horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Pimekohting

Armastus võib su üles leida kõige ootamatumast olukorrast ja kõige kummalisemast paigast. Vähemalt Virge ja Roniga see nii juhtus.

Olin peitu pugenud, soovides, et ema mind otsiks. Aga ema meeled on ärevil koduste toimetuste pärast, nagu on ärevil ka kevad, kes oma esimesi lillekesi väevõimuga lume alt välja üritab lükata.
Sama ärevil on ka Virge, sest ta ootab kaugelt sõpra külla, just sõpra, sest kellekski teiseks ta Roni pidada ei saa, sest nad ei olegi veel omavahel Roniga tuttavad. Tõsi küll, Virge ja Ron on suhelnud ligi pool aastat, aga seda vaid läbi interneti ja telefoni, silmast-silma nad siiski kohtunud ei ole. Virge on seda meelt, et kallimaks ta Roni ei pea, sest ta ju ei teagi kas nende vahel toimib ka see iha ja kõhuliblikatunne siis, kui nad reaalselt kohtuvad.

Tagasihoidlik õmblejanna
Virge, kes on suhtlemises ning suhete loomises liiga tagasihoidliku loomuga, elab siiani erakuelu, nokitseb kodus käsitööga raha teenida, lisaks õmbleb mantleid ja ülikondi, nagu rätsepad ikka, aga tänapäeval jääb sellise ameti esindajaid üha vähemaks, moes oleks nagu masstoodang ning inimesed ei oskaks justkui käsitööd hinnata. Aga kui keegi teda rätsepmeistriks kutsuda julgeb, kirtsutab Virge nina, sest ta ennast meistriks ei pea. Tuleneb see tema tagasihoidlikust loomusest, või ei meeldi talle see sõna, või on selleks koguni mõni teine põhjus, seda me ei tea.
Virge tegi endale Facebooki konto alles aasta eest. Samal ajal soetas ta endale ka esimese nutitelefoni. Tõsi küll, ta soetas selle vaid helistamiseks, kuna oli seda meelt, et telefoniga ta internetis surfamas käima ei hakka, sest juba vaadata on väsitav kuidas inimkond on nutitelefonidest niivõrd sõltuvuses, et isegi pulma- ja peielauas ei suudeta ilma neid vidinaid näppimast olla.
Virge jaoks oli see nõme ja lausa solvav. See oli ka üks põhjus, miks ta siiani vältis uusi tuttavaid ja lärmakaid seltskondi.
Noor naine eelistas oma koduateljees tööd nokitseda, mitte FIEna, vaid lihtsalt eraisikuna, kuigi hirm ei olnud talle võõras, sest iial ei või teada milline klient sulle sattuda võib ning litsentsilepingut küsima hakata. Inimesi ju ei saa sinisilmselt usaldada, selles oli Virge veendunud.
Mees luuletustega
Ühel sombusel sügishommikul leidis Virge oma Facebooki postkastist pika ja sisuka kirja. Tõsi küll, neid kirju tuli ta postkasti pidevalt, eriti leskedelt, inglise poissmeestelt või palgalistelt sõduritelt, kellel kõigil oli üks kindel soov – endale Facebookist naine leida. Ja ilmtingimata tahtsid kõik just teda – Virget!
See tundus Virgele sedavõrd kummaline, et ta üha blokkis selliste tegelaste kontosid, aga see üks kiri, kiri Ronilt oli hoopistükkis teistsugune. See ei olnud pealetükkiv ja järsk. Kiri sisaldas armastusluulet, mis oli naisele sedavõrd hingelähedane, et Roni kirjad liigutasid teda hingepõhjani. Mõelda vaid, nägus mees ja veel luuletab ka! Mida sa hing enamat tahta oskad?
See, et luuletused naise hingele pai tegid, tulenes ilmselt sellest, et Virge luuletas ka ise, aga oma tagasihoidlikkusega ei julgenud ta sellest isegi oma emale rääkida, ka vanaemale mitte, kellega ta oli lähedasem kui emaga. Virge hoidis oma sadu luuletusi lukustatud sahtlis, sest arvutisse, veel vähem internetti ta neid trükkida ei julgenud, kartuses, et kusagilt ilmub tema saladus läbi ning siis häbeneb ta oma silmad kasvõi peast. Virge elas hirmude küüsis kuni Roniga kohtumiseni.

Külm ja ebamugavus lennujaamas
Naine jõudis Tallinna lennujaama juba tunnikese enne lendu, millelt Ron pidi maha astuma. Kevadtuul nõelus naise oma õmmeldud kollasest mantlist nii valusasti läbi, et Virge tunnistas, et ta ei ole ikka hea õmbleja, mantel tuleks uuesti lahti harutada ja soojema voodriga varustada. Tuul aina tõusis, kuid lendu ei tulnud ega tulnud. Virge oli niigi külmast ja esmakohtumisest närvis ning vappus värinaist, nüüd lisandus sellele veel ka lennu hilinemine.
Pealegi kartis Virge, et äkki Ron on mingi kahtlane tüüp, kes itimehena suutis teda segadusse viia, sest Virge oli ise itimaailmas üpris kogenematu. Üldse jättis igasugune tehnika teda külmaks, aga tänapäeva ühiskond ja nõudis, sest maailma aina enam robotiseerub, ning sellega kaasas käimata võid narriks jääda. Tõsi küll, vanemad inimesed väidavad, et nad saavad ka ilma internetita ilmas ära elada, et ei ole see kübermaailm küll lausa eluliselt vajalik. Aga on ikka küll, eriti noorte jaoks ja ega kaugel pole enam ka aeg mil ilma robotsüsteemita pole siin ilmas midagi peale hakata, kartis Virge.
Alles poole aasta eest ehmatas Virge niigi, kui ta pealinna väisates tänaval pakirobotit liikumas nägi. Naine sai lausa šoki, unustades pakirobotist pilti teha, mis tal algselt plaanis oli. Kummaline maailm nõuab kummalisi tegelasi, mõtles Virge.

Nimesilt käekotis
Lõpuks saabus, poole tunnise hilinemisega, Inglismaalt lennuk, millelt kahemeetrine Ron maha astus. Virge oli suisa nii pabinas, et talle ei meenunud isegi mehe näojooned, mida ta surmkindlalt arvas mäletavat, ise naerdes, et tunneks mehe vast isegi kinnisilmi ära.
Rahvas aina möödus lõdisevast Virgest, kuid mitte ükski nägu ei tundunud talle tuttav. Virgel hakkas kõhe. Viimase võimalusena võttis ta kotist välja oma nimesildi, mille ta oli erkpunase markeriga paberile lausa maalinud, no kirjutanud kalligraafilises kirjas, et see perfektne ja korralik ning ligitõmbav välja näeks. Jah, just selle ligitõmbavuse kartuses oli ta siiani paberist nime oma ridikülis peidus hoidnud. Virge kartis, et mõni tuttav võib teda seda paberit hoides näha ja pärast laksutavad kurikeelsed inimesed oma lõugu a´la; „kujutata ette, meie rätsepmeister vist käib lennujaamas kahtlasi asju ajamas, loodame, et ta pole vanema ameti harrastaja, vaga vesi, sügav põhi, nagu ta on!“
Silmi maas hoides, seisis naine endiselt omal kohal, nagu kivikuju, kes või mis pole võimeline ennast liigutama. Virge juba kahjatses, et oli inglast uskuma jäänud. Ta tahtis minema joosta, aga kartis, et tõmbab sellega endale rahva tähelepanu ning mõni turvatöötaja võib teda mingis jamas kahtlustama hakata.

Kohtumine ja kompleksid
Sigimine ja sagimine tundus lõputu. Kogu ootesaal oli rahvast tulvil ja enamustel olid rõõmsad näod ees. Kui reisijate järjekord hakkas otsa lõppema, võttis Virge oma nimesildi, kägardas selle tusatujus kokku ja surus tasku põhja. Suured pettumispisarad hakkasid iseenesest mööda ta põski alla voolama. Korraga nägi ta oma silme ees hiigelsuurt musta kinga, mis kuulus 2m 20 cm pikkusele Ronile. Virge värises nagu haavaleht, kui ta silmad üles suunas, tema ees seisis hiigalne, lai naeratus näol ja lausus:“Hei, dear!“
Ron tuli ja jäi. Selgus, et lisaks armastusele, mis nende vahel juba internetimaailmas alguse sai, vaevlesid mõlemad kompleksides oma välimuse pärast. Virge oma 1 m 40 cm pikkuse juures oli pidanud taluma koolivägivalda ning tal ei olnudki sõbrannasid. Ron kurtis, et ükski naine ei taha teda hiigelpikkuse pärast. Aga koos nad seljatasid kompleksid ja armastus nende vahel kasvas iga päevaga.

Armastus ei küsi millestki
Möödusid aastad. Ron, kes armastas oma naist, nelja aastast tütart ja Eestimaad üle kõige siin ilmas, käis ka tütrel – Glorial iga kord lasteaias järgi. Aga ühel päeval tuli tuntud ja kuulsal korvpalluril välismaale võistlema minna, tollel korral läks Virge ise Gloriale lasteaeda järgi.
„Gloria, sa pole mulle kunagi rääkinud, et sul ka õde on!“ hämmastas Gloria sõber Sigrid. Virge läks näost tulipunaseks, hetkeks tundis ta piinlikkust, mille Roniga kohtumine oli seljatanud, aga terane Gloria päästis oma ema piinlikust olukorrast, vastates Sigridile; „Aga sa pole kunagi küsinud ju!“
Kui Ron koju naasis, tõi ta kaasa töötellimuse naisele, peale mida Virge viimaks endale firma vormistas. Nüüd on ta õnnelik, et üks maailmakuulus korvpallurite tiim kannab tema õmmeldud riideid ning Virge teenib samapalju, või isegi rohkem, kui tema tark ja andekas sportlasest abikaasa.
Ei ole tähtsust välimusel, vanusel ega rahvusel, sest armastus neid ei küsi!

Margit Peterson

0 kommentaari Lisa kommentaar