horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Omaenese laste orjuses

Tütar ja väimees olid harjunud, et kogu maja­pidamistööde raske koorma võib minu õlgadele lükata. Mu mees polnud sellega rahul ja tundis mulle kaasa...

Ma tegelesin lapselastega, koristasin nende korterit, tegin süüa – ajapikku oli see kuidagi nii kujunenud. Aga mida edasi, seda rohkem ma väsisin ja üha sagedamini mõtlesin sellele, et oleks aeg oma elukorraldust muuta.
Ma ei osanud aga protesteerida ega suutnud ka oma õigusi kehtestada ja seepärast ei muutunud midagi. Abikaasas tekitas see kohutavat pahameelt.
„Mis see siis nüüd jälle olgu?“ küsis Aleks ühel õhtul ja osutas energilise žestiga laual seisvale pesuhunnikule.
„Tuleb ära triikida,“ vastasin väsinud ilmel ja hakkasin triikimislauda üles seadma.
„Me kavatsesime ju filmi vaatama hakata,“ ütles abikaasa etteheitvalt.
„Ja vaatamegi. Kes meid segab?“ vastasin, triikraua pistikut seinekontakti torgates. „Ma suudan nii triikida kui ka samaaegselt ka filmi vaadata.“
Selle peale lõi mu mees rahulolematult käega ja suundus kööki. Aga ma ei pööranud ta etteheidetele erilist tähelepanu, sest olin lubanud tütrele, et järgmiseks päevaks on see pesuhunnik likvideeritud.

Naist nagu enam polekski
„Varem käisime koeraga jalutamas, istusime kohvikutes, jõime kahekesi teleka ees filmi vaadates münditeed... Mul nagu polekski enam naist...“ torises taas ukseavale ilmunud Aleks nördinult
„Sa liialdad. Meie koera pole juba aastaid elavate kirjas. Kohvikutes ei käi me seepärast, et sul on magusaga liialdamine keelatud. Aga münditee... Seda joome ju praegugi õhtuti koos.“
„Olgu, oletagem, et... Mul on lihtsalt raske pealt vaadata, kuidas sa oled oma tütre meeleheaks valmis nahast välja pugema! Rassid hommikust õhtuni, nii et hing väljas! Sa oled ju omaenese laste orjaks muutunud! Ja nad pole veel rahul ka!“
Oskasin vastuseks vaid õlgu kehitada. Mu mehele polnud kunagi meeldinud, et oma tütre perele nii palju aega kulutan, kuigi mina seda normaalseks pidasin. On ju Nele ja ta mees Sven alles noored, aga mina olen juba pensionär.
Vähe sellest, et nad on endale raske elukutse valinud – mõlemad on arstid. Millal nad kõigeks selleks aega leiaksid? Kes neid veel aitaks, kui mitte mina? Seda enam, et elame ühes majas: mina oma teise abikaasaga viiendal korrusel ja tütar – üheksandal. Pruugib vaid lifti ronida, et nende korterini jõuda.
Kuigi, kui täiesti aus olla, siis olen ma ikka väga väsinud. Õhtuks on selline tunne, et jalad ei kanna enam. Sellistel hetkedel olen Aleksiga isegi ühte meelt, kuid mitte iialgi ja mitte mingi hinna eest ei poeta sellest talle sõnagi! Näe, saingi triikimisega ühele poole...
Mu tee on ammu jahtunud, abikaasa noriseb magusalt diivanil. Sõidan liftiga veel triikimisest sooja pesukuhjaga üheksandale korrusele, avan hiirvaikselt oma võtmega ukse, et jumala pärast mitte kedagi äratada ja sisenen kikivarvul esikusse. Toast kostub valjuhäälset sõnelust.

Tasuks vaid rahulolematus
„Mulle on täiesti arusaamatu, millega su ema päev läbi tegeleb!“ on väimees nördinud. „Vaata, kui palju tolmu kõikjal on!“
„Rahune maha! Võib-olla ei jäänud tal koristamiseks aega,“ vastab tütar. „Lähme voodisse, on juba hilja...“
„No kuule, ta istub ju kogu päeva kodus,“ ei anna väimees alla. „Võiks vähemalt tolmu ära pühkida!“
Mul tõusid solvumisest pisarad kurku. Aga mida mul enda kaitseks öelda oli? Seda enam, et teiste inimeste jutuajamist pealt kuulata pole viisakas. Isegi siis, kui tahtmatult. Tõepoolest, täna ma põhjalikult ei koristanud, lihtsalt ei jõudnud. Aga alles eile ju tegin seda, ka vannitoa küürisin läikima!
Järgmise päeva pärastlõunal läksin nagu tavaliselt oma nooremale lapselapsele kooli vastu. Vanema venna kojujõudmised on iseseisvad ja hilisemad.
„Memm, mis meil täna lõunasöögiks on?“
„Šampinjonisupp ja pastaroog.“
„Ja mida teie ise papa Aleksiga sööte?“ küsis lapselaps põlgliku näoga aurava supi poole kiigates.
„Teen singiga tatraputru ja küpsetan pannkooke,“ teatasin talle naeratades.
„Oi, kuidas mulle sinu tatrapuder meeldib, memm...“ vaatas lapselaps anuva pilguga minu poole. „Sa ju tead, kuidas ma seeni silmaotsaski ei salli!“
„Aga ema käskis sulle ja Danielile šampinjonisuppi valmistada!“ ütlesin, kuid lõin siis käega ja lisasin: „Olgu, lähme pealegi meie juurde. Pakun sulle tatraputru ja pannkooke.“

Mõtlemapanev kohtumine
Pärast lõunasööki otsustasime väikese jalutuskäigu teha.
„Kas tuled ka meiega, Aleks?“ tegin abikaasale ettepaneku. „Ilm on täna lihtsalt vapustavalt ilus...“
„Ei, Tiina, mul on siin kodus natuke nokitsemist,“ kõlas ta hääl vastuseks jahedalt.
Võtsin järveäärsel pingil istet ja Kevin hakkas kalda ääres ujuvat pardiperet saiatükikestega toitma. Sulgesin silmad ja sirutasin oma väsinud jalad välja. Milline kergendus lülisamba ülekoormuse vähendamiseks ja hootistele valudele liigestes!
Nautisin puhkusehetke ja lasin soojadel päikesekiirtel oma nägu paitada. Kui meeldiv oli lõpututest askeldustest kas või veidigi puhata!
„Jah... Olen vist liiga allaheitlik ja liiga raske koorma sinisilmselt enda õlule võtnud,“ käis mõte peast läbi, kuid samas võtsin end kokku ja tõrjusin kähku need mõtted peast. „Aga noored vajavad ju nii väga mu abistavat kätt! Kuidas saaksin neile ära öelda...“
„Kas tohib teie kõrval istet võtta?“ - katkestas mu mõtisklused kellegi hääl. Minu ees seisis eakas paar. Nad mõlemad naeratasid mulle.
„Loomulikult, olge lahked,“ vastasin.
„Milline suurepärane päev!“ sõnas mees, kui nad olid istet võtnud. „Pealegi pole meie tütre kodu siit kaugel. Käime tema juures õhtusöögil ja kui ilm lubab, siis ka jalutame veidi... Ja kui on halb ilm, toob lapselaps meile söögi koju. Meil endil on juba raske poes käia ja söögitegemisega hakkama saada.“
„Jaak, ära väsita inimest oma jutuga,“ katkestas teda abikaasa. „Milleks on tal vaja seda kõike teada?“
„Pole hullu,“ naeratasin naisele. „Kahjuks on minul kõik vastupidi – pean ise lastele toitu valmistama.“
„Memm, anna veel saia! Need pardid on nii näljased!“ palus pingi juurde jooksnud lapselaps.
„Siit peaks neile kõigile jaguma,“ ütlesin, talle ülejäänud saiaga kilekotti ulatades.
„Aga kas minule su pannkooke ikka jagub veel, kui koju jõuame?“ küsis Kevin. „Ka mina olen juba näljane!“
Noogutasin poisile, kuigi mõtlesin: „Nüüd pean Aleksile õhtuse tee juurde uusi pannkooke küpsetama hakkama... Aga ei saa ju lapsele ära öelda!“

Eliise Mäesalu

Jätkub ajakirjas...

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
CHALLENGE FINANCIAL SERVICES, 07.10.2018 14:04
Tere, See on üldsusele teavitamine, et CHALLENGE FINANCIAL SERVICES, me oleme erafinantseerimisfirma. Meil on avatud rahalised võimalused kõigile inimestele, kes vajavad rahalist abi. Kas sa arvad laenu saamist? Kas teil on tõsine vajadus kiireloomulise laenu järele, et alustada oma äri? Kas teil on võlg? See on teie võimalus oma soovi saavutada, anname isiklikke laene, ärilaene ja kõiki 3% intressiga laene. Kui olete huvitatud erakorralise laenu saamisest, võtke meiega ühendust e-posti teel challengefinancialservics@gmail.com, et saada lisateavet. Challenge Financial Services Tel: +16789614269 E-post: challengefinancialservices@outlook.com E-post: challengefinancialservics@gmail.com