Pedandile mehele
Kalli oli abiellumiseks valmis. Ta väljavalitu nimi oli Erik. Mehe isa oli rahvuselt sakslane ja Erik oli temalt oma välimuse pärinud – intelligentne blondiin, sirge nina ja helesiniste silmadega.
Lühidalt öeldes oli mees tõeline aarialane. Ta oskas kurameerida, näitas üles äärmist tähelepanelikkust, tegi kingitusi. Peale selle oli ta suure lugemusega erudeeritud mees.
Nad abiellusidki ning otsustasid Kalli korteris elada, kuni endale uue ja ühise elamispinna muretsevad. Kahe kuu pärast kutsus sõbranna mind külla.
„Seisa! Ära liiguta!“ kamandas ta, kui olin vaevalt üle ukseläve astunud. Pärast seda tõi ta märja lapi ja sundis mind hoolikalt kingatallad puhtaks pühkima.
„Mängid eeskujulikku koduperenaist? Varem pole ma sellist innukust sinu juures täheldanud...“ hakkasin naerma.
Kord nagu sõjakoolis
„Mina ei puutu üldse asjasse, minu pärast võid tammuda palju tahad,“ -ütles Kalli. „Selle taga on Erik...“
„Kas ta on suur korraarmastaja?“
„See pole õige sõna. „Ordnung und Disziplin“. Muidu on kõigel „Alles Kaputt“! Tead, millega me mesinädalate ajal tegelesime? Küürisime minu õnnetut korterit. Näed, kuidas kõik läigib? Ja nüüd vaata mu käsi – need on unustanud, mis asi on maniküür. Erikule oli aga sellestki veel vähe. Ta vaatas kõik kapid üle, jagas kõik riided vastavalt aastaaegadele ja kangatüüpidele ritta, sorteeris mu alauspesu värvi järgi sahtlitesse, jalanõud asetas karpidesse ja sildistas iga karbi. Näiteks: „kolmkümmend-seitse number kingad, sinised, kinnise nina, kõrgete kontsadega (üks kriimustatud), veidi kantud“. No ütle, kellele sellist informatsiooni vaja on? Mulle piisaks sõnast „sinised“. Olin täitsa rahul, kui nad vedelesid jalanõude kastis koos teistega. Ja vaata seda voodikatet! Annaks jumal, et ma seda teistpidi peale ei paneks! See tähendab, et lilled peavad „kasvama“ peatsi suunas. Ühesõnaga: minu jaoks on see kultuurišokk, katastroof. Ka mu kosmeetika läbis karmi ülevaatuse ja see, mis Erikule tundus odava ja maitsetuna, tuli minema visata. Ülejäänud totsikud pandi suuruse järgi ritta. Ta ei suuda rahulikult süüa, kui laual on midagi üleliigset, olgu see kasvõi leivapuruke. Poodi leiva järgi minekuks pean pool tundi saapaid viksima. Kuid mis peamine, ja see on täiesti väljakannatamatu – ta sunnib mind oma reeglite järgi elama!“
Miks see nii on?
Kalli on veendunud, et mehe pedantsus on rahvuslik eripära. Peale selle on Erik finantsist, mis samuti jätab käitumisele oma jälje.
Tegelikult ei sõltu pedantsus ei rahvusest ega ka sotsiaalsest kuuluvusest. See võib olla ebakindla ja kinnise inimese tunnus, omamoodi psühholoogiline kaitsemehhanism. Tehes midagi väga hästi tõuseb ta enesehinnang. Samuti võib see olla geneetiline ja kaaasa sündinud või kasvatusest tingitud.
Peab ütlema, et Kallil on veel vedanud. Isiklikult mina tundsin meest, kes nõudis naiselt, et köögi kraanikauss oleks mitte ainult puhtaks küüritud, vaid ka ära kuivatatud. Loputasid tassi ära – kuivata kraanikauss enda järelt. Ja nii sada korda päevas. Ta pesi regulaarselt nende majas trepikoda, sest teiste majaelanike töö ei rahuldanud teda.
Teine ja mitte vähem koloriitne pedant oli mu kolleeg. Ma töötasin televisioonis režissöörina ja tema tegeles montaažiga. Mees oli alati raseeritud, püksid viigitud, lõhnas kalli lõhnavee järele ja jättis väliselt küllaltki meeldiva mulje. Mul tuleb siiani kananahk ihule, kui meenub, millisesse raevu ta meid ajas oma sooviga teha kahele kaadrile ideaalne ühenduskoht. Talle tundus kogu aeg, et mõnest sekundi murdosast jääb puudu või vastupidi – mõni mikrosekund on üleliigne. Ta keris kakssada korda üht ja sama lauset edasi-tagasi, mis meid juba iiveldama ajas. Kuulas, vaatas üle nagu oleks teinud keerulist kirurgilist operatsiooni, lõiganud mitte kaadrit, vaid mingit eluliselt tähtsat organit. Sellel ajal seisid kõik ülejäänud ta selja taga, olid igal hetkel valmis plahvatama, kuid vaikisid, sest teadsid, et teda tagant kiirustada on mõttetu. See-eest oli meie monteerijal fenomenaalne mälu. Tema töökoht oli ideaalses korras, tohutu pikk arhiiviriiul kassettidega, mis piki seina ta selja tagant kulges, hämmastas oma sirgete ridadega. Kui keegi juhtus küsima: „Kus meil on see kahe aasta tagune, ma ei mäleta, mis kuus filmitud programm?“, võttis ta riiulilt ilmeksimatult just selle kasseti. Seepärast mehele ta pedantsus andestatigi.
Pedantsuse plussid ja miinused
Esmalt miinused. Peale ülalpool nimetatud ebameeldivate omaduse, on pedantidel ka harjumus õpetada. Nad võivad kaua ja mõnuga lähedast inimest õpetada, kritiseerida ning põhjalikult selgitada, milles ta vead peituvad ja mistõttu need nii ohtlikud on. Pedantne inimene tunneb end oma hinges andeka õpetajana. Ta on siiralt veendunud, et aitab oma eeskujuga teistel inimestel mõista olulisi tõdesid. On ju ta enda elu mugav, loogiline ja ebameeldivuste eest kindlustatud. Konfliktid algavad aga juhul, kui lähedased kriitikat ei talu ega salli silmaotsaski, kui neid õpetatakse.
Enamik pedante on oma olemuselt kahtlejad. Enne, kui midagi ette võtta, kaaluvad nad miljon korda kõiki poolt- ja vastuargumente, raisates sellele meeletult aega ja vaimujõudu. Seetõttu ongi kiire ja hiilgav tõus karjääriredelil nende puhul harvaesinev nähtus. Oma positsiooni ühiskonnas saavutavad nad oma püüdlikkuse ja töökusega, on tihti valitud elukutsele fanaatiliselt andunud ning unustavad perekondlikud kohustused, naise ja lapsed. Ja veel – pedandid on üdini konservatiivsed. Kui nad on milleski veendunud, siis ei suuda ei keegi ega miski neid oma seisukohta muutma. Seetõttu ei maksa nendega kooselus arvestada radikaalsetele muutustele, uuendustele ja üllatustele.
Ent ka plusse on palju. Ja uskuge – need tasuvad ära, et mõned miinused andestada. Reeglina on pedandid punktuaalsed. Nad ei pane end kunagi ootama, sest peavad hilinemist lugupidamatuse avalduseks. Pedandid teevad kõike, mida ette võtavad, püüdlikult ja kohusetundega. Kui nad midagi lubavad, siis seda ka teevad. Nad mitte ainult ei planeeri, vaid ka kontrollivad kulutusi, oskavad raha kokku hoida ja teavad alati, mis ja kus asub. Seepärast on mõistetav, et sellise korraarmastuse juures loodab pedant ka lähedastelt vastavat suhtumist. Vastasel juhul võib ta korralagedusest tõelise hingelise trauma saada ning ta võtab seda kui väljakutset ja isiklikku solvangut. Ta ei suuda endale ette kujutada, et keegi on võimeline omal vabal tahtel ja terve mõistuse juures korralagedust tekitama. Seepärast proovige end tema pilguga vaadata ja oma käitumist hinnata, enne kui oma kallima hukka mõistate.
Loomulikult käib jutt mõõdukast pedantsusest. Juhul, kui mees ei suuda elada päevagi etteheidete ja iga pisiasja kallal norimata, tasub kaalutleda – mille nimel te selliseid ohvreid toote.
Mida pedandiga peale hakata?
Kas pedantsusega on vaja võidelda? Võite proovida, kuid peale konfliktide ei saavuta te oma vastuseisuga midagi. Pedanti muuta on praktiliselt võimatu ja seepärast tasuks otsida teisi, enam toimivaid võimalusi rahu säilitamiseks. Mu sõbranna nimetab neid katse-eksituse meetodiks. Peale järjekordset suurpuhastust avastas Erik kapilt tolmu ja tugitooli tagant kommipaberi. Loomulikult avaldas ta selle kohta oma arvamust:
„Kordan sulle juba sajandat korda – mustus ja tolm on haigusi tekitavate mikroobide levitajad, eelkõige tolmulestad - need on ohtlike nakkuste ja viiruste kandjad.“
„Kui sa nii tark oled, äkki näitad ise, kuidas koristada tuleb!“ ei suutnud Kalli end tagasi hoida.
„Hästi,“ nõustus Erik ja tema hääles kõlas varjatud ähvardus. „Ma näitan sulle, kuid hoiatan: sul hakkab väga piinlik.“
Ketseri põletamine tuleriidal oli määratud laupäevale. Erik ärkas kell kuus hommikul ja alates sellest hetkest ei tõmmanud hetkegi hinge – pesi, küüris, puhastas, võttis tolmu, tuulutas korterit. Vannituba omandas opertasioonisaali ilme, köögipõrandalt peegeldus taevas. Kui juba reedel vanemate juurde saadetud Kalli koju tuli, oli kõik valmis. Puhtusest säravale korterile pilgu heitunud, toimis ta väga targalt. Unustades ürituse näitlikkuse, mis pidi räpaka naise pika ninaga jätma, väljendas sõbranna hoopis siiralt oma vaimustust.
„Fantastiline!“ hüüatas ta. „Veel kunagi pole mu urgas sellise puhtuse järgi säranud...“ Ning ta hakkas meest igal viisil kiitma. See andis ootamatu efekti. Erik lõi uhkusest särama, põsed õhetasid komplimentidest ja ta ütles, et tal polnud raske seda kõike teha. Et korra loomine on tema jaoks sama, mis hobi ja tõeline õnn. Sellest ajast teeb suurpuhastust vaid Erik. Ajapikku on Kalli õppinud päevatekki „õigetpidi“ voodile seadma, sorteerib ise pesu värvi järgi, pühib hoolikalt laua purukestest puhtaks ja leiab sellest isegi rahuldust – nii meeldiv on puhtas kodus elada. Kui aga Erik üle pingutama hakkab ja püüab teda elama õpetada, palub sõbranna tal eeskuju näidata, delegeerides sellega volitused. Kuigi Erik on juba ammu ta kavalused läbi hammustanud, ei lase ta sellele vaatamata võimalust käest oma andeid demonstreerida.
Kui teie mehel on harjumuseks tasside sangad ühele poole seada, sokke triikida ja igal hommikul pidžaama pessu panna, mõelge sellele, et kõik oleks võinud hoopis hullemini minna. Paljud naised muuga ei tegelegi, kui kõrvaldavad oma armsama korratuse jälgi – korjavad kokku mööda korterit laiali vedelevaid sokke, riideid, jalanõusid, musti nõusid... Kas teate, kellest nad sel hetkel unistavad?
Eliisa Mäesalu