Pidasin oma meest ülal ja sain peksa
Marje abielu osutus rängaks kogemuseks: abikaasa elas tema kulul, lastest ei hoolinud ning lisaks kõigele muule peksis oma naist.
Ta istus ülikooli trepil. Oli hiline talveõhtu. Ta istus seal üksinda. Ka mina olin üksi.
Olin kõndinud mööda linna ja viitnud mõttetult aega. Läksin istusin tema kõrvale ja me rääkisime tühjast-tähjast. Veetsime õhtu koos ja leppisime kokkusaamise järgmiseks päevaks.
Olin kuusteist, tema viis aastat vanem, minust palju pikem ning tugevam, kuid olemuselt lapselik ja naiivne. Ta oli eelmisel päeval pääsenud vanglast, kus veetis ilmsüütult pool aastat. Mind see ei huvitanud. Ise olin tulnud maalt linna kaks aastat tagasi. Mul oli töö ja käisin ka koolis. Tõelisi sõpru mul polnud ja nii sai ta mulle sõbraks ja toeks.
Ta oli minu esimene mees. Temal oli elust juba palju kogemusi, imetlesin teda ja klammerdusin ta külge. Tema õpetas mulle naiseks olemist ja palju muudki. Ta tegi kõike heatahtlikult ja eks ma vist armusin. Isegi see, et ta mind rahaliselt ära kasutas, ei tundunud mulle võõrana. Peale vanglat polnud tal ju tööd.
Esimene vägivalla märk
Esimene märk, mis mind pidanuks hoiatama, oli see, et ta vihastas ilma mingi põhjuseta meie ühise tuttava abielupaari peale. Ta tungis neile kallale ja lõi mõlemat. Hiljem ütles vaid, et sellised muud ei väärigi. See ehmatas mind pikaks ajaks, kuid mõtlesin, et see võib vaid nii näida.
Mina olin ju talle tähtis ja ta armastas mind. Sügisel ootasin juba last. Algul plaanisin aborti, kuid tema polnud lapse vastu ja nii me abiellusime. Hankisin meile korteri. Õnneks oli ta mõne aja eest tööd leidnud.
Kolisime linna lähedale maale. Temale see koht ei meeldinud, kuid korterit oli raske saada. Ei tea, oli ta närviline elukoha eraldatusest või muust, kuid pisitasa hakkas paistma ta tõeline pale. Mina olin temast sõltuv ja armastasin teda. Ma ei teadnud aga, kui kõva katsumus mu armastust ees ootas.
Esimene kord lõi ta mind siis, kui oli lõhkunud välisukse. Ütlesin, et poleks olnud tarvis ust maha lüüa, olin ju kodus. Siis viskas ta mind lauaga. Keev vesi lendas mu randmetele ja reitele. Ootasin viimast kuud last ja kartsin meie mõlema pärast. Mingi ohtu küll polnud, kuid läksin siiski arstile. Mees tuli kaasa - ta kartis, et räägin tõtt. Ma ei rääkinud, kuid midagi oli minus ärganud.
Vägivallast sai mäng
Järgmisel päeval võtsin riided ja jätsin lauale kirja. Mees sai teada, et olen õe juures ja tuli mind tagasi tooma. Rääkis, et igatseb mind ja mõistab, mida ma talle tähendan. Läksin õnnelikuna koju tagasi. Nüüd oli tal juba kerge mind lüüa. See juhtus alati ootamatult ja kiirelt. Alati kahetses ta hiljem tehtut ja vandus armastust. Süüd löömiseks polnudki vaja. Tavaliselt raevus ta mitte millestki ja siis lõi. Sellega ma harjusin. Sellest sai otsekui mäng. Enne raev ja kisa, siis löömine, siis kahetsus ja leppimine.
Aegamööda sain aru, et ta pole terve. Minu osaks sai anda seda, millest ta elus ilma oli jäänud. Minu kaudu kogus ta ehk eneseväärikust, mis tal tegelikult puudus. Taipasin, et mul ei tohtinud olla oma arvamust. Kui oli - sain peksa. Õppisin ütlema jah, kuna ma pidin ellu jääma. Pidin mõtlema nagu tema, see säästis mind löökidest. Kuid nii muutus vägivald ka vaimseks. Kui ta tahtis lüüa, juhtis ta asju nii, et suutis õigustada löömist, kuna ma olin süüdlane. Ma isegi uskusin ma süüd.
Hirm
Ometi, rahulikel hetkedel me isegi armastasime teineteist. Mul oli raske teda mõista. Kuna tal oli olnud raske ja julm lapsepõlv, püüdsin anda seda, millest ta oli ilma jäänud. Vähemalt mõistmist. Laps sündis suvel. Ilus väike tüdruk. Mees oli jäänud töötuks. Teda töötegemine ei huvitanudki, nii võtsin lapse kaenlasse ja läksin ise tööle. Olin noor ja vapper, kõigest hoolimata optimist. Elatasin kaua meid kõiki. Vägivald jätkus endiselt. Mul kadus eneseväärikus. Hakkasin kartma inimesi ja asju. Ei osanud enam mõeldagi. Elasin vaid läbi mehe, sest minu mõtted, soovid, lootused ja elu olid tema taskus. Üksi polnud ma keegi. Sellist väärtusetut olendit oli kerge lüüa.
Aastad kulusid. Mees oli küllastunud elust ja iseendast, ta oli rahutu ja närviline. Kõik ebaõnnestumised ajas teiste kaela. Ta püüdis vahepeal kuidagi hakkama saada ja pidas isegi töökohta, käitus ühiskonnareeglite järgi. Elu rahunes kuidagimoodi, kuid elasin siiski läbi tema. Hingeliselt vajusin ikka sügavamale. Mul polnud vajadusi, arvamusi, tahtmisi. Olin vaid tema jaoks.
Marje
Jätkub ajakirjas...