horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Õppisin leppimise asemel lootma ja tegutsema

Oma loo räägib ajakirja lugejatele üksikema ­Liina, kes leidis eluraskuste kiuste julgust ja ­jõudu midagi ette võtta.

Mu elu on alati olnud pigem raske kui kerge ja ma olen seda pidanud küllalt loomulikuks... Tõepoolest, mis siis ikka teha, kui mulle pole antud oskusi ja tarkust edasi õppimiseks, nii et kümme klassi ja kassapidaja koht on kõik, mida ma haridus- ja tööelus saavutanud olen.
Minu arvates on mul välimus üle keskmise, aga ilmselt pole seda arvanud mehed, kellega elus teed ristunud on – mul on kaks last kahe mehega ning kumbki neist pole pidanud vajalikuks mind ega oma last toetada.

Väike palk ja suur koormus
Niisiis, ma olen väikese palgaga ja küllalt suure töökoormusega üksikema, kes on hädas valudega alaseljas ja kellel on tõsine tegemine palgaga välja tulla, sest muid sissetulekuid – peale napi lastetoetuse – mul ei ole.
Kõige raskem on raha, ja ka muus mõttes, kevadel ja jõulude ajal. Viimasel sellepärast, et on vaja teha kingitusi, kevadel aga sellepärast, et klassi lõpetamine tähendab pidusid ja ekskursioone ja uusi riideid ja pildistamisi, ent midagi neist ei saa teadupoolest ilma lisarahata.
Ütlen ausalt, ma kohe kardan jõulusid ja kevadeid.
Seda kevadet hakkasin ma kartma juba kohe pärast jõule. Vanema tütre klass plaanis ekskursiooni Soome ja noorema tütre oma Muhumaale. Hinnad vastavalt 124 eurot ja 52 eurot. Tõepoolest, kas nende klassikaaslaste vanematel kasvab raha puu otsas või...?
Ütlesin tütardele ausalt, et sellist raha mul ei ole ega tule. Nad leppisid sellega... Nagu nad ikka on leppinud.
See on see, mis mulle kõige rohkem haiget teeb. Mu tütred lepivad sellega nii vaikselt, et ema on vaene. Et mitte öelda otse ja ausalt – saamatu. Mitte millegagi pole ma elus hakkama saanud! Kool jäi pooleli. Ma pole kunagi otsinud paremat tööd ega õppinud midagi juurde. Olen igatsenud armastust, kuid kui olen uskunud, et olen seda leidnud, on see kujunenud pettumuseks. Mida mul on tütardele õpetada? Olge teistsugused kui mina? Kust nad peaksid teadma, kuidas olla teistsugune, kui mul pole raha, et saata neid seda vaatama?

Nutsin end tühjaks
Kui mu selg taas kord tuld välja lõi, läksin apteegist valuvaigistit ostma. Meie oma poe kõrvalt, seal töötab apteekrina väga meeldiv naisterahvas.
Ta oli nii sõbralik ja kaastundlik... Võtsin veeautomaadist klaasi vett ja neelasin ühe valuvaigisti kohe alla. Istusin korraks veemasina juures pingile, et valu seljas järele annaks... ja hakkasin lihtsalt nutma.
Kõik tundus nii trööstitu ja valus. Ma ei märganudki, kui see sõbralik naine oli leti tagant välja tulnud ja minu kõrvale istunud.
„Mis juhtus?” küsis ta vaikselt.
„Mitte midagi. Mitte kunagi ei juhtu minu elus midagi, mis teeks rõõmu ja viiks minu ja mu lapsed sellest vaesusest välja. Ja minul pole jõudu midagi muuta,” ütlesin ausalt. Tundsin end kohutavalt, liiati avastasin, et mul pole taskurätti ja kohe satun ma sellepärast väga piinlikku olukorda.
Löristasin nina ja küsisin, kas ma võin veel taskurätikud osta. Apteeker noogutas ja kiirustas leti taha tagasi.
Rääkisin sellele sõbralikule naisele lahti kogu oma elu. Mitte, et väikese inimese väikeses elus midagi nii kohutavalt palju rääkida olnukski...
Veerand tundi hiljem märkasin ma kella. Mu napid enesega olemise minutid olid lõppemas ja ma pidin taas kassasse tagasi kiirustama.
Pühkisin nina ja silmad hoolikalt puhtaks ja tänasin apteekrit. Ma ei mäleta, millal keegi peale mu tütarde oli minusse osavõtlikult suhtunud.
Sellest vestlusest alates muutus midagi. Tundsin, et pean ka ise suutma rohkem anda – eelkõige oma lastele. Ei pea olema nii, et nemad kogu aeg lohutavad ja toetavad mind!

Sellest päevast algasid muutused
Olin julgenud võõra inimesega nii aus olla. Olin kohanud lahkust ja inimlikkust... Ja muutused ei jäänud tulemata. Mitte kohe, mitte päevapealt, aga ikkagi muutused.
Esmalt pesin ma kodus aknad puhtaks. Siis vaiba, ja siis ostsin tüdrukute tuppa ühe vaiba juurde. Kaltsukast sain, peaaegu muidu.
Siis küsisin mitmelt naabrilt, ega nemad aknapesu ei vaja. Ma ei tea, kust ma selle julguse võtsin. Tüdrukud tulid mulle appi, ja uskuge või mitte, aga kahe nädalaga olime me mõlema ekskursioonirahad välja teeninud.
Ma sain sellega hakkama! Tunne oli nii uhke, nagu oleksin eiteamida saavutanud! Mu vanem tütar oli meie edust nii innustunud, et pakkus end kohe veel mitmesse majapidamisse koristama – ja sai.
Ta on hoolas ja korralik ning tänu sellele tuli tellimusi veelgi.
Alles eile tuli tütar ja küsis, kas ma ei tahaks oma koormust poes vähendada – tal on koristatavaid pindu pisut rohkem kui ta teha jõuaks, koos aga saavutaksime rohkem. Ja ka teeniksime rohkem.
Uskumatu, aga tõsi. Aga kõige vaesemal ja madalaimat palka teenival, hariduse ja spetsiaalse ettevalmistuseta inimesel on tegelikult mitu valikut.
Minu parimad valikud on olnud mu lapsed ja nüüd loodan ma, et suudan kasvada – olgu hilja, aga siiski! – emaks, kes suudab oma tüdrukuid innustada lootma, mitte leppima.
Tegelen tasapisi ka enese arendamisega – internet on täis lugusid ja nõuandeid. Ning meie vanema tütrega peame salamisi oma suurt plaani: veel natuke aega koristame „mustalt” ja paneme raha kõrvale, siis aga asutame enestele pisikese ettevõtte.

Helen Mandel

0 kommentaari Lisa kommentaar