horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Pilved paradiisis

Leiges abielurutiinis vaevleval Piial tekib kirglik salasuhe. Loodetud rõõmu kõrval toob see ka omajagu segadust.

Möönan, et sõbrannasid võib olla väga erinevaid. Vaid taevas ise teab, mis hoiab koos meid kahte, lausa äärmuseni erinevat inimest.
„Milleks üldse valida, kui võid saada nad mõlemad,“ ütleb mulle ühel päeval Reena.
„Kuidas, mõlemad?“ ei saa ma aru.
„Noh, armukese, selle… ee… Rafi ja su enda mehe.“

Kolmikelu pole mulle
Hetkeks kahtlen, kas kuulsin üldse õigesti. Püüan samaaegselt nii hämmingut peita kui nördimust alla neelata.
Üle kõige maailmas armastab Reena nõu anda. Vahel see ärritab, aga enamasti kuulan ta ära. Peamiselt viisakusest.
„Jajah, muidugi,“ venitan irooniliselt, suutmata soovitatud kolmik­elu endale isegi mitte ette kujutada. Riputan halli sametpintsaku riidepuule teiste saatusekaaslaste juurde ja lappan käigult mõned klientide poolt segipaisatud rõivaesemed kokku tagasi.
Reenale meeldib šopata ja seejuures omab ta kadestusväärset oskust käigu pealt välja valida kõige silmatorkavamad hilbud, olgu siis tegu ekslusiivbutiigi või minu enese tasahilju hingitseva kaltsukaäriga, kus ta on sage külaline.
„Sa oled eluaeg olnud üks paras argpüks, vaat´ mis!“ lõikab Reena. „Aiva kõhklused, kahtlemised ja hingepiin. Milleks?“
Tuiutan sõbratari veidrat karusnahkset miniseelikut ja napaka lõikega läikivat sametvesti, mis on vöökohast laia siidpaelaga kokku tõmmatud. Mõne teise seljas mõjuks taoline kooslus naeruväärselt, aga mitte Reena puhul. Ta kannab enesekindlalt välja ka kõige hulljulgemaid asju.
„Võib-olla tõesti,“ nõustun. „Ma lihtsalt ei oska sinu moodi.“
Samas on Reenast ka tublisti tolku. Olen tema ees tublisti tänuvõlglane, kuna ta on nii mõnigi kord nõustunud mind poes asendama, kui olen linna oma silmarõõmu juurde tõtata ihanud.
„Mis sa sellest arvad?“ Reena leiab kirevast hilbuhunnikust helesinise helmestikanditega pluusi, mis on minu meelest talle tema meeter seitsmekümne kolme juures naeruväärselt napp, keerleb sellega peegli ees ja lausub: „Mõtleks, saidki ta nii kaugele, kas pole lahe? Armastust avaldavad mehed on nii ägedad. Ma annaks ära ei tea mida, et sinu nahas olla.“
Seda usun ma tõepoolest.
„Räägi siis ometi, kuidas see juhtus!“ Reena paneb pluusi tagasi ja nõjatub leti najale nagu uudishimu materialiseerunud kehastus. „Kas ta viis su peenesse restorani?“
Mu tüdinud pilk püsib arvuti­ekraanil eelmise kuu kulude juures ja seekord kahetsen mõneti, et oma lobisemishimulise sõbranna üldse asjasse pühendasin.
„Ei, see juhtus köögis,“ tunnistan lõpuks vastutahtmist.
Reena ajab selja sirgu, hääles pettumus. „Köögis?“ imestab ta, keerutab kaalutlevalt oma paksu patsi sõrmede vahel ja näib mõtteis kaaluvat restorani ilmselgeid eeliseid köögi ees.
„Hmm, nojah. Kui köögis, siis köögis. Kuidas ta muidu voodis on kah? Vinge?“
Pööritan silmi, kavatsemata sellele provokatiivsele küsimusele vastata. Seegi on nii Reena moodi – muutuda taktituks, ilma, et ma tema peale vihastada suudaks.„Noh?“ nõuab Reena.
Taipan, et ma ei oska oma emotsioone peita, pole kunagi osanud. Pilku tõstes kohtan Reena pruunisilmset lõbusat muiet, mis teatab mulle, et mu sõbrannale on pilt sõnadetagi selge.
„Igatahes,“ jätkab ta häirimatult. „Ära ole loll. Naudi hetke.“
„Mida muud ma sinu arust siis teen?“ nähvan turtsakamalt, kui tahaksin.
„Pärt ei kahtlusta midagi?“
„Mkmm,“ mõmisen eemalolevalt, pilk endiselt arvutis. „Kuigi see on natuke nagu imelik.“
„Pole siin imelikku midagi! Mehed ongi sellised,“ lausub Reena säärase enesekindlusega, nagu oleks läbi ja lõhki tuttav kõigi meesisendite hingeeluga. „Nad ei paneks isegi seda tähele, kui sa magamistoa seinad süsimustaks võõpaksid, naelu täis taoksid ja luukerekostüümis mööda elamist ringi hõljuksid. Mul oli kunagi üks tüüp, kes…“
Reenat rohkem õieti kuulamatagi võtan sisimas vastu otsuse, et mu kõrvalsuhe, nii imeline, kui see mulle ka tundub, peab lõppema.
Pärast tööpäeva lõppu kodu poole suundudes taipan, et peaksin oma süütunde vaigistamiseks Pärdisse pisut suurema soojusega suhtuma. Paraku avastan peagi, et ei suuda seda. Pärdi embuses süüdlaslikult nurrumise ja mehe silmist soovide lugemise asemel eelistan olla pigem omaette. Pealegi pole säärane ümmardamine mulle kunagi sobinud. Nõnda veedangi enamiku õhtutest voodis pehme pleedihunniku vahel raamatuid lugedes.
Pärt laseb mul liigseid küsimusi esitamata rahumeeli omaette oleskleda ega tee mu kidakeelsusest mingit numbrit.
Taolistel õhtutel tajun üha selgemalt endas välja joonistuvat igatsust Rafi järele, kuid panen sellele vapralt vastu ja pikkamisi vajub mu elu samasugusesse tüütusse rutiini tagasi nagu ennegi.

Pühapäeva- ja argipäevamees
Nädala pärast helistab Raff. Ta hääl kõlab kindlalt, kuid natuke tuhmilt.
„Ära tee seda,“ ütleb ta.
Taipan, et olen üpriski häiritud salakallima sekkumisest mu isiklikku halli argipäeva. Need kaks justkui ei kuulu kokku. Vähemasti ei oska ma neid kokku sobitada. Raff on pühapäevamees ja Pärt mu truu argipäevakaaslane. Nügin parasjagu poes enda ees pooltäis toidukäru, olles ametis poolfabrikaatides kaevamisega. Pärti ma ei märka, arvatavasti longib ta kusagil poe teises otsas, nagu alati.
„Ära tee mida?“ porisen, kulm kortsus, külmutatud aedviljapakk näpu vahel.
„Ära keela endale võimalust armastada.“
Hmm… Temapoolne määratlus kõlab mõnevõrra ootuspäratu. Kas nii ta mu olukorda näebki?
„Jah,“ vastab Raff otsekui mu mõtetele vastuseks. „Sa põgenesid viimane kord ülepeakaela, ise taipamata, et sa pole endale võimalust andnudki.“
Vaikin tõrksalt ja viskan aedviljapaki tagasi riiulisse. Mul on külmutatud hernestest kõrini. Mehe madalat sügavat häält kuuldes tunnen, soontes taas tuttavat kuuma pulbitsust.
„Me peame kohtuma ja rääkima, Piia,“ jätkab Raff veendunult. Sõnu aiva pudeneb ta huulilt – igatsevaid ja hoolivaid.
„Millest sa rääkida tahad?“ uurin vastumeelselt, hääl tuim ja huvitu. Võib-olla hakkab Pärdi tuimus mulle juba väikestviisi külge.
„Sellest, et ma olen midagi enamat kui lihtsalt hea kepp.“
Naeran sunnitult. „Loomulikult oled sa midagi enamat kui hea kepp,“ nõustun. „Lisaks sellele oled sa ka hea kirjanik. Head keppi pakkuv hea kirjanik. Kaks ühes, nagu need soodushinnaga šampoonid.“
Raff vaikib pikalt. Ma tean, et läksin liiale, aga samas pole mul valikut. Mu sõprusabielu on mulle selleks paraku liig hinnaline, et oma mõtlematut käitumist lõpmatuseni jätkata.
Järgmisel hetkel silman nagu tellimise peale Pärti mõõdetud sammul lähenemas, midagi kilesse pakendatut näpuvahel. See annab mulle võimaluse ebamugavaks muutunud vestlusest pääseda. Pärt naeratab mulle ja ma naeratan oma abikaasale vastu. Tal on ilus ja soe naeratus. Me võiks teineteisele tihemini naeratada.
„Ma pean nüüd lõpetama,“ sosistan resoluutselt. „Anna andeks, Raff.“
Unustasin tähtsa päeva
Kaks päeva hiljem, kui ma pärast tööd tüdinult diivanile varisen, tuleb Pärt lagedale millegi ootamatuga. „Säti end pisut, me läheme välja,“ ütleb ta.
Vahin ühe pika viivu oma petetud kaasat arusaamatu näoga ja mu ajus ei vilksata vähimatki mõttevälgatust, mis võiks olla ettepaneku taga. Isegi Pärdi näoilme ei reeda midagi.
Pärt, nagu enamus suhtes mehi, kes on tänu aastatepikkusele harjumusele mugavalt rolli sulandunud, ei kipu just kuigi usinalt restoraniuksi kulutama, kui nad muidugi mingid erilised gurmaanid ei juhtu olema. Minu oma ei ole. Pärt võiks vabalt kas või iga päev kartulit ja hakklihakastet vitsutada.
Kuid sellegipoolest, restoranis me lõpuks oleme ja vaatame teineteisele üle laua otsa. Mul on palav, uus türkiissinine kleit, mille ma viimaselt päikesereisilt ostsin ja mis mulle tegelikult eriti ei meeldigi, liibub harjumatult ümber piha ning suurendab mu sisemusse settinud ebamugavust.
„Palju õnne pulma-aastapäevaks!“ kummardub mu kaasa korraga tähendusrikkal moel mulle lähemale.
Esimesed sekundid pilgutan lihtsalt juhmilt silmi. Seejärel võtab minus maad piiritu piinlikkusetunne. Ühes sellega rullub minust üle segaste emotsioonide laine, nagu tulvavee poolt valla pääsenud pori. Viimaks suudan end siiski piisaval määral koguda, et mehele sama soovida.
Kui aga Pärt mulle imekauni valgest kullast käeketi ümber randme libistab ja seda kinnitades armastavalt mu randme sisekülge suudleb, tunnen end tõepoolest räbalalt. Mitte seetõttu, et ma enda äraostetavuse tõttu leebuda otsustasin, vaid lihtsalt selle pärast, et mu abikaasa siiras armastus teeb mu sõnulseletamatult kurvaks. Pärt naaldub tagasi tooli seljatoele ja silmitseb mind rahulolevalt.
„Hea vein, kas pole?“ märgib Pärt tunnustavalt ja uurib pika kaelaga pudeli kuldset silti. Tema komme söömise ajal alati kõikvõimalikke etikette ja tootekoostiste loetelusid lugeda on mind alati ärritanud.
„Jah, see on suurepärane,“ kinnitan vapralt. Mu pilk rändab üle mehe, kellega olen nüüdseks olnud tervelt seitse aastat abielus.
Panen pokaali käest, ajan selja sirgu ja püüan kujutleda, kuidas paistaks Pärt kõrvaltvaatajale. Heledad juuksed, tugev kehaehitus, tüsedusele kalduv, abielus, mis paistab millegipärast kilomeetri kauguselt silma; edukas ja ületöötanud, heatahtlik, kuid igavavõitu.
„Kas võtame eelroaks krevetisalati?“ pärib Pärt minult.
Ettepanek paneb mu tahtmatult naeratama. Pärt teab üldjoontes kõike, mis mulle meeldib. Ta ei unusta mulle kunagi poest mu lemmikšokolaadi tuua ja klopib alati ise vaibad, kuna teab, et mulle ei meeldi seda teha.
Miks ma teda ei armasta?
Vaatan oma abikaasale otsa ja arutlen sunnitult: miks ma teda ometi ei armasta? Kas mu ajus on mingi hälve, mis ei luba mul inimesi armastada? Kas asi võib olla selles, et tegelikult ei meeldi mulle heledapäised mehed?
Kas on asi selles, et ta on tublisti juurde võtnud ega sarnane karvavõrdki sellele ideaalile, mis meesmodelle kujutavatelt postritelt vastu vaatab?
Surun alla tüdimusvirvenduse, näperdan närvlikult helekollast laualinaserva, hoian silmad vaasi pistetud liiliaoksal ning vaikin. Võib-olla peaksin ma minema mõnele kursusele, kus õpetatakse armastama? Võib-olla eeldan ma valesti, et see peaks tulema iseenesest ja sisemise veendumuse sunnil? Äkki on kõik armastusega õnnistatud inimesed mingi koolituse läbinud, ainult mina ei tea sellest midagi. Peaks ehk kunagi Rafilt küsima…
„Mis viga, Piia?“ märkab Pärt mu kidakeelset olekut. Ta paneb kahvli käest ja vaatab mulle uurivalt otsa. „Kas sa tunned end halvasti?“
Võpatan oma sisekaemusest virgeks ja manan näole veendunud naeratuse. Ma pean talle võimaluse andma!
Rebin silmad lillepuhma küljest lahti ja ütlen: „Kõik on korras. Lihtsalt üks asi tuli meelde.“
„Ära siis liiga kaua ka mõtiskle, su toit jahtub ära,“ ütleb Pärt, ümar nägu heasoovlikkusest säramas. Mees tõstab pokaali ja puudutab selle servaga korraks minu oma. Kahe kokkupuutuva klaasi hele kõlksatus paneb mu uuesti võpatama, kuid ma võtan ennast kokku.„Ilusat aastapäeva,“ ütlen veel kord, sedapuhku loodetavasti märksa siiramalt. Me veedame mõnusa õhtu, meenutades vanu häid aegu ja naerame ühiste lõbusate minevikuseikade üle. Õhtu lõpeb voodis ja enda mõningaseks üllatuseks mõistan ma, et Pärt üritab. See ajab mind tegelikult mõttes naerma, kuigi teeb samaaegselt kurvaks. Pärt üritab mind murda, kuigi see tuleb tal kohmakalt ja kummaliselt välja.
Lõpuks, viimase ebamugavuse ja kannatamatuse piirini viidud, adun, et Raff on tahtmatult minu ja Pärdi vahel ning mu põgus salasuhe on minus midagi lootusetult muutnud.

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar