horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Peatoimetaja, see kõlab uhkelt!

Vahel on nii, et kõige pimedamatel hetkedel paistab valgus kõige selgemalt. Seda, millest enim hoolitakse, mõistetakse siis, kui on oht kõik kaotada.

Toimetuse koosolek on lõppenud, kõik hargnevad koosolekutoast oma töölaudade taha. Pea­toimetaja lahkub viimasena, visates nalja veel fotograafiga, kes tegi eelmisesse lehe­numbrisse vaimuka pildi. Foto­graaf on meeldivalt, kuid ka pisut nõutult üllatunud, sest peatoimetaja võtab väga harva kinni kellegi nööbist, et pisut lahedat juttu ajada.
„Tal näikse täna hea tuju olevat,“ tähendab ta majandustoimetajale Karlile, kes kommikarp käes suundub kööginurga poole, kust kostub kolleegide rõõmsat suminat.
„Tal on täna vanema tütre sünni­päev,“ vastab Karl ja läheb kallistama toimetuse sekretäri Eli, kellel on täna toimetusest ja väikelinnast lahkumisepäev.
Istutakse kööginurgas pika laua taga, kuhu Eli on ostnud lauale head-paremat. Avatakse šampanjapudeleid. Tulevad toostid ja mida edasi, seda lõbusamaks läheb. Töölaua taha ei rutata. Kui on juba kõike öeldud ja head ning paremat soovitud, teatab Eli, et peab bussi peale ruttama ja ütleb oma poolt tänusõnad. Järgnevad veel kallistused ja viimased turgutavad nõu­anded.
Eli sätib väiksesse reisikotti veel üht-teist ja vaatab oma töönurgas viimast korda ringi. Teda valdab kurbuselaine, mis tuleb teab kust, kuid sedamaid voolab edasi teab kuhu. Ees ootab pealinn oma tuledega, uus elu, uued sõbrad, kolleegid ja põnevad väljakutsed. Klassi­õde Adele on talle muretsenud pisikese üüritoa ja ema on aidanud tal seda sisustada. Ta surub oma käes uue korteri võtit, pistab selle rahakoti vahele ja tunnetab endas korraga suurt rõõmulainet. Selle laineharjal ta toimetusest lahkubki. Jooksuga trepist alla.

Reporterit jutule ei võeta
Korraga kostub toimetuse köögi lahtise akna tagant imelikke halinaid. Fotograaf on esimene, kes akna rinnatisele naaldub ja olu­korda uurib. Teisedki, kes veel lauas istuvad, lähevad asja uudistama. Mis nad näevad? Teiselpool tänavat istub vastasmaja ees trepil vanem naine laias rohelises seelikus, seljakott kõrval ja nutab, sekka räägib midagi ja pomiseb ning kõigutab oma keha mingis imelikus rütmis.
„Kes see naine on?“ küsib toimetuse kujundaja. Keegi ei tea. „Kas me peaksime midagi tegema?“ ­küsib päevatoimetaja.
„Ehk peaks asja uurima,“ arvab uudistetoimetaja.
„No mine siis uuri asja,“ õhutab Karl, „sinu teema ju. Uudis ­missugune. Naine nutab tänaval!“
„Võib-olla visati tänavale…“ arutleb  sporditoimetaja.
Uudistetoimetaja Erle näib olevat hetkeks kaalutlev, siis astub paar sammu aknast eemale, võtab laualt oliiviampsu ja teatab ­otsustavalt, et lähebki.
„Ma haistan kurba lugu,“ ütleb vanemapoolne keeletoimetaja Inga ning päevi hiljem meenutatakse korduvalt just seda ütlemist.
Õuel kõnetab Erle nutvat naist ja kogu toimetus piidleb aknast. Erle näib midagi küsivat, kuid naine vehib kätega ega ole tema sekkumisega rahul. Asi võtab korraga isegi sellise ootamatu pöörde, et kõik kuulevad vana naise põrgulikku röögatust: „Kao siit või muidu räägin kõikidele, missugune lits sa oled.“

Põgus mälestus tekib ja kaob
Erle kiirustabki turbokiirusel tagasi turvalisse toimetusse, kus kõikide pilgud on temale suunatud. „Noh!“ hüüatab fotograaf.
„Saatis mu tead küll kuhu,“ teatab Erle ja istub Eli lahkumislaua taha, hakates seal raevukalt nosima üht järelejäänud pirukat, tähendades pisarsilmi: „Ja veel litsiks ­sõimas ka.“
Samal ajal on Eli teel bussi­jaama ja möödunud vanast nutusest naisest. Elile meenub korraga, et on seda mutti kuskil näinud. Aga kus? Ahjaa, muidugi talle meenub, et see naisterahvas müüb aedvilju turul, on tuntud oma ropu suu ja solvangutega.
Elile vilksatab mälusoppi, et sel naisel on olnud ka politseiga pahandusi, aga miks ta peaks nüüd enam sellele mõtlema. Kohe istub ta ju bussi ja läheb elama uude linna, millest on juba kaua unistanud. Ja kohe on lõpp selle väikelinnaga. Milleks enam mõelda mingile ­turuvanamutile.

Peatoimetaja saavutab kontakti
Aga toimetuses on ajakirjanikud jätkuvalt rahutud. Naine halab õues edasi ja keegi ei tea, mis tal viga on. Üks ütleb, et peaks ikka kuidagi välja uurima, mis temaga on, teine et milleks, las haliseb, kelle asi ja kolmas, et me oleme ju ikkagi ajakirjanikud, me peame ­inimest aitama.
Arutletakse nii ja naapidi, aga keegi ei söanda astuda uksest välja, et vanaprouaga tutvust teha. Uudiste­toimetaja sai oma koosa, keegi ei näi soovivat sama tulemusega toimetusse naasta. Vaid majandustoimetaja Karl istub rahulikult oma laua taga, ja paistab et ei kuulagi kolleegide vastakaid arutlusi.
Korraga avaneb peatoimetaja ­kabineti uks, mis paneb tõmbetuule hoos voogama aknakardinad. Peatoimetaja astub kindlal sammul Eli lahkumislaua juurde, valab endale pooltühjast konjakipudelist klaasi sõõmu ja lausub otsustavalt: „Mina lähen ja räägin selle ­naisega.“
Kolleegid on kohkunult vait. Ja tõesti, peatoimetaja kohendab peegli ees oma väheseid juukseid ja astubki erksal sammul uksest välja.
„Ma ju ütlesin, et tal on täna vunk sees,“ tähendab fotograaf muiates.
Kogu toimetus jälle akendel.
Midagi nad seal all küll arutavad, aga üles kolmandale korrusele ei kostu midagi. Näib, et halava naise tõrksus tasapisi haihtub ja tundub, et boss on temaga midagi vast imeväega saavutanud.

Midagi selles loos ei meeldi
Siis tormab peatoimetaja õhinal  toimetusse, ruttab oma kabinetti, tuleb sealt sama kiiresti tagasi ja teatab alluvatele, et kõik on kõige paremas korras, et ta viib selle naise ühte 20 kilomeetri kaugusele suvilasse. Naise nimi olevat Maret Pahkel ja lisab veel, et selle naise poeg pidi ta sinna suvilasse täna viima, aga poega kahjuks ei tulnud. „Ma teen seda heast tahtest. Me peame ju aitama meist abitumaid,“ ütleb ta veel ja hõikab ukselt, et on tagasi tunni aja pärast.
Kõik ohkavad kergendatult ja hakkavad tegelema tasapisi oma tööasjadega.
Majandustoimetaja Karl ja ­fotograaf on kokku saanud Eli lahkumis­laua taga. Karl kummutab valget veini ja fotograaf närib ­marineeritud kurki.
„Oota, mis poeg!“ kihvatab järsku fotograaf, „ta poeg see Pahkel on ju laevakokk ja kuskil kaugel merel. Mäletad, tegime temaga ükskord loo sellest laevaelu värgist?“
„Ei mäleta küll ta nime, aga jah mingit laevalugu sai vist tehtud küll,“ on Karl nõus.
„Midagi mulle selles asjas ei meeldi,“ teatab fotograaf kurki ­haugates.

Sille Maksimov

Jätkub ajakirjas...

Toimetuse koosolek on lõppenud, kõik hargnevad koosolekutoast oma töölaudade taha. Pea­toimetaja lahkub viimasena, visates nalja veel fotograafiga, kes tegi eelmisesse lehe­numbrisse vaimuka pildi. Foto­graaf on meeldivalt, kuid ka pisut nõutult üllatunud, sest peatoimetaja võtab väga harva kinni kellegi nööbist, et pisut lahedat juttu ajada.
„Tal näikse täna hea tuju olevat,“ tähendab ta majandustoimetajale Karlile, kes kommikarp käes suundub kööginurga poole, kust kostub kolleegide rõõmsat suminat.
„Tal on täna vanema tütre sünni­päev,“ vastab Karl ja läheb kallistama toimetuse sekretäri Eli, kellel on täna toimetusest ja väikelinnast lahkumisepäev.
Istutakse kööginurgas pika laua taga, kuhu Eli on ostnud lauale head-paremat. Avatakse šampanjapudeleid. Tulevad toostid ja mida edasi, seda lõbusamaks läheb. Töölaua taha ei rutata. Kui on juba kõike öeldud ja head ning paremat soovitud, teatab Eli, et peab bussi peale ruttama ja ütleb oma poolt tänusõnad. Järgnevad veel kallistused ja viimased turgutavad nõu­anded.
Eli sätib väiksesse reisikotti veel üht-teist ja vaatab oma töönurgas viimast korda ringi. Teda valdab kurbuselaine, mis tuleb teab kust, kuid sedamaid voolab edasi teab kuhu. Ees ootab pealinn oma tuledega, uus elu, uued sõbrad, kolleegid ja põnevad väljakutsed. Klassi­õde Adele on talle muretsenud pisikese üüritoa ja ema on aidanud tal seda sisustada. Ta surub oma käes uue korteri võtit, pistab selle rahakoti vahele ja tunnetab endas korraga suurt rõõmulainet. Selle laineharjal ta toimetusest lahkubki. Jooksuga trepist alla.

Reporterit jutule ei võeta
Korraga kostub toimetuse köögi lahtise akna tagant imelikke halinaid. Fotograaf on esimene, kes akna rinnatisele naaldub ja olu­korda uurib. Teisedki, kes veel lauas istuvad, lähevad asja uudistama. Mis nad näevad? Teiselpool tänavat istub vastasmaja ees trepil vanem naine laias rohelises seelikus, seljakott kõrval ja nutab, sekka räägib midagi ja pomiseb ning kõigutab oma keha mingis imelikus rütmis.
„Kes see naine on?“ küsib toimetuse kujundaja. Keegi ei tea. „Kas me peaksime midagi tegema?“ ­küsib päevatoimetaja.
„Ehk peaks asja uurima,“ arvab uudistetoimetaja.
„No mine siis uuri asja,“ õhutab Karl, „sinu teema ju. Uudis ­missugune. Naine nutab tänaval!“
„Võib-olla visati tänavale…“ arutleb  sporditoimetaja.
Uudistetoimetaja Erle näib olevat hetkeks kaalutlev, siis astub paar sammu aknast eemale, võtab laualt oliiviampsu ja teatab ­otsustavalt, et lähebki.
„Ma haistan kurba lugu,“ ütleb vanemapoolne keeletoimetaja Inga ning päevi hiljem meenutatakse korduvalt just seda ütlemist.
Õuel kõnetab Erle nutvat naist ja kogu toimetus piidleb aknast. Erle näib midagi küsivat, kuid naine vehib kätega ega ole tema sekkumisega rahul. Asi võtab korraga isegi sellise ootamatu pöörde, et kõik kuulevad vana naise põrgulikku röögatust: „Kao siit või muidu räägin kõikidele, missugune lits sa oled.“

Põgus mälestus tekib ja kaob
Erle kiirustabki turbokiirusel tagasi turvalisse toimetusse, kus kõikide pilgud on temale suunatud. „Noh!“ hüüatab fotograaf.
„Saatis mu tead küll kuhu,“ teatab Erle ja istub Eli lahkumislaua taha, hakates seal raevukalt nosima üht järelejäänud pirukat, tähendades pisarsilmi: „Ja veel litsiks ­sõimas ka.“
Samal ajal on Eli teel bussi­jaama ja möödunud vanast nutusest naisest. Elile meenub korraga, et on seda mutti kuskil näinud. Aga kus? Ahjaa, muidugi talle meenub, et see naisterahvas müüb aedvilju turul, on tuntud oma ropu suu ja solvangutega.
Elile vilksatab mälusoppi, et sel naisel on olnud ka politseiga pahandusi, aga miks ta peaks nüüd enam sellele mõtlema. Kohe istub ta ju bussi ja läheb elama uude linna, millest on juba kaua unistanud. Ja kohe on lõpp selle väikelinnaga. Milleks enam mõelda mingile ­turuvanamutile.

Peatoimetaja saavutab kontakti
Aga toimetuses on ajakirjanikud jätkuvalt rahutud. Naine halab õues edasi ja keegi ei tea, mis tal viga on. Üks ütleb, et peaks ikka kuidagi välja uurima, mis temaga on, teine et milleks, las haliseb, kelle asi ja kolmas, et me oleme ju ikkagi ajakirjanikud, me peame ­inimest aitama.
Arutletakse nii ja naapidi, aga keegi ei söanda astuda uksest välja, et vanaprouaga tutvust teha. Uudiste­toimetaja sai oma koosa, keegi ei näi soovivat sama tulemusega toimetusse naasta. Vaid majandustoimetaja Karl istub rahulikult oma laua taga, ja paistab et ei kuulagi kolleegide vastakaid arutlusi.
Korraga avaneb peatoimetaja ­kabineti uks, mis paneb tõmbetuule hoos voogama aknakardinad. Peatoimetaja astub kindlal sammul Eli lahkumislaua juurde, valab endale pooltühjast konjakipudelist klaasi sõõmu ja lausub otsustavalt: „Mina lähen ja räägin selle ­naisega.“
Kolleegid on kohkunult vait. Ja tõesti, peatoimetaja kohendab peegli ees oma väheseid juukseid ja astubki erksal sammul uksest välja.
„Ma ju ütlesin, et tal on täna vunk sees,“ tähendab fotograaf muiates.
Kogu toimetus jälle akendel.
Midagi nad seal all küll arutavad, aga üles kolmandale korrusele ei kostu midagi. Näib, et halava naise tõrksus tasapisi haihtub ja tundub, et boss on temaga midagi vast imeväega saavutanud.

Midagi selles loos ei meeldi
Siis tormab peatoimetaja õhinal  toimetusse, ruttab oma kabinetti, tuleb sealt sama kiiresti tagasi ja teatab alluvatele, et kõik on kõige paremas korras, et ta viib selle naise ühte 20 kilomeetri kaugusele suvilasse. Naise nimi olevat Maret Pahkel ja lisab veel, et selle naise poeg pidi ta sinna suvilasse täna viima, aga poega kahjuks ei tulnud. „Ma teen seda heast tahtest. Me peame ju aitama meist abitumaid,“ ütleb ta veel ja hõikab ukselt, et on tagasi tunni aja pärast.
Kõik ohkavad kergendatult ja hakkavad tegelema tasapisi oma tööasjadega.
Majandustoimetaja Karl ja ­fotograaf on kokku saanud Eli lahkumis­laua taga. Karl kummutab valget veini ja fotograaf närib ­marineeritud kurki.
„Oota, mis poeg!“ kihvatab järsku fotograaf, „ta poeg see Pahkel on ju laevakokk ja kuskil kaugel merel. Mäletad, tegime temaga ükskord loo sellest laevaelu värgist?“
„Ei mäleta küll ta nime, aga jah mingit laevalugu sai vist tehtud küll,“ on Karl nõus.
„Midagi mulle selles asjas ei meeldi,“ teatab fotograaf kurki ­haugates.

Ootamatu pööre sündmustes
Peatoimetaja peatab auto vanema naise kahekorruselise ja üsna pika esimesele korrusele viiva trepiga suvila ees. Päris korralik suvila, ja kus on ikka vägev keldrikorrus, mõtleb peatoimetaja, kui aitab küllaltki korpulentsel vanaproual trepist üles ronida. Vahepeal peatutakse ja tõmmatakse hinge. Lõpuks ollaksegi päral ja peatoimetaja valmistub lahkuma. Ja siis ütleb järsku vanaproua, et tahaks abistajat kuidagi tänada. Peatoimetaja vastab, et pole midagi vaja, hea et vanaproua on kohal.
Aga proua käib peale, et tal siin keldris on väga head veini, võtaksid ehk tänutäheks mõned pudelid kaasa. Olgu peale, ütleb lõpuks peatoimetaja ja nad lähevad maja keldrisse. Seal laseb majaproua peatoimetajal veini valida, ise istub keldriukse juures ja vaatab pealt. Kui peatoimetaja on veinid välja valinud, väljub mutt keldrist, lööb keldriukse pauguga kinni ja nüüd käib jutt vaid läbi suletud ukse.
Peatoimetaja hakkab protestima, kuid naine süüdistab teda tema alatus ahistamises, et juba trepil üles minnes olevat mees teda seksuaalselt muljunud. Ja kohemaid nõutakse, et kas peatoimetaja maksab talle selle eest valuraha või ta helistab otsemaid politseisse. Veel teatab vanaprouast raha väljapressija võidukalt, et ärgu mees hakakugi oma mobiili näppima, keldris pole levi.
Peatoimetaja ei tea suure ehmatusega, mida sellises olukorras ette võtta. Muidugi pole tal pooltki seda muti küsitud kopsakat raha­summat, ja kõige hullem, tal pole ka mobiiltelefoni, mille ta ilmselt unustas toimetuse kabinetti. Istub siin keldris veinivaatide keskel ja mine tea kui kaua.
Kohale jõuab ärev tõdemus.

Tööpäev toimetuses hakkab lõppema.
„Ei tea, kuhu see meie boss nüüd jäi,“ küsib kujundaja, kuid keegi ei vasta talle. Ilmselt pole ka keegi huvitatud. Kujundaja tõuseb töölaua tagant, sest leht on trüki­kotta saadetud ja ta mõtleb, et peaks pitsabaarist läbi astuma ja ka oma tüdruk­sõbrale Mallile helistama.
Korraga heliseb toimetuse käre­häälekas lauatelefon. Kujundaja vaatab hämaras toimetuses ruttu ringi. Kõik peale Karli on koju läinud. Kujundaja võtab telefonitoru ja saab teada ilmselgelt pahaselt peatoimetaja naiselt, et tema mees pole koju jõudnud, et mis teil seal ometi toimub. „Kas pidutsete?“ on naine kuri.
Kujundaja hakkab kokutama ja rääkima midagi, mis juhtus, aga peatoimetaja naine ei paista asjast midagi aru saavat. Kätevehkimise ja näomoondustega suudab kujundaja Karli oma arvuti tagant lahti kangutada ja talle telefonitoru kõrva taha suruda. „Bossi eit,“ sosistab ta vaid ja kaob toimetusest välgukiirusel.
„Sina ometi ei valeta mulle, Karl,“ on peatoimetaja kaasa endast väljas. „Mis teil seal toimub?“
Karl räägib nii usutavalt kui suudab, mis lõuna paiku toimetuses juhtus, ning siis on naine toru otsas tükk aega vait. Mõlema kõneleja juhtmetesse jõuab ärev tõdemus – asjad on kehvad. Midagi on juhtunud.
Seejärel arutatakse asja nii ja naa. Korraga meenub Karlile vestlus fotograafiga Eli lahkumislaua taga ja ta hakkab sobrama kiiresti oma telefonide märkmikus, mis tal alati käepärast. „Pahkel, Pahkel …,“ pomiseb ta märkmiku lehtedes sobrades. Samal ajal helistab pea­toimetaja naine politseisse.
Kroonitud hetk koosolekul
Kui järgmise päeva pärastlõunal peatoimetaja sinise silma ja sidemes käega toimetusse siseneb, ei tea kolleegid kas hüüda braavo või kaasa tunda, ehkki on juba Karli käest juhtunu kohta kõike teada saanud. Peatoimetaja vaid tervitab, ütleb, et kõik on korras ja kutsub Karli oma kabinetti. Pistab siis veel pea ukse vahelt välja ja teatab, et koosolek toimub tunni aja pärast.  
Pooleteist tunni pärast on kogu toimetuspere koosoleku toas ja peatoimetaja ulatab majandus­toimetajale Karlile ilusa punase pastaka ning tähendab, et see pastakas oli tema esimene pastakas siin toimetuses tööd alustades, ja nüüd on see kingituseks Karlile, kes alustab järgmisest nädalast tööd tema kabinetis.
Hetk oli kroonitud ja kõik olid ehmatusest vait.
Peatoimetaja tõi oma kabinetist lauale kaks veinipudelit, palus need lahti teha ja klaasid tuua ning seejärel hakkas rääkima.
„Alustan ehk sellest, kui sinna pimedasse keldrisse luku taha jäin. Ühel sellisel hetkel nägin ma kindlasti välja nagu auastme kaotanud kõrge tegelinski ja see aukraad oleks kui haihtunud kuhugi suurde maailmaavarusse. Ma polnud enam milleski kindel. Aga aeg läks ja ma sain üle pika aja kõige üle põhjalikult järele mõelda.“
Peatoimetaja teeb pausi ja jätkab: „Peatoimetaja, see kõlab uhkelt, mõtlesin siis, kui see austav amet mulle siin väikelinnas usaldati. Aga nüüd seal pimedas keldris saabus mulle valgustus. Mõistsin, et on aeg kõrvale astuda, mõistsin seda seal pimeduses koos rottidega ja veinipudeleid sobrades ning neilt korke pealt tirides. Näe, käe tegingi katki ühe pudeli avamisega.“

Elu on ilus tema ootamatustes
„Aga su silm?“ küsib keegi.
„Ah selle sain oma kaasalt ja ilmselt õigusega,“ naeratab pea­toimetaja vabandavalt ja jätkab.
„Seal keldris sain aru, et just nüüd on mu elus otsustava tähtsusega aeg. Ma ei taha enam pildil püsida peatoimetajana. Olin küll selle petisnaise looga end teinud pesuehtsaks narriks, aga seal keldris mõistsin, et maailma avastamiseks ongi vaja pettumusi. Ma mõtlen oma sisemaailma avastamiseks.
Tundsin, et pean lõpuks oma elu muutma. Ja taipasin seal tunde pimedas istudes, et elu ilu ongi tema ootamatustes.“
Aeg paistis juba õhtule lähenevat, kui peatoimetaja koosoleku laua tagant tõusis ja lahkudes ütles: „Olen oma otsuse langetanud ja jutul lõpp.“
Ja siis märkavad kõik korraga noort naisterahvast, uut toimetuse sekretäri, kes istub vaikselt nende keskel, jahedalt kaunis, mitte sugugi ilus ladvaõun nagu Eli, aga kuidagi omamoodi huvitav oma tumedate säbruslokkidega.
Karl tõuseb aeglaselt, vaatab uuele toimetuse liikmele naeratades otsa ja ütleb noorele neiule oma esimesed peatoimetaja tervitus­sõnad.
Sille Maksimov

0 kommentaari Lisa kommentaar