horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Päriselu ootab mind kusagil kaugustes

Olen täiesti kindel, et minu päriselu ootab mind kunagi kusagil mujal. Praegune on lihtsalt põnev ootus, millal see ükskord ometi pihta hakkab.

Ma olen ilus, jah, ma olen ilus. Mulle on seda päris palju öeldud. Näiteks kaks klassikaaslast ja mõned tüübid paralleelklassist, kellega ma eriti tegemist ei tee. Ja nii mõnigi veel. Ükskord vilistasid mingid mehed mulle tänaval järele. See oli natuke hirmutav, aga samas ka äge. Kindlasti oli see selle pärast, et ma nägin nii neetult hea välja. Mul oli tookord seljas lühike punane kleit ja ma tundsin ennast selles nagu kuninganna. Meestest ma muidugi välja ei teinud, mäng käibki täpselt nii. Lihtsalt raasike meelekõdi.
Ma arvan, et ilus olla ongi kõige tähtsam. Siis on elu väga lihtne ja täis hulgaliselt häid valikuid. Koledatele ei jookse võimalused sülle. Nii paraku on. Varem ma ei teadnud päris täpselt, kuidas ilus olla, aga õnneks avastasin üsna ruttu, et kui algmaterjal on enam-vähem, saab ilusaks olemist õppida, täpipealt nagu matemaatikat ja kõike muudki. Tuleb vaid valida õiged riided, õige juuksur, kingad ning kosmeetika. Palju erinevat kosmeetikat, aga kindlasti ei tohi sellega liiale minna. Peab katsetama, mis kõige paremini sobib. Loomulikkus on kõige tähtsam. Meiki peab olema parasjagu, nii et see petaks kõiki ära ja näitaks välja, et selline ongi päris mina. Et selline ma olengi päriselt.

Parim osa mu elus – riidekapi sisu
Milline ma olen päris-päriselt, ega ma seda isegi õieti ei mäleta. Olen oma juukseid nii palju kordi värvinud, et õige toon on mul meelest läinud. Aga sel polegi mingit tähtsust!
Varem ma olin natuke paks. Vähemasti olen ma veendunud, et olin. Ega keegi seda otsesõnu muidugi välja ei öelnud, aga vahepeal ma natuke kartsin peeglisse vaadata, eriti külje pealt. Kõht punnitas imelikult, kuigi see võis olla ka nende valgete Armani-pükste pärast, mis ma sügiseselt soodukalt ostsin. Valge on igal juhul riskantne värv, näitab kandjat kohe paar numbrit suuremana. Üldse olen ma aru saanud, et need soodusmüügid on enamjaolt pettus. Üritatakse pähe määrida asju, mida keegi eriti ei taha ja milles hiljem nagunii pettud. Noh, vähemasti minu puhul on küll niimoodi.
Ma jälgin hoolega, et mu kaal ei tõuseks üle viiekümne kilo, kuigi ema ütleb, et minu pikkuse kohta on seda liiga vähe. Las olla. Igal juhul parem natuke vähem kui rohkem. Endale meeldin ma nii igal juhul märksa enam. Kui mul on tunne, et hakkan jälle paksemaks minema, siis mõni päev ei söö ma üldse midagi, närin ainult õunu ja joon vett. Ema tehtud toidu viskan salaja prügikasti. Ega ta aru ei saa. Pealegi on tema toidud vastikud. Rasvased ja soolased. Väljas söömas käimine on igal juhul etem. Kohvikutes saab vähemasti peen välja näha. Mulle meeldivad suurte akendega kohvikud. Ma istun alati akna alla, siis on aknapeegelduselt hea aeg-ajalt oma välimust salaja kontrollida, et kas kõik on ikka tipp-topp.
Oma riidekappi vaatan uhkusega. Arvan, et selle sisu on üks paremaid asju mu elus. Mul on palju hilpe, palju-palju, ainuüksi nende nägemine sütitab minus iga kord mingi seletamatu rõõmu. Ma ei oska seda päris täpselt selgitada, eks vist peate ise järgi proovima. Minu puhul igatahes töötab. Ega ma kõiki oma riideid muidugi ei kanna. Osa ongi ostetud lihtsalt selle pärast, et esiteks mulle meeldib osta. Omamise tunne on on võrratu tunne. Ja teiseks – eks vist mulle meeldis tol hetkel miski selle riideeseme juures. Kas värv või materjal või mõni huvitav detail. Aeg-ajalt ma sorteerin oma riidekappi. See on peaaegu sama põnev tegevus kui kaubamajades käimine. Ma ei mäletagi kõiki oma asju ja omal moel on see hea. Saan neid uuesti selga proovida nagu uusi ja jälle on avastamisrõõmu.

Nõrkuseks parfüümid ja sitsid-satsid
Teine mu nõrkus on parfüümid. Neid on mul samuti üüratult palju. Terve mu peeglilaud on igasuguseid pudelikesi täis. Piklikke ja lapikuid, suuri ja tillukesi, kõikvõimalikes värvitoonides. Mõne parfüümi olen ostnud ainult pudeli huvitava välimuse pärast. Lõhnad maksavad palju ja ema ei taha selleks raha anda. Alati peab enne hulk aega lunima ning kõik see on üsna tobe ja alandav. Üldse on ta natuke rumal vanainimene ega suuda aru saada, et hea lõhn teeb tuju heaks. Isa on heldem. Ega temagi noorte asjadest mõhkugi ei jaga, aga raha ikka annab. Ma arvan, et mul on enamiku moebrändide lõhnad olemas. Moekas olla on lahe, aga muidugi on liig loota, et mu tobedad vanemad sellest aru saaksid.
Lõhna tuleb, nagu meikigi, panna natukene, aga mulle kohe väga meeldib, kui magus lõhnapilv minuga kaasa heljub. Seepärast panen ma enamasti piisakese rohkem kui tohiks. Las möödakäijad kirtsutavad nina, kui ei meeldi. Kui seff lõhn käib vastukarva, on viga pigem endas – vaadaku peeglisse!
Hetkeajastu mood on lihtne ja praktiline, tunnistan, et sellega on mul väga raske kaasas käia, kuna mulle miskipärast jubedalt meeldivad kõiksugu sitsid-satsid, kulinad ja vidinad ning julged värvilahendused, aga ma oskan piiri pidada, kohe tõesti oskan. Arvan, et ma võiksin isegi stilistina töötada, mulle kangesti meeldiks inimestele moealast nõu anda, kuigi oma erialavalikus pole ma veel kuigi kindel ja aega otsustamisega õnneks on.

Automark – tumesinine
Poiss on mul ka, päris oma poiss, juba tükk aega ja see on vägev. Ta on pikk ja ilus ja tark, aga väga tark ta vist siiski ei ole, kuna ta usub kõike, mida ma räägin ja arvab, et ma olengi selline, nagu välja paista lasen. Las arvab, see tuleb ainult kasuks. Me kolame koos igal pool. Käisime Weekendil ja möllame klubides ja baarides ja niisama autoga sõitmas. Tal on pruunid lihaselised käsivarred ja lahe soeng, ta pingutab päris palju, et mulle meeldida ja see on tõesti naljakas. Auto on tal ka, uus ja ilus. Mis mark, see läheb mul kogu aeg meelest, aga mingi tumesinine igatahes on ja istmed on ka mugavad. See on hästi tähtis, et istmed oleksid mugavad. Kindlasti üks tähtsamaid asju auto juures, ma arvan nii.
Kui nüüd täpne olla, siis tegelikult on see tema isa auto, aga tollel on neid kaks tükki ja selle teisega ta nagunii kuigi palju ei sõida. Ta vanemad on rikkad ja see on hea. Rikka kutiga on vinge käia, saab endalegi kõiksugu asju lubada. Ma väga peale küll ei käi, aga vahel ikka lasen endale üht-teist osta, see justkui kuulub käimise juurde, vähemasti nii ma olen aru saanud. Kõik teisedki tüdrukud, kellel on oma poiss, lasevad endale tihti välja teha ja tõesõna, palju rohkem kui mina. Poisil on ka kuidagi parem, kui saab näidata, et ta on maksujõuline. See on neile kuidagi oluline. Viimati ostis ta mulle uue rahakoti, kuldne Gucci märk oli peal ja puha. Sattusime niisama juhuslikult nahkesemete poodi ja ma jäin seal ringi vaatama. Ma veel naersin, et milleks mulle rahakott, kui sa teed mulle kõik nagunii välja. Siis ta naeris vastu ja ma nägin, et tal oli päris hea meel. Aga tegelikult on see uus rahakott väga ilus, lõhnab nagu pärisnahk, paljude põnevate lukkude ja taskutega, läikiv ning silmatorkav. Kui ma oma rahakotti vaatan, tuleb mulle alati mu poiss meelde ja see on tore, sest ega me kogu aeg ju nagunii koos olla ei saa. Võib olla veider, aga mu rahakott meenutab mulle teda.
Ükskord ma kõnetasin oma poissi vale nimega ja siis ta jäi küll mind natuke imeliku näoga vaatama, aga ei öelnud õnneks midagi. Pean hoolsam olema, sellised apsakad jätavad minust rumala mulje. Martin, mitte Andres. Ei ole ju kuigi keeruline meelde jätta. Täiesti erinevad nimed. Elus on keerulisemaidki asju. Kindlasti on, kuigi kõik need ei tule mulle praegu meelde.

Viru Keskuses tunnen end paremana
Sõbrannasid on mul ka üsna mitu ja nende nimed püsivad mul õnneks palju paremini meeles, kuna sõpruskond teatavasti ei muutu nii tihti kui vahetuvad mehed. Kui mul igav on, helistan kellelegi ja me läheme välja. Teeme igasuguseid asju. See tähendab, põhiliselt kolame mööda poode ja lööme Viru keskuses aega surnuks. Viru keskus on üldse üks kuum koht, peaaegu nagu välismaa. Seal olles tunnen ma alati, nagu oleksin ka ise justkui natuke peenem ja parem inimene. Millest see tuleb, seda ma ei tea. Võib-olla õhustikust. Kõik särab, läigib ja hiilgab, lõhnab hästi ning mööda kõnnib palju põnevaid inimesi, isegi välismaalasi. Vahel ma mõtlen, kui tore oleks mõne välismaalasega tuttavaks saada, aga kahjuks ei tunne ma mitte ühtegi. Pealegi on mu inglise keel vilets. Võib-olla mõni neist oskab natuke eesti keelt ka, peab lootma. Ja üldse, pole hullu, Martin paneb inglist nagu nalja. Eks ta räägib meie kahe eest, kui vahel vaja, kuigi vaevalt et ta mulle uut meest hakkaks otsima.
Üldse meeldib mulle sõbrannadega ringi käia, kuna ma tean, et paistan nende hulgast silma. Ma olen esiteks kõige pikem ja teiseks ka kõige ilusam. Mul on pikad plaatinablondid juuksed, sale piht ja armas naeratus. Seda viimast on mulle nii palju öeldud. Mu silmad on küll natuke väikesed, aga neid annab õnneks varjata päikeseprillide taha. Klubis on neid küll natuke ebamugav kanda, ei näe hästi, aga kui ma neid ette panna ei viitsi, teen tugevama meigi. Kunstripsmed aitavad samuti paremat muljet jätta. Vahepeal ma kandsin neid päris tükk aega, aga tüdinesin lõpuks ära. Mu enda ripsmed on pikad ja ilusad ja isegi kosmeetik arvas, et pole mõtet seda kunsti nii palju enda ümber toppida, kui loodus on niigi andnud ohtralt loomulikku ilu. Täpselt sedasi ta ütles ja need sõnad tegid mu tuju kohe mitmeks päevaks heaks! Ma arvan, et ma isegi ei mõtle enam rindade suurendamise peale. Professionaali nägemus pani mul asja paika.
Üldse ma arvan, et enamik inimesi on head, kui lasta neil hea olla. Kui on palju raha, siis on kõik su ümber millegipärast iseäranis head. Raha on nagu mingi võluvahend, mis muudab inimesed paremaks. Seepärast ma peaksingi arvatavast õppima mingi sellise eriala, mis tooks palju raha sisse. Juristiks või midagi, kuigi ma tõesõna ei viitsi eriti õppida. Pealegi tahab Martin nagunii juristiks saada ja see oleks totter, kui me mõlemad töötaksime ühel ja samal erialal. Räägiksime õhtusöögi ajal muudkui seadlusandlusest ja see oleks nii igav, et ajaks meile mõlemale une peale.

Välismaa mehed on põnevad
Ega ma muidugi lõpuni kindel pole, kas ma temaga alatiseks kokku jään. Võib-olla on mõni välismaalane palju huvitavam. Ikkagi teine kultuur ja puha. Ja põnevad on nad ka, need välismaa mehed. Kindlasti väga romantilised, mitte sellised tossikesed, nagu enamik eesti jorsse. Seetõttu ma vahel ikka piilun neid Viru keskuses silmanurgast, aga Martinile ei ütle ma selle kohta muidugi midagi. Pole vaja, et ta muretsema hakkaks.
Ma olen päris kindel, et mu sõbrannad on natuke kadedad, et mul on nii kena peika. Neil kõigil pole kaugeltki niimoodi vedanud nagu mul ja need õnnetukesed, kellel üldse kutti pole, kulutavad kole palju energiat selleks, et endale mingisugunegi tüüp sebida. Neile on see lausa elu mõte. Vaesekesed. Põevad ja jahmerdavad ja ostavad kümme korda rohkem asju kokku kui mina. Tulemus jääb sellest hoolimata keskpäraseks. Mõni kohe on nii koleda näo või rasvunud kerega, et selle vastu ei aita mitte ükski asi. Kuhu sa seda kõhuvolti või neid vinnilisi põski ikka peidad! Uskumatu, ma ei teadnudki, et minu imeilus päikesekollane Vero Moda kleit võib mõne teise inimese seljas nii uskumatult jube välja näha! Elu on ikka üllatusi täis. Nagu oleks tegu mingi täiesti teise riideesemega, aga, noh, ma sain aru küll, et kõigest inimene selle sees oli vale. Kleidil polnud viga midagi.
Vahel on mul lausa hale kogu seda ponnistamist ja põdemist pealt vaadata. Ma ise ei tee selleks kunagi õieti midagi, et endale keegi leida. Uus tüüp lihtsalt ujub õigel hetkel silmapiirile ja siis saadki aru, et on aeg vana välja vahetada. Arvan, et see on lausa mingi elu seaduspärasus. Seepärast ongi ilus olla nii täh­tis, sest kõik käib siis palju lihtsamalt ja endal ei tulegi praktiliselt üldse vaeva näha. Vahel laenavad mu sõbrannad minult riideid ja ma annan heameelega, isegi siis, kui tean, et ega ma neid tõenäoliselt tagasi ei saa. Minu riiete oma riidekappi unustamine on neil nii tavaline. Mul pole selle vastu suurt midagi, sest enamasti valivad nad välja hilpe, mida ma nagunii enam ealeski selga ei aja. Hea lihtne, ei pea oma pampudega kuhugi taaskasutusse minema, sõbrannad tassivad üleliigse ilma palumata laiali.

Päriskodu ootab mind... ka kusagil
Mu kodu ei meeldi mulle sugugi, aga ma loodan, et ma pääsen siit varem või hiljem nagunii minema. See kujutab endast täiesti tavalist kolmetoalist paneelikat, igavate pruunide tapeetide ja mõttetu mööbliga. Koju ma reeglina kedagi ei kutsu, ma ei taha kellelegi näidata, et mul on siin kõik nii tavaline. Õigemini on see mu ema ja isa residents, minu päriskodu ja päriselu ootavad mind kusagil mujal. Olen selles täiesti kindel. Praegune on lihtsalt ootus, selline natuke põnevavõitu ootus, millal see päriselu ükskord ometi pihta hakkab. Mu vanemad on nii igavad inimesed, et enamasti ma ei viitsi nendega rääkida. Põhiliselt küsivad nad kahte asja – kuidas sul koolis läheb ja kas sa söönud oled. Ja nii päevast päeva. See on päriselt väga tobe, justkui koosnekski mu elu neist kahest asjast. Hinded ja söök. Tegelikult ei huvita mind kumbki.
Ükskord oli koolis vaja täita mingi küsitlusleht ja seal oli küsimus, kellena su vanemad töötavad. Ausalt, mul ei tulnudki meelde! Kas pole naljakas? Kirjutasingi lihtsalt, et tegelevad mingi mõttetu juraga. Klassijuhataja vaatas mind pärast imeliku näoga, aga mis siis. Ega ma midagi ju valesti ei öelnud. Nende elu ongi minu jaoks täiega mõttetu. Viis päeva nädalas rügavad kusagil vabrikus ja nädalavahetusel põrutavad otsekohe suvilasse. Ja nii iga jumala nädalalõpp. Nagu oleks seal ei tea, mida teha. Eriti nüüd, sügisel, kui kõik on juba märg ja vastik. Tuhnivad seal peenardes ja riisuvad lehti. Tulevad poriste porganditega tagasi, mida ma õieti puutudagi ei taha. Mis mõttega? Ma olen juba ammu loobunud kaasas käimast. Ma ei leia seal kusagil asu. Neil aga on tulles alati rõõmsad ja puhanud näod peas, nagu oleksid kusagilt päikesereisilt naasnud.
Nädalavahetused ongi kõige paremad. Siis olen üksipäini ja kuulan muusikat nii valjusti, kui tahan. Vahel hakkab mingi altkorruse moor harjavarrega vastu lage toksima, see on päris naljakas. Nagu võiks sellest pisikesest tümpsust kohe infarkti saada. Enda peni lõugab alailma igaühe peale, kes koridoris nende uksest mööda käib. Nii palju mõttetuid inimesi elab ümberringi. Nautigu ka head muusikat ja meenutagu, mis tunne oli olla noor. Mu naabrid on täpselt seda nägu, et noorus on neil lootusetult meelest läinud ja mõne puhul on päris kahtlane, kas nad kunagi noored on olnudki. Vinguvad ja topivad kaebekirju meie postkasti. Enamasti olen need ise leidnud ja minema visanud, enne kui vanemad oleks jaole saanud. Idikad. Vahel tabab mind kättemaksuhimu ja siis ma pistan nende postkasti brošüüride vahele näritud nätsutombu või midagi muud rõvedat. Võib alles lõbus vaatepilt olla, kui nad hommikukohvi kõrvale oma seniilsete vanurite ajalehte lahti tahavad lüüa! On kõvasti üllatumist! Ärgu siis hädaldagu nii palju! Kõik hädad algavad iseenda vaimupimedusest.

Tahan siit ära...
Arvan, et tahan siit üldse varsti minema kolida. Mustamäe on nii mage ja teha pole siin õieti midagi. Kesklinn on tüütult kaugel ja sõbrad niisamuti. Aga kuhu, ega ma täpselt ei tea. Mingi uuselamurajoon oleks lahe. Kõik uus ja äge. Mööbel võiks kindlasti sees olla, mõttetu oleks seda ise kusagilt tassima hakata. Üürikad on üle mõistuse kallid, paps ei käi elu sees sellist pappi välja. Võib-olla Martini vanemad käiksid, aga ma tõesti pole kindel, et ma üldse tahaksin temaga koos elada. Vahel tundub ta nii igav. Jahvatab ainult ühest ja samast ja ma ei viitsi teda kuulata. Teen küll näo, et kuulan, aga tegelikult mõtlen hoopis muudest asjadest. Uuest küünelakist või sellest, mida parajasti kinos näidatakse. Alati pean mina ettepaneku tegema, kuhu minna või mida teha. Tema lihtsalt passiks niisama. Huvitav, kas kõik mehed ongi nii igavad? Neid paeluvad ainult teatud asjad nagu sport või autod või poliitika; riietest, reisimisest ja muust, mis on mulle tõeliselt tähtis, on neil täiesti suva. Ega enamik neist ei oskagi midagi mõistlikku selga ajada. Kenasid mehi on üldse vähe. Kõige paremat valikut näeb ikka ööklubides.
Reisimas käiksin ma kindlasti palju rohkem. Viimastel aastatel pole me üldse välismaale sattunud. Vanemad on millegipärast võtnud pähe, et Eesti on üks põnev koht ja parem põrutame jälle kas Peipsi äärde või Pärnusse või Saaremaale. Nagu oleks seal tõesti midagi teha. Need autoreisid on tapvalt igavad. Esiteks muidugi see nende omavaheline nõme jutt, mis keerleb ümber mingite arusaamatute igapäevateemade ja teiseks ma tõesti ei viitsi kusagil kolkas tolgendada ja mingeid mõttetusi passida. Ema ainukeseks hasardiks on kaltsukates käimine ja enamasti teeb ta seda just reiside ajal. Sealne jube hais paneb mul alati pea ringi käima ja mul hakkab vastik ainuüksi mõttest, et peaksin kellegi teise aluspesu kandma. Maakad on kõik täiesti ühte nägu, vähemasti mina neil küll vahet ei tee. Matsakad, lollakapoolsed ja totralt riides. Nagu mingid talupojad. Võib-olla nad abielluvadki omavahel, sest normaalset diili pole kellegagi teha. Päris kahju sellistest inimestest, et nad ei taipa linna kolida. Aga sellised jääks vist esimesel päeval trammi alla. Nii et olgu parem seal, kus omal käel koju oskavad minna.
Jah, lõunamaale tahaks küll. Eriti nüüd, mil praktiliselt iga päev sajab. Vedeleks lamamistoolis ja laseks päikesel ennast kuldpruuniks praadida. Telliks igasuguseid eksootilisi jooke. Õhtud lõpeksid kohalikus klubis tantsu ja mölluga, sedasi saaks imelihtsalt uusi huvitavaid tuttavaid. Peaks õige Martinile ettepaneku tegema – vaatab, mis ta ütleb. Võiks kellegi veel kaasa võtta, mõne sõbrantsi, kellel endal kutt olemas, muidu hakkab veel minu omale silma viskama. Eks sõbrannad ole sõbrannad vaid nime pärast, see on mulle päris varakult selgeks saanud. Elu on võitlus ja sõprus lõpeb täpselt selles punktis, kus tuleb mängu omakasu. Ärgu arvaku, et ma pole näinud, milliste pilkudega nad salaja Martinit õgivad. Niikaua, kui ma otsustan, et ta on minu, on ta minu.
* * *
„Tiia, kas sa oled omadega valmis?“ küsib õpetaja.
Tõstan pea. Olin nii mõtetesse vajunud, et ei märganudki tema heatahtlikku uurivat pilku. Noogutan ja pühin peoga üle näo, ulatades talle kaks tihedalt täis kirjutatud paberilehte.
„Tubli, sa oled alati kõige kiirem,“ tunnustab kirjandusõpetaja Kask. „ Päris põnev kohe, millest sa seekord kirjutasid. Sul fantaasia lausa lippab.“
„Päriselust, niiöelda,“ muigan kahemõtteliselt ja kohendan oma kampsunit. See on iidvana ja topiline, aga ma ei vahetaks seda eales millegi muu vastu. Mõni asi lihtsalt on kirjeldamatult armas ja omane ning ükski trendihilp ei kaalu seda üles. Tagapingist pilgutab mulle silma Martin. Tema on päris ja mina olen päris, aga meie lugu on hoopis teistsugune.

Kiiri Saar

0 kommentaari Lisa kommentaar