõlas tema oma kõrvus lõikavalt ja võõralt, kuid andis ootamatult palju jõudu.
„Säh sulle, kuradi mõrtsukas!“ röökis Liina ja lajatas kõigest jõust maniakile kotiga vastu pead. Seejärel meenus talle naiste enesekaitse teemat käsitlev telesaade ja ta sooritas klassikalise löögi jalga kubemesse ning tõukas seejärel kogu jõudu kokku võttes maniaki endast eemale. Mees ahhetas, tõmbus küüru ja kukkus kõnniteele. Sel hetkel saabus sündmuspaigale ka nooremapoolne politseiinspektor.
„Inspektor Kübarsepp!“ tutvustas ta end väärikalt. See oli tema esimene päev korravalvuriametis.
Pärast põhjalikku ülekuulamist politseijaoskonnas lubati Liinal lõpuks koju minna. Inspektor ja maniakk jäid omavahele.
„Mida sa temast tegelikult tahtsid?“ küsis inspektor Kübarsepp range häälega.
„Tuttavaks saada,“ ohkas noormees. „Mulle on see neiu juba pikka aega meeldinud, aga ma ei söandanud... Ja täna mõtlesin, et mis siin ikka venitada... Ma ju ei teadnud, et ta nii neurootiline on...“
„Aeg on praegu selline,“ tegi Kübarsepp kokkuvõtte. „Sa telekat ikka vaatad vahel? Näed ju, mis maailmas sünnib? Mu kolleeg, vaneminspektor Tross, jõudis hiljuti narkokaubitsejate jõugu jälile. Pealtnäha kõik korralikud inimesed... Olgu,“ leebus politseiinspektor ja naeratas,  „usaldusväärse ametiisikuna olen kohustatud sind aitama.“
***
Paari päeva pärast toimus Liina ja maniaki esimene kohtamine. Selgus, et ta on täiesti korralik noormees ja kuu aja pärast mõistis Liina, et ta on lõpuks siiski leidnud õla, millele toetuda. Mis teha – aeg on selline...

Eliise Mäesalu

0 kommentaari Lisa kommentaar