Pearl Jam, "Gigaton" Monkeywrench/Republic
Laias maailmas väga hinnatud USA rokkbänd Seattle´ist. Alustasid nad täpselt kolmekümne aasta eest, seega liigituvad kenasti sarja staažikad ja rahvusvahelise kaliibriga muusikakollektiivid.
Viimastel aastatel neist siiski kuigi palju kuulda polnud ja eelmine stuudioalbumgi ilmus umbes seitsme aasta eest. Nüüd on Pearl Jam aga jälle orbiidil keerlemas – tagasi koos peaaegu tunnise albumiga, nende seni pikimaga üldse.
Märtsi lõpus ilmunud ambitsioonikas "Gigaton” on bändi üheteistkümnes stuudioalbum ja selle lindistused-salvestused kestsid sisuliselt neli aastat, 2017-2020. Albumi produtsendiks on Josh Evans. Eriti silmapaistva, hoobilt pilkupüüdva plaadi kaanekujunduse taga on fotograaf Paul Nicklen.
Bändi võtmefiguuriks on endiselt laulev kitarrist Eddie Vedder, kelle vaieldamatu karisma ja muidugi eristuv suurepärane lauluhääl siinkirjutaja arvates just naistele väga peale läheb.
Kui Pearl Jam kunagi komeedina esile kerkis, siis tundus bänd kuuldud lugude ja nähtud videote põhjal ikkagi pigem ebahuvitav. Vahest liiga alternatiivne või liiga grunge. Nüüdne värske album sunnib aga ka rokisõpru arvamust muutma, täiesti rokkiv kraam.
"Gigaton" kujutab muusikaliselt endast tegelikult üpriski põnevat segu grungest, post punk´ist, isegi hard rockist. Eksperimenteerida näib neile meeldivat, kompositsioonid on läbimõeldud, kuulajale avastamisrõõmu pakkuvad. Leiab nii kiirematempolisi rütmilahendusi kui vaat et hardaid ballaade, kus kasutatakse akustilist kitarri.
Mis lugudesse puutub, siis kohe sööbib mällu ja paneb pea plaksti kaasa võnkuma ülienergiline ja veel millise pealkirjaga lugu "Superblood Wolfmoon". Trafaretselt väljendudes – täiesti üle prahi!Ametlikult on siit singlitena välja valitud koguni neli pala. “Gigatonil” on ühtekokku kaksteist lugu ja huvitav on täheldada, et suurimat löögijõudu omab esimene kolmandik, esimesed neli lugu.
Püüdes Pearl Jami mõne muu tegija rahvusvaheliselt tuntud rokkgrupiga võrrelda, siis tuleb millegipärast esmalt meelde just Foo Fighters.
Põhimõtteliselt võib öelda nii, et antud album pakub kindlasti igaühele midagi. On mitte üksnes piisavalt dünaamiline, üheaegselt nii pisut poliitiline kui ka personaalne, vaid lisaks kuidagi päevapingeid mahavõtva toimega.
"Gigaton" on ennast mõistagi mugavalt sisse sättinud ka paljude erinevate riikide plaaditabelites, olles kas absoluutses tipus või sellele väga lähedal.
Hinne: 7/10
Ülo Külm