horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Päikesepoiss, kes polnud loodud abieluks

See lugu on minu sõbrast. Neiud lausa jumaldasid teda. Kui kusagilt kostus naiste vaimustunud kiljumist, võis julgelt miljoni peale kihla vedada: Oliver saabus. Ka mina polnud erandiks, olin meelitatud, et mul on selline sõber.

Kui ta ilmus, hakkas viiekümne meetri ulatuses kõik elavnema, keerlema ja sädelema. Võis ükskõik kelle käest küsida: „Kes on parim tantsija, kõigist kõige paremini kitarri oskab mängida?“ - vastus oli vaid üks: „Loomulikult Oliver!“
Oliver õppis näitlejaks ja oli fantas­tiliselt andekas. Lavastajaks õppivad üliõpilased kuhjasid teda rollide pakkumistega üle ja ta nõustus kõigi nendega valimatult – alates noortest armastajatest kuni koomiliste vanamuttideni.
Oliver teadis vähemalt tuhandet naljakat anekdooti. Ta ei rääkinud neid, vaid etendas, muutes igaühe neist väikeseks sketšiks. Oliveril oli ületamatu fantaasia, ta oskas meisterlikult oma häält muuta ja suutis käigu pealt kõikvõimalikke koerustükke välja mõelda. Ükskord suutis ta meie moraalselt kaljukindlat kursusevanemat telefoni teel isegi striptiisikonkursil osalema veenda. Tal oli sümpaatne, ilmekas nägu ja naeratus, mis jalad nõrgaks võttis. Ühesõnaga – selle noormeheta oleks elu meie õpingute ajal lahja, tüütu ja isegi natuke mõttetu olnud.

Orhideedest sõjaväeorkestrini
Tänasel päeval, juba täiskasvanuna, hindan oma sõbra käitumist juba hoopis teisiti. See tundub mulle ülemäära emotsionaalse ja rõhutatuna.
Kui sa õpid aga kõrgemas lavakoolis ja sul on võimalus iga päev jälgida küll Hamleteid, küll Opheliaid ning seda, kuidas keegi püüab usinalt känguru käitumisviisi omandada, siis tundub igasugune eksalteeritus ja fantaasiarikkus täiesti normaalsena. Ühesõnaga, Oliver oli meie kumiir. Ainult üks asi jäi saladuseks – miks ta polnud endale siiani väärilist partnerit välja valinud? Ta ise viskas selle üle nalja ja ütles „suure saladuskatte all“, et temas on kooslus USA luure agendist ja Shaolini mungast, kes on andnud vande mitte abielluda.
Teisel kursusel ühines meiega Rimma. Ta tuli lavakooli üle ühest teisest kõrgkoolist ning me mõistsime koheselt – siit tõotab romaan tulla. Esiteks, Rimma sarnanes Sophie Marceau'le, teiseks – tal oli hääl, millest eranditult kõigil sipelgad mööda selga jooksma hakkasid ning kolmandaks – ta ei teinud Oliveri nähes piiksugi ega reageerinud ta veiderdamisele. Võib-olla vaid muigas mõnikord suunurgast.
Loomulikult käis selline solvav külmus mu sõbrale närvidele. Nägin, kuidas ta kannatab, pea kaotab ja isegi meeleheitesse langeb. Kuidas üha uusi nalju välja mõtleb ja nendega osavalt žongleerides loodab ligipääsematult kaunitarilt aplausi ära teenida.
Lõpuks läks Oliver otserünnakule üle. Mu jumal, mida ta kõike ei teinud! Kinkis hunnikutes orhideesid ja ükskord tõi proovisaali akna alla terve sõjaväeorkestri. Meie tegime panuseid. Peaaegu kõik olid ühel meelel – Rimma annab ilmtingimata alla. Arvamused läksid vaid ühes lahku – millal?
Hiliskevadel hakkas jää murduma. Kesksuvel läks paarike aga abielu registreerima. Mäletan, et pulmakutseid saades arutlesime kurbusega selle üle, et lõbusate pidude aeg on otsa saanud ja Rimma teeb meie kangelasest kindlasti vaikse tuhvlialuse. Hüvasti, Oliver, oleme su igaveseks kaotanud...

Eliise Mäesalu

Lugu jätkub ajakirjas Saatus&Saladused märtsikuu numbris.

0 kommentaari Lisa kommentaar