horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Olla kirjanik või pereema?

Ma tean, et mul on loomingulist võimekust ­omajagu. Aga ikka kukub välja nii, et ma olen ema ja naine ja sõbratar... Ja kirjutamisaega nagu ei jäägi üle.

Õues on suvine leitsak. Taevas on pilvedeta ja kuidagi nagu alasti. Tänavad on vastikult tolmused ja vihma, mida hädasti vaja oleks, lihtsalt ei anta. Reaalsusega lepitavad mind tass kohvi ja sigaret. Panen paberile punkthaaval kirja kõik toimetused, mis vajavad päeva jooksul tegemist. Mis teha, mul on kombeks kõike fikseerida. Mida vähemaks jääb õhtuks mahakriipsutamata punkte, seda enam ma endale meeldin.

Minia rasedus
Telefon heliseb. Poeg. Murelik hääletoon. Täiesti tavaline Harju keskmine päev on alguse saanud.
„Emps, meil on tuharseis!“
Niisiis, ei midagi head. Sünnitu­seni on jäänud veel neli nädalat. Hingan sügavalt sisse ja üritan rääkida rahuliku ja julgustava häälega:
„Täpselt nii oli ka sinuga! Sa pöörasid end kolmekümne üheksandal nädalal ümber,“ ütlen rõõmsameelselt, kuigi tean, et seda juhtub harva.
„Kas tõesti?“ küsib poeg ikka veel kahtlevalt, kuigi ta hääl on juba rõõmsam.
„Loomulikult!“ jätkan innukalt. „Tavaline asi. Küll ta pöörab, kuhu ta pääseb.“
„No olgu siis, ma töötan,“ katkestab ta mind ja lõpetab kõne. Võiks arvata, et mina talle helistasin ja tähtsate asjatoimetuste ajal segasin.
Panen telefoni käest ja hakkan meeleheitlikult Silvia telefoninumbrit otsima. Minu meditsiiniline autoriteet meie perekonnas on endiselt vaieldamatu, kuid Silvia on ikkagi opereeriv günekoloog.
Telefon kutsub kaua, kuid lõpuks kuulen ta veidi kähisevat häält.
„Mul on probleemid,“ kurdan kaebliku häälega.
„Sinul?“ imestab Silvia. „Ja mina arvasin, et need on menopausiga käsikäes lahkunud,“ teravmeelitseb ammune sõbranna.
„Noh, mitte minul isiklikult, vaid Annikal. Annika on mu minia,“ tuletan talle igaks juhuks meelde.
„Mäletan,“ katkestab Silvia mind järsult.
Ma jätkan: „Tuharseis, kolmekümne kaheksas nädal. Ma arvan, et ta võib veel ümber pöörata,“ ütlen rangele Silviale mängleva häälega.
„Sa arvad?“ läheb Silvia keema. „Nojah, olin juba unustanud, et sina oled ju meil peaarst.“
Neelan torke alla. Silvia ei suuda mulle ikka veel oma elukutsele truudusemurdmist andestada.
Kuni kolmanda kursuse lõpuni õppisime ühel kursusel, siis jätsin ma ülikooli ja tegin oma elus täieliku kannapöörde.
„Kas oled siis nõus Annika läbi vaatama?“ küsin alandliku häälega.
„Kuhu mul allveelaevalt ikka pääsu on?“ ohkab Silvia raskelt. „Homme, kell kaheksa null null.“ Nende sõnadega paneb ta toru hargile.
Karm värk, aga ma ei solvu ja avastan vaikse rahuloluga endas aastate jooksul omandatud imelised iseloomujooned – näiteks kannatlikkuse.
Vaene Annika! Tal on praegu niigi raske ja homme hommikul tuleb tal varakult tõusta ja teise linna otsa sõita. Tunnen südames meeleliigutust, sest ma tõesti armastan teda siiralt. Jajah, oma miniat Annikat. Tema võime kompromisse leida paneb mind hämmastama. Ta suudab andestada mu pojale tema tormakuse ja oskab Kristjani teravaid nurki maha lihvida. Peale kõige muu on ta kuldmedaliga gümnaasiumi ja punase diplomiga kõrgkooli lõpetanud, edukalt karjääri teinud ning näeb ise välja nagu heledajuukseline ingel. Mis see peaks minusse puutuma, et ta suppi keeta ja pirukaid küpsetada ei oska?

Mehe süda
Telefon heliseb taas. Mees.
„Mul on validool keele all,“ teatab ta.
See tähendab: mul südames pigistab, meeleolu on alla nulli ja sinul tuleb viivitamatult kõigele sellele reageerida. See on signaal selleks, et pean hakkama muretsema, kaasa tundma ja üleüldse kõigega kursis olema. Muidu on kõik mõttetu ja tal pole huvitav haige olla. Nii on tal kergem. Aga minul? Jah, loomulikult reageerin ma otsekohe – esitan mureliku häälega selgeid ja konkreetseid küsimusi: kus valutab, kas ammu, milline on valu iseloom (tuim, tugev, rõhuv).
Ärgu Silvia naergu – kolm kursust meditsiiniteaduskonnas ikka tähendavad ka midagi. Ja oma perekonnas olen ma tõepoolest peaarst.
Mees ärritub mu küsimuste peale, kuid ma tean, et nüüd tal hakkab kergem. Nii nagu meie eluski – alati on kosutav, kui keegi su ära kuulab ja sa oma muret jagada saad. Üritan talle veel üht-teist soovitada, kuid juba ta ütlebki, et segan tal töötegemist. Mina – temal. Vot sulle siis. Otsustan ärakella anda.
Viskan pilgu oma kohustuste nimekirjale ja asun neid täide viima. Koorin kartulid, vasardan karbonaadi jaoks liha, keedan salati jaoks munad, võtan mööblilt tolmu ja alustan oma igapäevast gümnastikat – tantsu tolmuimejaga. On selliseid lollpäid, kes iga jumala päev tolmuimejaga tolmu võtavad ja mina olen üks neist. Samal ajal lülitan sisse pesumasina ja nõudepesumasina – oma truud, ja mis peamine, vaikivad abilised.

Tütre vaikimine
Siis meenub mulle, et Grete pole juba kolm päeva helistanud. Tema jaoks pole ajal mingit tähtsust. Kui tahab – helistab, kui ei taha, ei helista. Grete on meie tütar. Ta on oma venna täielik vastand. On üldiselt tänapäeva inimene ja elab oma elu. Meie pakume talle vähe huvi. Olen sellega peaaegu leppinud, kuigi mitte päris.
Praegu tunnen seda eriti teravalt, seepärast eiran oma põhimõtted ja valin tütre mobiiltelefoni numbri. Ta vastab mu kuuendale kõnele. Ma kujutan Gretet sellel hetkel hästi ette: ta keerab ükskõikse näoga rooli, ümiseb endamisi mingit laulukest ja piidleb telefoni, arutledes sealjuures, kas tal tasub vastata, kui see mina olen. Lõpuks kuulen teda venitatud ja väsinud häälel ütlemas: „Hällõu!“
„Sa oled vist unustanud, et sul ema ka olemas on.“
Ta vastab kapriisselt:
„Mul on paha tuju.“
See on tema jaoks piisavalt veenev põhjendus.
„Kas see on kuidagi Jüriga seotud?“ ehmun.
„Jüriga seotud?“ tõmbub tütar pingule. „Jüriga on kõik nagu tavaliselt. Minu osalemine tema elus – teisipäeviti ja neljapäeviti. Ei midagi uut.“
Asi on selles, et Jüri on abielus ja tal on aastane laps. Ta teatas Gretele kohe nende suhte alguses, et armastus armastuseks, kuid oma perekonnast ta kunagi ei loobu. Kuigi... Never say never. Meie juba teame seda. Aga tema ilmselt veel mitte. Ma ütlen:
„Korralik inimene...“ Ma pean silmas Jüri.
„Kas sa võiksid kas või korragi ka minu peale mõelda?“ on Grete õiglaselt nördinud. „Mina ju kannatan! Sa oled mu ema, mitte tema ämm.“
Jah, mu tütrel on raudne loogika.
„Parem oleks, kui sa ei kannatamise asemel endale hoopis normaalse töökoha otsiksid,“ - alustan oma laulu, kuigi mõistan, et selle mõju pole minu kasuks.
„Kas helistasid, et mulle skandaali korraldada?“ pärib tütar jahedalt.
Ja juba ta ongi solvunud. Täpselt isasse. Nendega pole kerge. Aga minuga? Pean end käsile võtma – lõpuks on see minu laps, tal on praegu halb, kuigi ausalt öeldes tunduvad ta probleemid mulle väljamõeldutena.
Neil oleks Jüriga juba ammu aeg laiali minna. Kuigi see noormees on kena, tark, vaimukas, suuremeelne ja teenib palju, kuid põhimõtteliselt peaks see mitte meid, vaid tema abikaasat rõõmustama.
Grete on juba kahekümne viie aastane ja tal oleks tagumine aeg mehele minna. Üldiselt on kõik nagu tavaliselt: alguses solvun mina tütre peale ja siis tema minu peale. Nii me elamegi.

