horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Ootamatu otsus päästis abielu

Mahajäetud abielunaine Carmen tundis, et pind kaob jalge alt. Ometi suutis naine leida eneses jõudu midagi ette võtta.

Carmen tunnistab, et ei unusta seda õhtut kunagi – nii kurb oli talle teadmine, et tema mehe jaoks oli nende abielu läbi saanud. Saanud läbi millalgi määratlemata minevikus, kunagi ammu...
Ainult et varem polnud mees pidanud vajalikuks sellest naisele rääkidagi. Nüüd põhjendas ta seda ebakindlal toonil, et oli arvanud, et naine teab seda ehk niigi või tunneb ise samamoodi.
Aga ei tundnud. See suhe oli olnud Carmeni jaoks kõik. Lastest olid vahepeal saanud täiskasvanud, kuid esimese lapse sünni järel koduseks jäänud ema oli kaotanud pea kõik muud kontaktid maailmaga. Peale mehe, kes, nagu selgus, oli juba kunagi ammu kaotanud kontakti temaga...

Korraga kõigest ilma
„Ma istusin akna all ja vahtisin välja,” meenutab Carmen. „Vihma sadas ja mina nutsin. Ma ei pidanud kellegi eest pisaraid varjama ka, sest mees oli läinud välja. Kusagile sinna, kus teda ootas naine, kes pidi peatselt astuma minu asemele ja saama tema abikaasaks. Luuletaja, oli mees öelnud...”
Carmeni akna alt jooksis mööda punt laigulistes mundrites noori ja oma üllatuseks märkan Carmen, et mõned neist olid noored neiud.
Eneselegi ootamatult tundis kaunis koduproua, et on sõdurneidude peale kade. „Neil on kogu elu ees... Jooksevad, paugutavad püsse, võib-olla leiavad armsama, lähevad tööle, saavad lapsed... Aga mina? Kas minu eluga on nüüd kõik? Mees on leidnud teise... Haridustee jäi aastaid tagasi poolikuks, pealegi õppis Carmen eriala, kus vahepealsed aastad olid toonud nii palju muudatusi, et toonase haridusega polnuks ka diplomi korral enam midagi peale hakata.
Korraga meenus naisele, et maja, milles ta üle kahekümne aasta usina perenaisena askeldanud oli, kuulus nende abiellumise ajal ju mehe vanematele... Olles seega abielueelne vara, millega naisel lahutuse järel enam mingit seost pole.
„Kodutu olen ma siis ka,” taipas naine, kuid üldine valu oli juba nii suur, et uue löögi võttis vastu juba valust tuhmiks muutunud teadvus.

Nagu maha unustatud asi...
Paar järgmist päeva kulusid otsekui unes. Carmen pole kindel, kas ta hommikutel ja õhtutel vahetki tegi. Voodist tõusta ta ei tahtnud, rõivastuda samuti mitte, süüa ammugi mitte.
„Olin nagu üks mahaunustatud asi,” tunnistab ta tagasi vaadates. „Ebavajalik, hüljatud, mitte kellegi oma...”
Kui aga mees helistas ja ettevaatlikult küsis, kas tohib õhtul kodust läbi astuda, et mingid paberid kaasa võtta, sai Carmen korraga impulsi, mis ta tegutsema pani.
Öelnud mehele lakooniliselt, et „millal sa enne kojutulekuks luba oled pidanud küsima?” lõpetas Carmen kõne ning sööstis ennast ja kodu erksamaks looma.
„Kaks tundi on piisavalt pikk aeg, et jõuda duši alt läbi käia, riietuda ja meikida ning silmapistvatest kohtadest tolm kokku tõmmata. Kohvi mul õnneks oli. Söögiga olid lood kehvad, aga sügavkülma unustatud pirukad annavad lõhna, mida mitte liiga süüviv nina vast-tehtutest eristada ei suuda...”
Igatahes kui mees saabus, ootas teda kohvi ja pirukakuhjaga naeratav naine. Ilmselt vaid pisut kõhnem kui mõned päevad tagasi, sest söönud polnud Carmen vahepeal suutäitki.
„Kohvi tahad?” viipas naine. „Mul on pirukaid ka!”
„Ootad kedagi,” küsis mees kahtlevalt.
Carmen naeratas. Ja taipas sel hetkel, et mehe niisugune küsimus viitab ebakindlusele, ehk isegi armukadedusele.
See tähendab, et... Veel on lootust! Kõik pole kadunud! Carmen nimelt uskus armukadedusse – et kui seda veidigi on, siis on suhetes veel särtsu.
„Mul on piisavalt aega, et sinuga kohvitada,” vastas ta malbelt.

Ettepanek neljale
Kohvilauas võttis enesest ootamatult lisajõudu leidnud Carmen ise kriitilise teema üles. „See lahutus... Mõtled sa seda ikka tõsiselt?” Naine tempereeris hoolikalt häält, et see kõlaks veidike lootusrikkalt.
„Miks sa küsid?” lõikas mees kärmelt vastu. Ja Carmen tundis, et see mäng pole tõesti veel läbi.
„Mõtlesin, et me peaksime kohtuma ja koos asjad selgeks rääkima,” ütles ta. „Sina ja mina ja luuletaja ja... Sa ju ei pahanda, kui minu kõrval seisab samuti keegi, kes mulle pisut toeks on?”
„Kes?” küsis mees järsult. Carmen hingas sügavalt sisse. Tal polnud vähimatki aimu, kes. Aga talle meeldis, et mees seda küsis.
„Siis tutvute,” vastas ta ja naeratas ühe suunurgaga.
Mehele olukord ei meeldinud. „Aga millest me peaksime sellise seltskonnaga rääkima?” küsis ta.
„Kõigest,” improviseeris Carmen. „Kuidas me edaspidi suhtleme. Mis me lastele räägime. Ja sõpradele. Kuidas me jagatavat maist vara jagame ja nii edasi.”
„On sul maise vara suhtes ettepanekuid?” küsis mees ettevaatlikult.
Carmen tundis end turvaliselt. „Ma arvan, et siin on praktiliselt kõik sinu ostetud... Ma olin lihtsalt ülalpeetav naine,” ütles ta lihtsalt.
Ta oli arvestanud õigesti. Mehes käivitus hetkega kaitseinstinkt. „Sa jäid koju meie laste pärast. Ja meie kodu pärast,” vastas mees tõsiselt. Just nii kindlalt, just sellise mehena, nagu Carmen teda kõik need aastad tundnud oli. Ja armastanud...
Ah, et ma nüüd sentimentaalseks ei muutuks, manitses naine end enesedistsipliinile.
„Niisiis, kohtume?” küsis ta.

Helen Mandel

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar