horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Õnn sündida rahulikul maal

Hoiatus – käesolev lugu võib rikkuda meeldiva päeva. Samuti usu sellesse, et pole neil põgenikel tegelikult häda midagi. Kirjeldatud mees on reaalne ja tema kannatused dokumenteeritud.

Käed värisevad silmnähtavalt ja pilk eksleb närviliselt siia-sinna, kui ta eredalt valgustatud kabinetti astub. Ametnik laua taga naeratab sõbralikult ja viipab käega tooli suunas, paludes tal istet võtta. Ametnik on ehk vaid veidi vanem sellest noorest mehest, kes just kabinetti sisse astus.
Noormees ei istu kohe, silmitseb kõigepealt neljajalgset kahtlevalt. See on tavaline kontoritool, musta riidega kaetud, just selline, nagu nad igal pool kontorites on. Aga kabinetti sisse astunud noor mees ilmselgelt ei usalda seda tooli. Või on lihtsalt ärevuses. Aga võib-olla ka väsimus. Küsitlemisi oli ta noores elus juba palju olnud. See näis lausa rutiinina. Kõik tahtsid midagi teada saada. Aga tema ei tea kõike. Kuidas saakski, ta on natuke üle kahekümne. Ta teab ainult seda, mis temaga juhtunud oli. Ja ta teab, mis oli juhtunud tema kahe noorema vennaga. Seda ta mäletab, ta oli siis veidi alla kahekümne. Ülejäänud perekonnast ei tea ta midagi. Jälle üks asi, mille kohta pole mõtet küsimusi esitada, ta ei tea vastust.
Ta on puhtalt riides, kammitud ja pestud. Pärast mõningat vaikust küsib ta väsinud häälel, kas suitsu tohib teha. Aga suitsetamine on siin keelatud. Siin on paljud asjad teistmoodi. Tal võtab aega sellega harjumine.

Meeletu peks ja hukatud vennad
Ametnik ei kiirusta küsimuste esitamisega. Ta annab aega kohanemiseks ja rahunemiseks. Ta ootab. See on ka siin teistmoodi, et keegi lihtsalt rahulikult ootab ega sunnigi teda kohe rääkima. Ühes teised kohas oleks ta selle vaikimise eest juba rusikaga löögi näkku saanud. Makku ka. Ja mitu korda vastu pead.
Noor mees vaatab oma kätele, mudib neid närviliselt ning üritab neid peita. Aga peita pole neid kusagile. Võiks ju teksaste taskutesse lükata, aga see ei näi talle pähe tulevat. Ja võib-olla ta teab ka, et see pole viisakas. Tema vastas üle laua istuval noorel meesametnikul on kenad, hoolitsetud käed.
Tema käed on kannatada saanud. Nii parema kui vasaku käe keskmine sõrm on ebaloomulikult ülespidi väändunud. Nimetissõrmede küüned on ebaproportsionaalsed ja konarlikud nagu künklik maastik. Käelabad on täis lõike- ja torkehaavu, mis on küll paranenud ent jätnud igaveseks sinna oma jälje. Mõned on suuremad, mõned väiksemad. Paar neist oli ilmselt mädanema läinud, need nägid jõledad välja. Küllap olid paksud kärbsed nende haavade peal end kunagi mõnusalt tundnud, endale sealt eluks vajalikku välja koukinud. Võib-olla mõned munadki munenud, mustust ja haigusi sigitanud. Keegi polnud neid haavu sidunud ega ravinud. Need jäid nagu need jäid. Mälestuseks möödunud päevadest ja läbielatust.
Esimesel päeval oli neid pekstud elektrijuhtmete ja kummivoolikutega. Silmad olid neil kõigil kinni seotud mingi kaltsuga. Kalts haises räigelt vere järgi.
Siis otsustati, et parim viis teda rääkima panna on ta kahel nooremal vennal tema nähes pead maha võtta. Verine kalts rebiti silme eest ära ja Mahmedi pea veeres otse ta jalge ette. Selle peale hakkas ta oksele. Mahmed oli 16-aastane. Selimil hakati kaela käsisaega saagima. Algu­ses Selim karjus hullunult, siis korises ja siis jäi vait. Aga tema ainult oksendas. Selimi pea ei veerenud kusagile. Mees, kes ta pead maha saagis, haaras elutul peal juustest kinni ning tõstis selle ta näo ette. Karjus, et tema on järgmine, kui rääkima ei hakka.
Ta ei saanud sõnagi suust, ainult oksendas. Sisikond tahtis suu kaudu tervenisti ja korraga välja saada. Kui keegi ta kõhu pärast lõhki lõikaks, siis poleks seal enam ühtegi seedeelundit alles. Need oleks kõik siinsamas, peade, kehade ja vere keskel keset tsementpõrandat. Näljased koerad võiksid sellest tubli kõhutäie saada. Kahju oleks heal, värskel toidul lasta kaotsi minna.
Lõpuks ta minestas.

Fragmente kohutavast ­piinamisest
Kui ta teadvusele tuli, oli ta juba toolile istuma pandud ja juhtmetega selle külge kinnitatud. Peatud laibad lebasid endiselt sealsamas põrandal ja ta hakkas uuesti oksele.
Suur tugev mees astus ta juurde ning surus ta keskmised sõrmed peenikese metallist toru sisse. Ta seisis harkisjalu ta ette ja pani käed rinnale. Siis ta veel ei taibanud, milleks ta keskmised sõrmed olid torudesse surutud. Aga see ei võtnudki kaua aega, kuniks ta sellest teada sai. Mees haaras oma vasaku käega tema parema käe sõrme-torust ning parema käega tema vasaku omast ning asus neid aeglaselt ülespoole väänama. Samal ajal karjus ta midagi talle näkku. Ta ei suutnud aru saada, või siis ei kuulnudki, mida mees karjus, valu oli olnud väljakannatamatu. Siis käis raksatus ning ta minestas uuesti.
Ametnik kirjutab: Ütluse järgi oli kannatanul keskmised sõrmed kitsast metalltorust sisse surutud. Kannatanu ütluse järgi oli hakatud toru ülespoole väänama, kuniks käis raksatus. Ütluse järgi…
Ta küsib jälle, kas tohiks siiski suitsu teha. Aga ametnik teatab taas rahulikul häälel, et see pole siseruumides lubatud.
Aeg-ajalt tassiti teda ühest ruumist teise, silmad seotud. Käigu peal peksti ja virutati raske esemega vastu pead. Siis ta kukkus ja veeres mööda tsementpõrandat. Järgnesid jalahoobid. Paremal meelekohas on tal kinniõmblemata jäetud 3-sentimeetrine sügav haav.
Ühes teises ruumis olid tooli käetoed naelu täis pikitud. Ta käed suruti kõvasti nende peale, käelabad ülespoole ning seoti kinni. Algas käte tagumine. Siis seoti käed lahti, keerati ringi, seoti uuesti kinni ning hakati küüsi rebima. Siis ta enam ei oksendanud, talle polnud mitu päeva enam süüa antud. Ta ei tea, kas see oli valus. Ta ei mäleta enam. Ruume oli seal halvasti valgustatud koridoride rägastikus mitmeid. Iga ruum oli erinevaks otstarbeks. Nii talle tundus. Seal ruumis, kus küüsi rebiti, seal päid ei raiutud. Ja seal ruumis, kus munandeid kivide vahele pressiti, seal ei pekstud juhtmetega.

Kodumaad pole enam
Nad võeti kinni Iraagi ja Türgi piiril. Tema ja ta kaks nooremat venda. Kogu ülejäänud perekond oli jäänud Mosulisse. Nad said oma külast põgenema viimasel minutil, tema ja ta vanemad ning õed-vennad. Nende külas Mosuli all oli tehtud puhas tapatöö. Sugulased tapeti kõik seal. Nad said Mosulis varju teiste sugulaste juures. Aga ka sinna jõudis tapatöö neile järgi. Ta ei tea enam, kes kelle vastu võitleb. Ta ei tea, miks. Ta ei tea, kelle poole hoida. Kodumaad pole enam. Keda või mida ta peaks kaitsma?
Nad ütlesid, et ta on USA spioon, kuidas muidu õnnestus tal Mosulist põgeneda. Ta polnud oma elus ühtegi ameeriklast näinud. Ei ühtegi välismaalast. Ta oli sündinud ja kasvanud Mosuli külje all olevas väikeses külas, sinna sattus harva turiste. Muidugi oli ta ameeriklastest kuulnud. Nendest räägiti, et nad tahavad tema maad vallutada, enda omaks saada. Midagi taolist räägiti ka venelastest. Alguses oli ta seda kõike ka uskunud. Nüüd ta ei tea enam, mida või keda uskuda. Kõik valetavad. Tal pole kusagile tagasi minna.
Kui ta sellest kõigest räägib, siis mulksatab ta aeg-ajalt, nagu tahaks oksele hakata. Aga ta ei hakka oksele, ainult nägu väändub imelikult ja kurk teeb kramplikke liigutusi.
Aeg-ajalt ametnik lükkab prügikasti talle lähemale, annab mõista, et pole hullu, kui okse tuleb, võib prügikasti oksendada. Noormees vaatab kõrvale ja ametnik lükkab prügikasti veel lähemale, siis veel lähemale, nii, et see puudutab noormehe jalga.
Siis ta röögatabki: “Ma ei teadnud ju midagi!”

Riina Kangur

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar