Reetlikus abikaasas pettununa ning koos väikese pojaga õnne otsides loob Kati teiste üksikemadega kommuuni sügavale metsaüksindusse.
Metsmaade peres oli kaks last – poeg Ahti ja aasta noorem Kati. Kui poiss tundis maast madalast huvi tehnika ja elektriasjanduse vastu,siis Kati oli juba lasteaiast peale väga omapäraste huvidega laps.
Talle ei meeldinud omaette nukkudega mängida, vaid agar lapsuke korraldas tihti fantaasiarikkaid etendusi, haarates kaasa kogu rühma ja kippudes kohta kätte näitama juba kasvatajalegi. Küll mängiti kooli, küll poodi, haiglat või nukuteatrit.
Keskkoolis said Kati ettevõtmised isetegevuse alal veelgi rohkem hoogu juurde. Hiljem lisandus sellele ka erakordne empaatia, mis otsis väljundit heategevuses.
Kati lõpetas pedagoogilise kõrgkooli ja oli täis tahtmist kogu maailm oma äranägemise järele ümber korraldada.
Ligimesearmastusest isiklikku ellu
Juba teismelisena hakkas teda huvitama vagabundide elulaad. Et isa oli eduka ettevõtte juht, sai Kati piisavalt raha, et võtta ette pikki reise ka maailma teise otsa. Teda huvitas kõik, mis loodusrahvaste juures oli veel ehe ja rahaga rikkumata. Nii veetis ta kuid Indias,Nepalis ja Okeaania saarestikus. Seejärel pööras otsa vastupidises suunas, olles vabatahtlikuna Hispaania ja Portugali külades. Aafrika suguharudes nägi ta kurja vaeva, et džunglist tulnud poistele õpetada Ebola viiruse kaetusel kondoome kasutama.
Seejärel oli kasvatajaks Itaalia lasteaias. Enamuse rännakuid võttis ta ette kahekesi sõbrannaga, kelle arusaamad tema omadega kokku langesid.
Nii kestis see ligi viis aastat. Et Kati empaatiaämber ajas pidevalt üle ja talle meeldis väga vanureid ning lapsukesi aidata,sai ta ühel päeval aru,et peab mõtlema ka enda tulevikule. Sellest andis märku ka üle kolmekümne tiksunud bioloogiline kell.
Hispaanias tutvus Kati sihvaka toreadoori välimusega Miguelliga. Keevaline armastus lõi loitma ja täitis pilgeni nii ihu kui hinged.
Kui Kati corridade kodumaalt koju jõudis, jäi ta ka lapseootele ja oli üliõnnelik. Peagi võttis Miguell ette ka reisi Tallinnasse, et olla koos Katiga ajal, kui nende laps ilmavalgust näeb.
Ilus jätk ja kurblik lõpp
Kati oli saanud omale pesapaigaks tühjaks jäänud vanavanemate korteri. Detsembris jõululapsena sündinud tumedapäine pisipoiss sai nimeks Sebastian ja noore pere rõõmu ei paistnud miski varjutavat.
Kati pühendas end täielikult lapsukesele ega raatsinud teda sülest põrandalegi panna. Oli ju seda imet niikaua oodatud.
Miguell tegi kaastööd Hispaania kujutava kunsti temaatikaga ajakirjale. Suvel kui Sebastian oli juba kuuekuune, võeti ette sõit Hispaaniasse, et lapsukest ka Miguelli vanematele näidata. Need elasid Barcelonast saja kilomeetri kaugusel maalilises mägikülas ja pidasid väikest veinimõisa.
Suvi möödus märkamatult. Septembri saabudes hakkas aga Kati igatsema koduse Eesti järele ja esimeste kollaste kaselehtede langemise aegu olid nad pojakesega tagasi Tallinnas.
Miguell jäi veel Hispaaniasse, et oma magistritööd lõpetada ja hiljem perele järele sõita. Sebastiani esimeseks sünnipäevaks pidi ta tagasi olema, kuid möödus nädal, teinegi... ka aastavahetus, kuid Miguelilst ei kostnud mingit elumärki. Telefonile ta ei vastanud, Skype aga polnud veel nende peresse teed leidnud.
Palju kurbi ja murelikke öid ei saanud Kati sõba silmile. Ta elas nagu püsiva uduloori sees lekkivas paadis keset järve, mille päästerõngas oli kaldale unustatud.
Küünlapäeval tuli Katile Hispaaniast oranži ümbrikuga kiri. Selles andis Miguell teada, et tema suhe Kati ja Sebastianiga on nüüdseks lõppenud. Põhjuseks kiirabielu kodukülast pisut kaugemal asuva jõuka veinimõisniku 18aastase tütre Isabellaga. Vanemad olid kokku leppinud ühendada ärihuvid kiire abieluga, sest Miguelli isa viinamarjaistandustes oli toimunud laastav tulekahju ja mõisa ähvardas pankrot. On küll 21. sajand, kuid kusagil araabiamaades vahetatakse ikka veel noori tüdrukuid lammaste või kaamelite vastu ning Hispaaniaski pole kõikjal feodaalsuhted kadunud. Või oli see hoopis noormehe poolt väljamõeldud hädavale?
Mati Lootus
Jätkub ajakirjas...