horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Päev, mis peab jääma viimaseks

Mees oli langetanud otsuse. Tema naine peab saama ­õnnelikuks. Isegi selle hinnaga, et mees oma õnnelikku naist enam kunagi ei näe.

Kuigi mees oli juba täiesti ärkvel, lebas ta veel mõnda aega lahtiste silmadega voodis. Enne tõusmist oli vaja end positiivselt ja moraalselt nüüd juba igapäevaseks, kuid ikka veel harjumatuks jõupingutuseks häälestada. Akna taga oli pime, kuid talle tundus, et õues sajab lund ja tuiskab...
Mees ajas end kätele toetudes voodis istukile, nihutas end kogu jõudu kokku võttes voodi äärele, et ratastooli lähemale tõmmata. Hambad pingutusest ristis, suutis ta lõpuks oma tahtele allumatu keha toolile vinnata. Mees istus mõne minuti liikumatult, sulges silmad ja üritas veidi hinge tagasi tõmmata. Talle tundus, et ka käed hakkavad halvemini kuuletuma. Veel veidi ja... Ei, ta ei tohi sellele mõelda!
Ta sõidutas end arvuti juurde, et Facebooki postitusi uurida ja oma e-kirju vaadata. Ei midagi uut. Ka ta e-postkastis polnud ühtegi teadet ega kirja. Ja mõni ime – kell seitse hommikul inimesed alles hakkavad end tööle sättima ja sel ajal vaevalt keegi arvuti taga istub. Kes ikka neist vähestest järelejäänud tuttavatest talle nii varasel tunnil kirjutama hakkaks...

Viimane tööpäev
Edasi liikus ratastoolis mees kööki, et endale midagi hommikusöögiks valmistada ja sõitis mõne aja pärast kandik toiduga põlvedel tuppa tagasi. Ta armastas neid varajasi ja pimedaid talvehommikuid, kui pole mingit tahtmist suurt laetuld põlema panna, sest laualambi valguses on palju mugavam töötada. Pealegi valdas ta suurepäraselt pimekirja ja oli palju muidki tarkusi, mis kahe viimase aasta jooksul endale selgeks tehtud. Hiljuti kaugõppe teel ka teise kõrghariduse omandanud... Milleks?
Mees raputas need mõtted peast ja asus innukalt töö kallale. Ta sõrmed jooksid nobedalt ja meisterlikult arvutiklahvidel. Käsil oli raamatu viimase peatüki redigeerimine. Sellesse raamatusse, mida mees juba terve aasta kirjutanud oli, said kokku kogutud mõtted ja mõtisklused ning kogu see elutarkus, mis ta oma kolmekümne kuue elatud aasta jooksul tera tera haaval mälufailidesse talletanud oli.
Ekraani ühtlast helendust silmitsedes kandusid ta mõtted aga taas kusagile kaugustesse, sellesse aega, kui ta veel terve oli...
Mees suutis end mälupiltidest lahti rebida alles siis, kui talvine ere päike juba kardinate vahelt tuppa piilus. Kohv oli jahtunud, selg kange ja valus, sõrmed surisesid. Ta viskas pilgu arvutiekraanile – redigeerida oli jäänud vähem kui pool peatükist. Peaasi, et mitte vajalikke rekvisiite kaaskirjas unustada. Hetkel polnud tal aga rohkemaks aega kirjutatu ülelugemiseks, sest õhtul pidi Emma koju saabuma. Mees hõõrus korraks väsinud silmi, pööras siis ratastooli ringi ja suundus vannituppa. See saab jälle paras ettevõtmine olema...
Enne naise saabumist suutis ta mitte ainult oma raamatu toimetamise lõpetada, vaid ka kirjastusse kaaskirja ära saata. Hinge valdas seletamatu rahutunne, mida ta juba pikka aega tundnud polnud. Mees oli kindel, et kirjastus ta raamatu avaldab ja see tähendab, et Emma saab pärast selle ilmumist päris korraliku rahasumma.

Viimane õhtusöök
Mees sõitis tolmu pühkides korteris ringi, koristas ära köögi, pani nõud pesumasinasse ja lülitas selle sisse. Eelmisel päeval oli ta naise kojusaabumise puhuks ise pelmeene valmistanud. Nüüd tuli need keema panna ja kõrvale dipikaste valmistada. Ta heitis pilgu kellale ja asetas kastruli pliidile. Oli ka viimane aeg, sest Emma ei hilinenud kunagi. Kui nad alles kurameerisid, oli ta ka kohtamisele alati kokkulepitud ajast varem tulnud ning siis sobivat aega oodates kusagile nurga taha peitunud, sest tema meelest polnud naisele sobilik kokkusaamisele esimesena kohale ilmuda. Mehe näole ilmus naeratus, kui ta neid aegu meenutas...
Emma helistas lennujaamast ja andis teada, et on õigeaegselt kohale jõudnud. Mees hakkas lauda katma – võttis kapist välja pitsilise laudlina, sinised taldrikud, küünlad. Nagu esimesel korral, kui ta Emma endale külla kutsus ning närvis ja põnevil oli olnud. Kõik oli veel nii selgelt meeles. See oleks nagu eile olnud. Lõpetanud õhtusöögi, vaatas naine talle rahuliku ja tõsise näoga otsa, liibus mehe vastu, silitas ta pead ja sulges silmad...
Nagu alati, nii ka seekord tormas Emma valjuhäälse ja rõõmsameelsena korteriuksest sisse. Vahetult pärast liiklusõnnetust oli ta pikka aega tasasel moel ja vaikselt liikunud, justkui oleks püüdnud mehe füüsilise ja emotsionaalse seisundiga liituda. Naine ei naernud enam laginal ega rääkinud täie häälega. Mehelt nõudis suuri jõupingutusi Emma ümberveenmine, et ta peab elama samamoodi nagu varem, kui ei taha nende kodu matusekontoriks ümber korraldada.

Viimased suudlused
Mees sõitis talle esikusse vastu, aitas naisel talvemantlit lahti nööpida, suudles ta külmast võbisevaid huuli.
Äkki kujutas ta endale ette, et need huuled suudlevad kedagi teist, libisevad üle kellegi teise keha ja tunnetas oma masendavat füüsilist olekut veelgi teravamalt...
Mees peletas kiiresti need häbitud mõtted eemale. Mis tal ometi arus oli?! Olgu kuidas on, aga kaks viimast aastat oli Emma nagu vankumatu tinasõdur tema kõrval seisnud, aidanud teda alati ja igas olukorras. Füüsilise õrnuse, mis nende vahel nüüd võimatu oli, suutis naine asendada sügavalt vaimse ja emotsionaalse lähedustundega.
„Kuidas sa ilma minuta siin hakkama ka said?”
„Suurepäraselt!” vastas mees reipal häälel. „Ja kuidas sinul läks?”
Naine lõi käega, võttis ratastooli seljatoest kinni ja hakkas meest elutuppa sõidutama:
„Igal juhul keeldun edaspidi komandeeringusse sõitmast. Ma ei taha sellele isegi mitte mõelda, et pean su siis jälle üksi jätma...”
„Oh, mis üllatus!” hüüatas Emma kaunilt kaetud lauda nähes. „Kas meil on täna mingi pidupäev?”
„Sina oled kodus tagasi ja see ongi minu jaoks pidupäev,” vastas mees ja surus Emma käe vastu oma põske. „Ja lõpetasin just ka oma raamatu, kuid see on vähem oluline.”
„Mis sa nüüd räägid, kallis! Raamatu valmissaamist tuleb ilmtingimata tähistada! Ja mina... tulen ju alati tagasi.”
„Olen väga tänulik sulle,” ütles mees heldinult ja suudles Emma peopesa.
„Ära räägi rumalusi,” vastas naine kallima pead silitades. „Lippan nüüd duši alla, vahetan riided ja olen kibekähku tagasi! Okei?”
„Loomulikult,” vastas mees talle soojalt naeratades.

Eliise Mäesalu

Jätkub ajakirjas...

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
Are you looking for Finance 18.01.2020 02:19
Do you need Finance? Are you looking for Finance? Are you looking for a money to enlarge your business? We help individuals and companies to obtain loan for business expanding and to setup a new business ranging any amount. Get a loan at affordable interest rate of 3%, Do you need this cash/loan for business and to clear your bills? Then send us an email now for more information contact us now via Email financialserviceoffer876@gmail.com Whats App +918929509036