Ema manitsussõnad
„Millal sa läbi astud? Ma igatsen sind näha,“ viskan päästerõnga.
„Ma helistan,“ ütleb ta lühidalt ja lõpetab kõne.
„Seda muidugi. Jälle viie päeva pärast,“ porisen ja asun rosolje jaoks köögivilju keetma. Issand, milline tobe komme mitmekäigulisi õhtusööke valmistada! Olen täielik köögi ori. Lapsed elavad juba eraldi, aga mina ikka vaaritan. Aga äkki astuvad läbi...
Telefon heliseb. Ema. Ta oli jälle terve öö unetult vähernud, sest mõtted ei lasknud tal uinuda. See on meil vist perekonna viga. Ema kuulab mind põhjalikult üle, kuidas meil läheb. Nagu ta ei teaks – kõik on üks ja seesama. Sülitan kolm korda üle õla – jumal tänatud! Teda huvitavad aga üksikasjad.
„Kas töötad?“ küsib ta.
„Millal küll?“ olen vihane ja veidi solvunud.
See on üldiselt mu lemmikteema – et mul pole aega tööd teha. Kuigi pean tunnistama, et sellise elu olen endale ise valinud. Ma arvan, et minu jaoks on esmase tähtsusega abikaasaks ja emaks olemine. Kuigi kõik ülejäänud arvavad, et kirjutamine on minu peamine ja tähtsaim töö. Kõik küll arvavad, kuid ei arvesta sellega. Ise olen süüdi.
„Lõpeta pottidega kolistamine ja istu kirjutama,“ lõpetab ema manitsevalt oma kõne.
Ja jällegi ma vihastan. Tegelikult kordub sama skeem “ema-tütar“. Olen hiljuti seda juba kuskilt kuulnud!
Hakkan tolmu pühkima. Meie labrador käib mul pidevalt kannul ja ei jää sammugi maha. „Oh pagan, pidin ju teda kammima!“ käib mul peast läbi, kuid telefon heliseb taas.

Ämm pööbliga hädas
Seekord on see ämm. Seega läheb vähemalt pool tundi. Maandun tugitooli, läidan sigareti ja märkan tuhatoosis olevaid suitsukonisid üle lugedes, et see on juba viies sigarett sel hommikul.
Ämm hakkab mulle oma unenägu ümber jutustama. See on jälle sarjast „Kohtumised kuulsate esivanematega“. Ta peab end peaaegu aristokraadiks – oli vanaduspõlves oma aadlisoost põlvnemise juured välja kaevanud. Keegi mõisnik oli tema köögitüdrukust vanaema paksuks pannud. Ühesõnaga, on mille üle uhke olla. Nüüd ta sööb hommikusöögiks sinihallitusjuustu ja joob kuuma šokolaadi (Nestle'i kakaojook kollasest jänese pildiga purgist). Ta ütleb, et tema üllas esivanem just niimoodi hommikust sõigi.
Seejärel hakkab ämm naabrite peale kaebama – pargivad oma autod otse tema akna alla (muide, ta elab kümnendal korrusel).
„Heldeke, kuhu nad need autod siis parkima peaksid?“ õigustan ma naabreid. „Teie poeg paneb oma auto ka kellegi akna alla.“
Ta ei pea seda väidet tõeseks, sest aknad pole tema omad, poeg aga küll. Ja tema poeg teeb alati kõike õigesti – selles on ta kindel. Minul oma laste suhtes selline kindlus puudub.
Raporteerin ämmale kõnet lõpetades, et meie elu kulgeb suurepäraselt. Tegelikult on see nii ja naa. Aga mul on nii kergem ja temal ka.

Eliise Mäesalu

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar