horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Päikeseloojangul Brestis

Mälukaotusega Eret proovib oma elu jälle kild killu haaval kokku lappida. Selleks on tal abiks ainult üks mees ja ­üksainus ese.

Heakene küll. Siin ma siis istun ja hoian seda tobedat plekktopsi peos. Mul pole aimugi, mida sellega peale hakata. On pisut jahe, aga pole lugu. Juuksed? Libistan sõrmedega üle paarimillimeetrise siilipea. Olen kindel, et kunagi olid mul pikad juuksed. Miks ma need maha lõigata lasin? Kummaline. Mis kingad mul jalas on? Imelikud kingad. Kellegi teise omad vist. Mis põhjusel ma kannan kellegi teise kingi? Maskeering? Ja riided. Veidrad riided, nagu oleks keegi teine need minu eest valinud. Sportlikud ja praktilised. Pisut suured mulle. Mis minuga toimub?

Mitte midagi ei meenu
Maran pidi tulema poole tunni pärast. Seda ma tean. Võib-olla on see ainuke asi, mida ma üldse tean. Maran pidi tulema. Küll ta tuleb. Ootan, kuigi mul pole kellaajast õrna aimugi. Kui ma piisavalt kaua ootan, keegi ikka tuleb. Kes see Maran üldse on? Isa? Vaevalt. Kuigi ma ei suuda meenutada, olen millegipärast veendunud, et minu isa nimi ei ole kohe kindlasti Maran. Minu poiss? Kas mul üldse on oma poiss? Teadmatus rõhub.
Inimesi voorib mööda. Mõni neist vaatab mind veidra pilguga. Vahet pole. Ma ei viitsi isegi välja mõelda põhjust, miks vahitakse. Ikka on külm. Käsivarred tõmbuvad kergelt sinakaks. Millal ma viimati sõin? Mida ma sõin? Mitte miski ei meenu. See on haige, aga ma ei taipa isegi hirmu tunda.
Tegelikult olen hirmu tundnud terve oma elu. Kuigi ma ei mäleta midagi, tean ma vähemalt seda, mingi kummalise kõhutundega. Ometi on mul hirmuga olnud mingi omamoodi suhe. Hoopis teistmoodi suhe kui teistel inimestel. Äkki isegi sõbrasuhe?
Plekktops mu sõrmede vahel muutub ajapikku sutsu raskemaks ja annab sellega oma olemasolust jälle märku. Mis seal sees on? Mul pole mingit aimu. Kas ma pidin selle Maranile andma? Uurin topsi iga külje pealt. Tavaline hall plekk. Tootjanimi puudub. Kaane peal on ähmaselt näha mingid tähed. Vist „E“ ja „I“. Aga viimane võib vabalt ka „L“ olla, sest punane värvikiri on maha kulunud. Peaaegu kustunud. Raputamine ei anna tulemust. See, mis seal sees, on ilmselt kas tihkelt kinni või nii õhuke, et ei anna oma olemasolust aimu. Mingi paberitükk? Mingi kood? Mingi sõnum kellelegi? Ma ei suuda isegi välja mõelda põhjust, miks peaksin edastama sõnumi säärasel veidral moel. Kordades lihtsam oleks võtta telefon.
Koban taskud läbi. Telefoni pole. Tegelikult olen päris kindel, et mul oli telefon. Siis, kui ma veel mäletasin. Miks ma istun selles nõmedas pargis, seljas imelikud riided ja hoian käes topsikut? Kust ma selle sain? Põrgut küll, mitte miski ei meenu.
„Eret!“ ütleb korraga kellegi vaikne nõudlik hääl. Pööran pead. Kas see on minu nimi? Eret? Mul võib vabalt olla mingi teine nimi. „Eret“ kõlab nii võõralt, mulle mitteomaselt. See ei saa olla mu pärisnimi.

„Peida see ära...”
Vaatan otsa punaste juustega naisele, kelle heledat nahka katab ühtlane pruun tedretäpikiht. Isegi tema huuled on täpilised. Naisel on seljas lühike säbrumustriline suvekleit, jalas tolmukorraga kaetud vanad saapad. Kuidagi vastuoluline. Pilk punapea silmis on tungiv, sääred lihaselised ja tugevad, nagu oleks tegu pikamaajooksjaga.
„Eret,“ kordab ta jälle. „Maran ei saanud tulla. Ma viin su ise kohale.“
Vahin naist endiselt. Kas ma peaksin teda usaldama? Tajun tema olekus kerget kärsitust. Naine on mulle täiesti võõras, kuigi mitte otseselt ebameeldiv. Vean end vastu tahtmist püsti.
„Kuhu me lähme?“ küsin, saamata mitte mingisugust vastust.
„Kiiremini,“ ütleb ta ainult ja vaatab vilksamisi kontrollivalt ringi. „Peida see ära.“
„Mis asi?“
„See, mida sa käes hoiad.“
Heidan nõutu pilgu plekktopsikule. Mul on tunne, nagu oleksin sattunud spioonifilmi.
Kuhu peita asjandus, mis on võrdlemisi suur, nurgeline ega mahu mitte ühtegi taskusse? Topin eseme saamatult püksivärvli vahele. Plekktops jääb õhukese pluusi alt ebaloomulikult punnitama. Idiootki saaks aru, et peidan midagi.
Naise jaoks ei paista see probleem olevat. Ta kõnnib kiiresti, jõuan talle hädavaevu järele. Üks tänavanurk, teine, kolmas. Ta on auto peitmisega korralikult vaeva näinud. Kui me muidugi läheme autoga. Kuhu me üldse läheme?
Mingi osa minust ihkaks lihtsalt sõgedalt jooksu pista. Kuid kuhu? See tormakal sammul edasi rühkiv, kergelt hingeldav võõras naine on mu ainus pidepunkt maailmaga. Heidutav, kuid tõsi. Ma ei saa teda silmist lasta.
Lõpuks jõuame autoni. See seisab peaaegu nähtamatuna vana pöögipuu varjus. Maastur. Uus ja kallis, kuid ropult porine, nagu oleks sellega äsja korralik off-road trip maha peetud. Võib-olla ongi, kuigi naine ei näe tripitaja moodi välja. Libisen tagumisele istmele. Nahk ja puitsisu. Tumendatud tagaklaasid. Kliimaseade lööb õhu hetkega selgeks. Ma pole nii vinge autoga mitte kunagi sõitnud.
Naine on roolis hoopis teistsugune. Enesekindel. Osav manööverdaja. Kogu tema näriv närvilisus on hetkega lahtunud. Ületame korralikult kiirust. Ta on suurepärane juht. Külma närviga ja hea reageerimisvõimega. Paaril korral satub ta liiklusohtlikku olukorda, millest tuleb välja sujuva ükskõiksuse ja ainsagi kriimuta.
„Kuhu me läheme?“ kordan küsimust.
„Varsti näed,“ pillatakse vastuseks.
See ei aita mind kuigi palju edasi. Mööda libisevad teed ja tänavad. Autod ja majad. Ma ei tunne midagi ära, ei oska ennast mitte millegagi seostada. Kas mul oli peapõrutus? Meelde ei tule avarii ega kukkumine. Ma lihtsalt ei mäleta.
Uurin uuesti plekktopsi. „E“ ja „I“ on endiselt häguselt näha. Kuna mul pole nagunii mitte midagi teha, vahin seda veidi hoolikamalt. Vist ka „P“. Või on see hoopis „R“? Juurdlen tähekombinatsiooni üle ega jõua omadega kuhugi. Mõistatused pole minu pärusmaa.
Tee on pikk. Väsimus laskub pikkamööda minu peale nagu jahe raske tekk. See on kutsuv. Hetke pärast ma juba magan.

Sõjaväe küüsis?
Mind äratab järsk hoolimatu pidurdus. Mu ülakeha paiskub ettepoole ja ma olen ehmatuse tõttu hetkega virge. Mul pole aimugi, kaua ma magasin, kuid külmatunne on järgi andnud.
„Tule,“ ütleb naine, lööb autoukse pehme paugatusega kinni ja jääb mind masina kõrvale ootama. Üle tema rinna jookseb räbaldunud oliiviroheline sõjaväeriidest kotirihm, mis lõpeb väikese paunakesega ta paremal puusal. Kas ma olen militaarvägede küüsis? Ajuvaba. Mis peaks milikatel minuga asja olema? Ma olen lihtsalt koolitüdruk. Kui ikka olen? Ma ei suuda meenutada ühtegi koolikaaslast, mitte ühtainumatki koolis viibitud viivu, mitte ühtegi õpetajat. Võib-olla käin hoopis tööl. Aga kus? Juurdlen, aga sellest pole vähimatki kasu.
Kõnnin naise kannul hooneni. See on tavaline kahekorruseline hall majalahmakas, mis lösutab vinejas pärastlõunapäikeses nagu tülpinud loom, aknasilmad tillukesed ja tuhmid.
„Plekkpurgi võtsid?“ küsib naine minult.
Kompan särgi all olevat kühmu. See on mu kehasoojuse tõttu temperatuuri muutunud ja muljub ebamugavalt vastu mu selga. „Jah.“
„Hästi. Ära sel maha kukkuda lase.“
Minu meelest pole miski hästi, aga valjult ma seda välja ütlema ei hakka. Kõnnime treppidest alla. Keldrikorrus. Veel treppe, mis viivad hoone alla maa jahedasse rüppe. Krohvipudised soditud seinad, põrandatel prahikiht. Viimased trepiastmed läbime praktiliselt kottpimedas. Mind haarab halb eelaimus.
Naine paneb taskulambi põlema, lööb enesekindla liigutusega roostese ukse valla. Järeldan sellest, et ta on siin varemgi viibinud. Sisenen ruumi, kus ma kunagi varem pole viibinud. Kuulen selja taga lukukriginat. Lahe. Ma olen lõksus. Mille põrgu päralt ta ukse lukku pidi keerama? Kompan pilguga toas ringi. Vähe mööblit. Kõigest kaks tooli ja igerik laud. Kõle ning umbne. Vastasseinas asub pisike aken, kust kasski läbi ei mahuks. Akent katavad trellid.
Laua taga istub mees.
„Maran?“ küsin igaks juhuks.
Mees raputab pead. Ta ilme on morn ja tõsine, silmad väsinud. Naine jääb ukse juurde seisma.
Sõbrad või vaenlased?
„Istu,“ viipab mees käskivalt tooli suunas.
Täidan korralduse. Ootan, et mind kinni seotaks, aga seda ei juhtu. Õnneks. On need sõbrad või vaenlased? Olen kahevahel.
„Anna siia,“ sirutab mees käe.
Kõhklen, kuid mul pole valikut. Täidan vaikides käsu. Mees heidab plekkpurgile hindava pilgu. Järgnevalt olen võrdlemisi hämmeldunult tunnistajaks tõsiasjale, kuidas mees kinnitab purgi külge mingid juhtmed ja ühendab need läptopiga. See on väike, kuid massiivne, tõsine tegija, mis on võimeline ühenduma satelliidiga. Seni ukse juures valves seisnud naine tuleb lähemale. Koos kummarduvad nad arvutiekraani kohale.
Mulle ei meeldi nende silmad. Neis lööb lõkkele mingi häiriv emotsioon. Omamiskirg? Ahnus? Mees ja naine vahetavad omavahel poolpominal mõne napi sõna. Minu meelest pole tegu eesti keelega. Mõistan vaid seda, et ekraanipilt ei edasta neile ilmselt seda, mida nad näha tahaksid.
„Kutsu Maran,“ kõmistab siis mees naisele, olles täielikult unustanud mu kohalolu.
Naine sammub kuulekalt ukseni ja kaob selle taha. Mõistagi ei unusta ta ust lukustamata. Jätkuvalt, mulle ei meeldi see. Veel vähem meeldib mulle viibida ühes ruumis inimesega, kel pole minust sooja ega külma. Märkan lauanurgal relva ja see teeb mu murelikuks. Mis saab minust siis, kui nad on vajamineva info kätte saanud? Kas ma olen spioon ja minu käes on mingi riiklikku julgeolekut ohustav teave? Ausalt, ma ei mäleta. Mis kasu minust üldse on?
Mees klõbistab klahve, tume kulm kortsus. Ta on turjakas ja habemetüükasse kasvanud. Tanksaabastes ja sõjaväepükstes. Paljutki, neid saab igast kaltsukast. Kas see on mingi tobe mäng, millega mind püütakse narriks teha? Mees pole väga seda nägu, nagu kavatseks ta nalja teha. Pealegi ei jagata selliseid militaarläpakaid kusagil niisama naljaviluks. Märkan mehe laubal pikka siksakilist armi, mis grimassitades valgeks kriipsuks tõmbub.
Võti lukuaugus krigiseb taas. Pööran pead. Ruumi astub punapäine naine ja tema selja taga blond pikakasvuline, heas füüsilises vormis mees, kelle soonilisi käsivarsi katavad ohtrad värvilised tätoveeringud. Maod, deemonid, mingid sümbolid. Tavaline värk. Ma ei tunne tulijat.
„Ma ise,“ ütleb blond võõras ja võtab naise käest võtme, mille see pisut vastu tahtmist loovutab. Võti kriuksub jälle. Seejärel astuvad nad mulle pilku heitmata läptopini. Mees annab võtme naisele tagasi.

Käsk põgeneda
Maran on sama tõsine nagu ülejäänud ruumis viibijad, kuid erinevalt teistest paistab ta teadvat, mida teha. Saledad sõrmed lendavad kiiresti üle klaviatuuri. Teiste ainitine tähelepanu koondub ekraanile. Siis astub Maran mulle sammukese lähemale, kontrollides plekktopsi küljes olevaid juhtmeid.
„Jookse!“ hingab ta korraga mulle tähelepandamatult kõrva.
Pilgutan segaduses silmi. Mehe pilk on käskiv, nõudlik. Selline, millele ei söanda vastu hakata. Kuid ma ei taipa ikka veel. Jooksen? Kuhu? Läbi selle kitsukese kassiuru, mis täidab akna aset?
„Uks on lahti,“ selgitab Maran vaevukuuldavalt.
Vilksan punapäisele naisele ja jässakale mehele otsa vaatama. Seejärel vaatan relva ja märkan, et ka naise puusal, pauna varjus, puhkab üks. Pisut pisem kui see, mis on laual, aga sama surmavalt ohtlik. Kuidas ma seda küll varem ei märganud? Mu vaist on roostes. Naise otsusekindla ilme tuvastanud, ei kahtle ma hetkekski, nagu ei võiks ta relva vajadusel käiku lasta. Veri kohiseb mu kõrvus ja meelekohtades taob. Adrenaliin on laes.
Maran astub tagasi läptopi juurde ja miski tema ilmes ei reeda, nagu oleks ta äsja andnud mulle korralduse põgeneda. Seejärel juhtub kõik väga kiiresti. Ma hüppan laua tagant püsti, haaran käigult plekktopsi, nii et juhtmed maha kukuvad ja tuiskan ukse poole. See on tõepoolest lahti. Lingi puudutus on jahe. Komistan pimedal trepil. Üles! Üles! Mäletan tuldud teed vaid ähmaselt. Kuulen selja taga raskeid samme, hõikeid, jooksumüdinat. Lasud kajavad kitsas koridoris nagu piksekärgatused. Mu süda peksab kurgus. Kumb koridor? Ma ei mäleta! Vist see, mis jääb vasakule. Pean riskima.
Plekktops kõvasti vastu rinda surutud, jooksen. Jooksen. Jooksen! Ma pole kindel, et olen varem nii kiiresti jooksnud. Veel üks koridor, trepp, käänak ja välisuks. Ere valgus paiskub mulle näkku. Õige tee! Olen õues. Kuhu nüüd? Paremale? Vasakule? Maastur tukub endiselt maja ees, kuhu see meist ennist jäi. Võtmed ripuvad süütes. Kui mõtlematu naisest, kuid õnn minu jaoks! Välisuks paiskub uuesti lahti. Jässakas mees märkab mind otsekohe ja võtab suuna minule. Kõigest sekundiga olen juhiistmel ja mu värisevad sõrmed näperdavad süütevõtit. Auto allub mu korraldusele, nagu oleks alati mulle kuuletunud. Millal ma sõitma õppisin? Millal? Punapea lendab õue, ta on väle, palju nõtkem ja väledam kui jässakas tüüp. Haarab käega kõrvalistuja ukselingi järele. Ühe otsustava sõrmevajutusega lukustab kesklukk kõik uksed. Naise küüned kraabivad korraks autokülge, kuid sõiduk libiseb tema käeulatusest välja.
Olen tänaval! Kuhu nüüd? Pare­male? Vasakule? Otse?

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas..

0 kommentaari Lisa kommentaar