horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Õnnetu õnnelik juhus

Ma ei käi just tihti uhketel pidudel, seetõttu oli kutse ühele peenele suvisele üritusele minu jaoks otsekui suve tähtsündmus. Valmistusin hoolikalt. Valisin kleidi, kingad ja ehted. Lõin end kenasti lille ja asutasin õige ajal kodust minema.

Olin jõudnud paarsada meetrit kodust eemale, kui komistasin ja murdsin kingakontsa. Ainult hoolikalt peale kantud silmameik takistas mind nutma hakkamast, sest esiteks oli tegu päris hinnalise kingapaariga, teiseks oli mul kiire ja kolmandaks – nii kenasid kingi mul rohkem polnudki...
Igatahes luukasin tasakesi koju ja panin jalga teised, veidi vähem pidulikud kingad. Kiirel sammul asutasin end taas minekule.
Nüüd olin käinud vast sadakond meetrit, kui kukkusin. Seekord andis terav valu jalas eksimatult teada, et tegu on traumaga ning et peole ma täna õhtul ei jõua.
Silmameigist polnud enam asjagi. Istusin kõnniteel ja löristasin nutta. Oli piinlik ja paha, püsti ma aga ei saanud, sest jalale ei kannatanud toetuda.
Juurdlesin, kas helistada oma naabritele või kutsuda ise kiirabi, kui mu juures seisatas üks noormees. Ta oli abivalmis ja lahke, tellis takso ja viis mu traumapunkti. Jalg pani lahasesse, samane abivalmis noormees viis mu taksoga koju.
Uskuge või mitte, kuid minu jaoks oli see armumine umbes viiendast tunnist, enne olin lihtsalt oma jalaga nii hädas, et ei suutnud millelegi muule mõelda. Tema aga kinnitab, et tema puhul tuleks rääkida armumisest umbes pooleteise tunni pealt. Mis meist edasi saab, näitab aeg. Lahas võeti juba maha ning minu kõrval püsib maailma kõige turvalisem käsivars, millele toetudes uuesti kõndima hakata.
Ka nii võib mõnikord juhtuda...

Sirle-Triin

0 kommentaari Lisa kommentaar