horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Paksudel naistel pole valikuid

Kena ja saleda teismelise piigana meeldis mulle poistega semulikult lävida. Raske operatsiooni tagajärjel kasvas kehakaal mitukümmend kilo, ja lootusetu soov olla mõnele mehele rohkem kui semu, ajas kurvastusest üksinda trimpama.

Üles kasvasin tavalise väikelinna tavalises perekonnas. Õppisin hästi, ja kuna mistahes sporti meeldis mulle põnnipõlvest peale teha, siis võin suurustamata väita, et veel hilisteismelisena oli mu figuur laitmatu. Sõpradeks olid mul enamasti alati poisid, aga mitte figuuri pärast.
Suhtusin tüdrukutesse veidi üleolevalt, sest minu arvates olid nad kõik lobasuud ja edvistajad – kanakari, nagu neid vanemana omas mõttes nimetasin. Poistega oli alati millestki rääkida, midagi põnevat ette võtta.
Alles vanemaks saades hakkasin aru saama, et sellel on ka oma "agad". Kui mulle enne meeldis just see, et nad mind semuks, oma poisiks pidasid, siis viimastes klassides kippus see häirima. Sest parimad neist hakkasid üksteise järel mõne tüdrukuga käima ja rääkisid siis mulle oma esimestest saladustest, küsisid nõu, kurtsid muresid.
Mu lootused, et keegi neist lõpuks ka mind oma tüdrukuks valib, luhtusid vähehaaval sootuks, kui pärast keskkooli lõpetamist tegin läbi raske operatsiooni ja läksin üheainsa suvega paksuks.

Hakkasin enesehaletsuset ­õhtuti jooma
Hoian tänini alles ühte pilti (kõik teised hävitasin ära) sellest ajast, kui ülikooli astusin: mis juttu sai olla mingist menust 96-kilose kehakaalu ja kolmekordse lõualotiga?! Loomulikult polnud ma oma meessoost kursusekaaslastelegi midagi rohkemat kui semu, st. – ei mingit isiklikku elu.
Hankisin enesele vahepeal lausa kolm töökohta, et poleks vabu õhtupoolikuid, et pääseda mõtlemisest. Hakkasin jooma, enesele vabanduseks justkui selleks, et õhtuti kiiremini uinuda. Te ei suudaks kujutledagi, kui jube see on, kui juba enne õhtu kättejõudmist unistad jälle uuest pudelist, et välja lülituda, unustada. Ma ei joonud tuikumiseni, eneseunustuseni – tegelesin alati millegi praktilisega, aga sealjuures totaalsest enesehaletsusest nuttes.
Tudengite seltsis ümbritses mind alati suur kaaskond, sest teenisin küllalt palju raha ja olin helde välja tegema. Ajapikku tekkis mulle isegi lõpuks arvestatav austaja. Esialgu kartsin teda tõsiselt võtta, aga kui ta ka kõige peenemas seltskonnas käitus nii, nagu ei loeks mu korpulentsus mitte midagi, tegi aina komplimente ja andunult ümmardas, armusin kõriauguni. Kuna tegemist oli lisaks muule ka mõtleva inimesega, kellega oli tohutult huvitav rääkida, oli ta minu meelest parim ja armsaim. Sealjuures veel ilus – kursuseõed imestasid ja kadestasid. Mitte kauaks. Sest õige pea sai selgeks, et teda huvitas vaid mu raha.
Mind hüljates tunnistas ta seda ka ise, õigemini – kuulutas valjusti, esitades retoorilise küsimuse: mis muu pidanuks teda siis minu juures üldse huvitama, kui mu välimust silmas pidada?!

Näljutasin end nõrkemiseni
Mida kõike ma pärast seda vopsu enesega ette ei võtnud... Näljutasin end nõrkemiseni, proovisin kõiki dieete ja preparaate, sealjuures ka joomist jätkates. Tulemusteta. Kuni ühel süngel hommikul peegli ees istudes küsisin endalt, mille nimel ja mille pärast ma niimoodi kannatama pean? Vastust ei leidnud, aga tõotasin katseks joomise maha jätta.
Järgnenud karskuseperioodil tutvusin oma tulevase mehega. Tema äratas minus eelkõige kaastunde, kuna ta jutt tähendas põhiliselt enesehaletsemist: loll ta just polnud, aga haridust oli tal õigupoolest vaid kolm klassi, vanemad teda ei armastanud, kõik põlgasid. Minusse ütles ta end armunud olevat mu hea südame pärast, välimus ei lugevat talle midagi. Olgu lausa alla kriipsutatud, et mina – paks ja loll –, uskusin!
Tegelikult polnud tal kuskil elada, sellepärast tegi ta mulle abieluettepaneku. Rääkisin kõigile, et see on lõpuks mu tõeline armastus. Minu­arust nagu oligi, kuna ta ei pööranud tähelepanu ühelegi teisele naisele peale minu. Oma nõmeduses ei tulnud ma ju siis selle pealegi, et kui mees sinu kõrval ühtegi teist naist ei vahi, on ta kas impotent või gei. Tegelikult polnud too kumbki, vaid biseksuaal – talle oli ükskõik, kas mehe või naisega.
Pärast abiellumist pihtis ta mulle, et tal on rikas ja nimekas meesarmuke, et siitpeale hakkab ta kohtuma, kellega tahab, sest minusugust "rasvarullist totakat" polevat tal edaspidi enam üldse millekski vaja.

Stress mõjus kehakaalule
Ta hakkas mind petma ja peksma, ei ilmunud ööde kaupa koju, ei andnud raha, ei hoolinud ühisest majapidamisest. Ühes voodis magamisest ei tohtinud ma iitsatadagi.
Pelgasin sõpradele tõtt rääkida, kartes, et mind välja naerdakse.Otsustasin oma risti vaikides lõpuni kanda. Aga sellel põrgul oli üks imeline kasutegur – selleks ajaks, kui meie abielu oli kestnud kuus kuud, olin kaalust 35 kilo maha võtnud! Kui juba kindlalt täheldasin, et mehed mulle tähelepanu pööravad, olin üle hulga aja lausa õnnelik! Ka mu mees märkas muutusi, hakkas armukadetsema, mind valvama...
Kui siis kord jälle pealinnast koju sõitsin, jutustasin emale esmakordselt kogu tõe oma kannatuste rajast Nutsime koos ja otsustasime kokkuvõtteks, et kui ma enesest juba nii palju aru ja võitu olen saanud, pean suutma niisugusest mehest lahti öelda.

Eneseleidmise kolgata
Sellest andsin viimasele pealinna tagasi jõudes ka selgesõnaliselt teada.
Toorutsemise asemel ta palus ja anus, vandus hauani armastust, sest tal polnud ju kusagile minna. Aga nüüd oli minu kord naerda, sest ta elas minu korteris, mille eest polnud kordagi sentigi maksnud. Võttis aega ja närve mis võttis, aga vabaks ma sain. Ka seaduslikult.
Mingi aeg kulus enesessetulemiseks. Ei salga, et 27-aastasena pole oma lõhkise küna kohal kummardumine kaugeltki meelakkumine. Ülikooliga sain maha alles möödunud kevadel, ja praegune töökoht ei rahulda ei sisuliselt ega rahaliselt.
Peale lahutust puutusin kokku mõistagi ka mitmesuguste meestega, elasin läbi veel nii mõnegi alanduse. Üks ülemuseohtu kuulutas näiteks kohe avalikult: mida sinu-sugune saada tahab, lahutatud ja üldse segase elulooga...
Temast järgmine oleks mulle äärepealt lausa töökoha maksnud, kuna talle sõna otseses mõttes vastu lõugu panin. Aga head inimesed pole maailmas siiski veel päris otsas – selles olen nüüd küll veendunud.
Sest mul on mees, inimene, kelle pärast maksis minna läbi kogu selle põrgu. Muide, pärit mu tudengipõlvest, aga nende seast, keda ma siis üldse tähele ei pannud – tema ei kuulunud toona nende hulka, kellele ma päevast päeva õlut välja tegin.
Tänu temale olen lõpuks hakanud tõeliselt elama. Möödunud jõululaupäeval abiellusime, ja loodame, et meil on veel küllalt aega normaalse, lasterikka perekonna loomiseks. Ja kõikidele tüdrukutele tahaksin öelda: ärge uskuge mingit õnnetähte, meretagust printsi, peavõitu eluloteriis, müstilist reeglit olemisest õigel ajal õigel kohal, jne.
Uskuge iseendasse, ärge andke alla ka siis, kui kogu maailm näib uppi lendavat!
Kõlagu see kui tahes banaalselt, aga – õnn on ikkagi su enese vaimus, tahtes, käterammus, ja lõpuks teos. Lakka paindumast, tõuse ja murra!

Kairi Leetmaa

0 kommentaari Lisa kommentaar