horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Pikne paradiisis

Abielus Piia otsustab lõpuks siiski teada saada, mida on talle pakkuda salasuhtel.

Arvasin alati, et petmine on kuidagi väga keeruline ja nõuab asjaosalistelt midagi, millega on võimatu toime tulla. Nahaalsust ja kainet kalkuleerimist. Tegelikult kujunes kõik oletatust palju lihtsamaks.
„Lähme siis?“ küsib minult Raff ja ta silmad sädelevad.On tavaline sume õhtupoolik. Puuladvad sahisevad leebet rütmi ja tuul paitab pehmelt sääri. Kõik selles uinunud kolkas on endine – luitunud puumajad, rohelusse uppuv pärnaallee, aleviku ainus apteek, kaubanduskeskuse grafitiga kirjatud sein. Ainult mina olen uus. Keegi sootuks teine, keda ma veel päris hästi ei tunne. Otsusele jõudmine võtab mul aega vaid viivu. Võib-olla seetõttu, et sisimas olin selleks ammu valmis. Ma lihtsalt varem ei teadnud seda. „Jah,“ lausun, isegi hämmeldunud enda otsusekindlusest. Lippan koju, vahetan riided ja teen kerge meigi. Raff jääb mind pargi serva ootama ja pelk mõtegi taaskohtumisest tekitab elevust. Napi veerandtunni pärast olen jätnud oma kergelt hämmeldunud abikaasa elutoa teleka ette õhtuste uudiste juurde ning mina ja Raff oleme Tallinna poole teel. Kummastav, et ma ei tunne isegi kuigivõrd kahetsust, kui mõtlen sellele, kuidas ma Pärdile valetama pidin. Mu kaasa kuulas rahulikult ära mu segasevõitu selgituse sellest, et pean otsekohe õe juurde linna sõitma, kuna tal on midagi korrast ära. Mu ainus mure oli see, et Pärt end kaasa tulema ei pakuks. Õnneks ei hakanud ta millegagi peale käima.

Maskilaadne naeratus
Koos Rafiga jahedas mugavas autosalongis Tallinna poole kulgedes voolab minusse aegamisi leebe lõõgastav rahu. Silun seelikut, sirutan jalad välja ja püüan välja paista võimalikult muretu. Seda ma nüüd ju olengi. Muretu. Tahaksin seda isegi nii väga uskuda.
Raff sõrmitseb automakki ja salongi täidab vaikne meditatiivne muusika. Tema läheduses on nii hea, taipan ja vajun üha sügavamale lummusesse. Kusagil hingesopis kriibib salamisi midagi häirivat, mis mind nähtamatu varjuna saadab, kuid ma ei raatsi sellele tähelepanu pöörata. Piidlen Rafi tumedaid läikivaid juukseid, päevitunud jumet, kütkestavat profiili, randmel lebavat rasket hõbekäekella, roolil lõdvalt puhkavat kätt ja saadan pilguga mehe sujuvaid liigutusi. Rafist õhkub sundimatut rahu, mis tõmbab mind magnetina tema poole. Aeg-ajalt rebib mees pilgu teelt ja naeratab mulle. Ta on nõnda nägus, et pelgalt tema vaatamisestki muutun ma nõrgaks.
Madalale laskunud õhtupäike sillerdab meile vastu – soe ja õdus valgus, mis sädeleb pehmelt mu ripsmetel ja loob kujutelma, nagu oleksid need helklevaid pärleid täis tipitud. Valgus neelab mu endasse ja muudab olemise kummaliselt kergeks. Tajun end kerge ja kaalutu tolmukübemena, mis libiseb aegluubis mööda pikka tuuletõmmet täis tunnelit. Tunne on meeldiv ja muretu ja ma hoian seda õndsalt eneses, tegemata väljagi Süütunde iroonilisest küsimusest, kas see õhus hulpiv tühisus olengi tõepoolest mina. Keegi, kes ei oma vähimatki arusaamist sellest, mis suunas ta õigupoolest teel on ega oma enda elu üle vähimatki kontrolli. Soovimata viimaste päikesekiirte meeldivalt rammestavas soojuses säärase häiriva sisevaatluse käes vaevelda, keeran muusika valjemaks ja sulgun osatava tänitamise eest. Kuna Süütunne näib mõistvat, et praegu pole minuga võimalik jutule saada, laskub ta õlgu kehitades tagasi oma unenägudeta unne, võimaldades mul tunnelis keerlemist jätkata.
„Piia, kas midagi on lahti?“ lõikub viimaks mu mõtetesse justkui kusagilt kaugelt Rafi hääl. „Sa oled täna kuidagi nii vaikne.“
Rebin end vastu tahtmist lummusest lahti ja üritan teeselda naist, keda valdab rahulolu, et on kodust kõige salalikumal kombel minema putkanud. Süüdi ma end selle pärast kuigivõrd ei tunne. Tajun endal Rafi uurivat pilku, mis kompab ainiti mu näojooni.
„Kõik on korras,“ naeratan veendunult.
Tumedad silmad jälgivad mind endise tähelepanuga ja ma pole kuigi kindel, kui usutavalt mu maskeering mõjub, seetõttu kohendan oma võltsnaeratuse igaks juhuks veenvamaks.
„Kui sa soovid koju tagasi minna, pole see probleem,“ nendib Raff mõne aja pärast kiretult.
Olen pisut löödud mehe läbinägelikkusest, kuid mu maskilaadne naeratus sellest ei mõrane.
Raff vahetab käiku, hoiak muretu, kuid vaevuaimatav korts tema kulmude vahel ei meeldi mulle.

Silmad teemante täis
Leian end arutlemast võimaluse üle, kas ma tõesti tahan tagasi koju minna. Mu mõtteid täidavad kujutelmad sellest, kuidas ma poetan oma narmendava käekoti esikulauale, lähen tülpinud sammul elutuppa, mille kohta Reena kunagi „mega trendikas“ kilkas, õngitsen riiulist esimese ettejuhtunud raamatu ja madalal diivanilaual asuvast suurest klaaskausist roosapõskse aprikoosi, riietun kiiruga ümber ja poen oma vanas pidžaamas voodile kerra. Unustusse kogu maailma eest, mis ei jõua iial minuni, kui ma nõndaviisi edasi peitu jään. Kas seda ma elult soovisingi? Vaatan aknast välja – maantee on vahepeal muutunud laiaks neljarealiseks, linna piir pole enam kuigi kaugel ja ma ei tea endiselt vastust.
Mõne aja pärast libiseb Tallinna suur, must, kurjakuulutavalt plinkiv, punase tablooga silt mööda ja ma vaikin ikka veel. Kulgeme üha tihenevas liiklusvoos. Rafi ees segadust varjata püüdes üritan mõista, kui suur võiks olla mu tegelik vajadus koduse igava elu järele. Kas see jääb kuhugi neljakümne protsendi kanti? Silmad meie ees sõita sahistaval hõbehalli luksusdžiibi tagatuledel, tabab mind ühtäkki äratundmine, et kui ma nüüd põnnama löön, ei saa ma arvatavasti mitte kunagi teada, mis võib olla tundmatu teeraja lõpus. Veendumus, et seal siiski midagi ootamist väärivat ja erilist leidub, on tugevam, kui mõistuse hääl, mis sellele kainelt ja argumenteeritult vastu vaidleb.„Muidugi ei taha ma koju tagasi minna, kust sa seda üldse võtad?“ ütlen Rafile.
Ma tahan seda teada. Ma pean selle teada saama, olgu selle hind siis nii kõrge kui tahes. Mu pilk rändab minu kõval istuvale mehele. Raff naeratab ja surub õrnalt mu sõrmi.
„Piia, sa oled imeilus,“ lausub mees poolihääli. „Võrratu, kui palju sa oled vahepeal muutunud. Kui ma sind esimest korda nägin, olid sa nii endasse sulgunud ja su silmad olid tuhmid. Aga nüüd sa särad üleni. Isegi kui sa sedasi mõtliku ja vaiksena istud, on sinus hoopis uutmoodi soojus. Sa peaksid oma silmi nägema – need on nagu teemante täis.“ Usun teda, vaevumata peeglisse vaatama.
Raff aina räägib ja räägib, justkui tsitaate oma kõige paremast raamatust ja ma kuulan teda lummatuna. Küllap võiksin teda kuulama jäädagi, sest just tema sõnad olid see esmane, mis mind tema juures võlus, kui tundsin teda alles kirjanikuna. Nimena raamatukaanel, mitte reaalse inimesena. Kõik muu – nägusus ja meeldiv käitumine kujunes lihtsalt lisaboonuseks.
Plaat alustab uut lugu ja heledate kõrgete nootidega kaasa kulgedes mõistan ühtäkki, millest Raff räägib. Mu sisemine sädelus pole kaugeltki tingitud kuldsest õhtupäikesest ega unelemist tekitavast muusikast. See on hoopistükkis Rafi armastus, mis on mu hõõguma pannud. Soojus, mis kiirgab kogu tema olemusest, isegi riietest, mida mees kannab. Ootamatust avastusest kantuna nihkun Rafile vaistlikult lähemale ja toetan pea tema õlale. Rafi käsivars poeb hoolivalt ümber mu piha. Ta on ikka veel seesama mees, kelle esimene suudlus ütles mulle, et võin teda usaldada.
„Piia, ma armastan sind,“ lausub ta ja tema hingeõhk põletab mu kaela. Ma ei taipa isegi imestada, miks ta ei tunne huvi, kas ka mina teda armastan.
Võib-olla teab ta kõiki vastuseid niigi.

Unistus ideaalsest elust
„Mida sa tahad, Piia?“ küsib Raff lõpuks oma magamistoa hämaruses, kui on mulle jahedate linade vahel küllaldaselt pakkunud seda, mis mul pikkade abieluaastate jooksul saamata on jäänud. Mõistan, et tõenäoliselt küsib ta seda lihtsalt seetõttu, et mind oma vajaduste üle järele mõtlema panna. Küsimus ei meeldi mulle kuigivõrd. Mu pilk libiseb Rafi sügavate silmade haardest lahti, rändab üle tee kõrguva suure läikiva ärihoone fassaadini ja peatub millegipärast ühel toonklaasidega poolavatud aknal. Ühel aknal sadadest. Huvitav, miks just see aken minu jaoks eriline on? Kõik ülejäänud on täpipealt samasugused. Kas ma peaks nüüd rääkima, et ma tahaks, et mu kaltsukapoe käive oleks mitutuhat eurot puhastulu aastas? Või et valitseks ülemaailmne rahu? Või et piimapakk maksaks jälle näputäie sente nagu vanasti? Või et Reena leiaks endale kallima, kes oleks sama suures õhinas vanades moekataloogides lappamisest nagu tema ega osutuks sääraseks reetlikuks tõpraks, nagu kõik need, kellega ta seni läbi on käinud ja oleks pealekauba veel soovitatavalt India päritolu? Ma ei kaldu arvama, et Raff nendes küsimustes just kuigi palju ära teha saaks, seega hoian suu targu lukus. Hetkeks vilksatab ärihoone aknal kellegi siluett. Siis aken sulgub ja vari selle taga kaob ruumi sügavusse. Elud ja olemised, millest ma ei tea tuhkagi. Vaikin pikalt ja esitan siis jaheda vastuküsimuse: „On sel tähtsust?“
„Muidugi on.“ Mehe hääles kõlab ehe hämmeldus. „Millel siis veel on tähtsust kui mitte sellel?“
Tahtmatult sugeneb mu häälde iroonia. „Kui suuremeelne.“
„Ma räägin tõsiselt.“ Raff keerab end külili ja vaatab mulle pingsal pilgul otsa. „Räägi, mida sa tegelikult tahad. Mille puudumine su nukraks teeb. Ma tean, et sa mõtlesid sellest autos.“
Olen jahmunud, aga võib-olla ma ei peakski olema. Kui Raff ei oskaks selliseid asju tähele panna, polekski ta arvatavasti sedavõrd menukas ja hinnatud autor, nagu ta on.
Näen ümbritsevas hämaruses vaid aimamisi mehe näo kontuure, kuid tajun sellegipoolest temast hoovavat tähelepanelikkust. Kuna Raff ootab vastust, tuleb mul lõpuks siiski midagi öelda.
„Ma tahan, et mu elu oleks ideaalne,“ tunnistan viimaks nukra aususega. „Et selles oleks kõike.“

Aga kõike ei saa keegi...
Mees vaikib ja kui ta uuesti rääkima hakkab, on tema hääl ettevaatlik ning tõsine. „Keegi ei saa kunagi kõike, Piia. Elu ei ole kunagi ideaalne. Aga vähemasti,“ ta libistab sõrmedega üle mu puusajoone, „on meil peaaegu alati valikuvõimalus teha otsuseid, mis võivad pakkuda sellegipoolest ligilähedast rahulolu.“
„Ma ei taha valida, ma tahan kõike,“ jään nagu jonniv laps oma soovi juurde.
Raff naerab ja tõmbab mu enda embusesse. „Kallis Piia, päris kindlasti kohe suudan ma sulle pakkuda seda sinu niinimetatud „kõike“, mida sa ootad. Küsimus on pigem selles, kas sina ise lubad endale seda, mida tahad või mitte.“
Vaatan ta põhjatutesse silmadesse ja korraga ei karda ma näida rumal. „Mida sa sellega silmas pead?“ küsin.
Raff naerab lõbustatult, aga vastamise asemel uurib hoopis muud: „Miks sa üldse elad inimesega, keda sa ei armasta? Kas see pole ahistav?“
„Üldiselt mitte,“ kinnitan.„Ül­diselt,“ tabab Raff talle omase tundlikkusega otsekohe ära kitsaskoha. „Üldiselt mitte, aga enamjaolt küll, kas nii?“
Korraga saan ma pahaseks. „Pärt on mu sõber. Ma võlgnen talle enamat kui sa arvatagi oskad.“
„Võlgned? Kas selles ongi asi? Sa elad temaga kohusetundest?“
Rafi toon püsib kiretu, ma ei tuvasta selles vähimatki etteheidet, kõigest jaheda konstateeringu. Hoolimata mehe delikaatsusest süveneb mu pahameel veelgi. Klopin kurjalt patja ja porisen: „Kas me mängime nüüd seda ärarääkimismängu, mis peaks lõpuks ootuspäraselt tipnema sellega, et ma silkan tulistjalu koju asju pakkima?“
Raff keerab end selili, silmitseb lae reljeefset ornamenti ja vaikib. Kui ta uuesti rääkima hakkab, on ta hääl vaikne ja veel tõsisem kui ennist. „Ma ei käi sulle millegagi peale, Piia. Kui sulle sobib niimoodi, sobib mulle ka. Me võime vabalt selle jutu lõpetada. Ma üritasin sinust lihtsalt aru saada.“

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar