horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Põhjatuul ja talvine pimedus

Mis elusid me elame? Oleme me pere või lihtsalt viibime koos ühel pinnal? Läheduse puudumisel pereliikmete vahel võivad teinekord olla traagilised tagajärjed.

Lumi Lana sõrmede all on külm ja kristaljas. Talle ei meenu, et see oleks varem olnud sedavõrd külm. Lapsepõlves ei tundunud lumi kunagi nii jäine. Pigem vahva ja õhuline, mille sees võis lõpmatuseni hullata. Võib-olla tuleneb praegune palavikust. Lana põlvitab lumekristallide peal ja ootab, et tal hakkaks parem. Natukenegi. Maailm pöörleb. Lana ootab. Millalgi peab halb enesetunne ometi pisutki järgi andma. Lund on ainult paiguti. Pehme talv, väidaks ilmateade. Tegelikult on külm, väga külm. Lana käed on külmast valged, sest ta unustas kindad koju. Hommikul kodust lahkudes oli palju soojem. Praegu oleks kindaid hädasti tarvis. Õhutemperatuur on kerges miinuses ja puhub jäine põhjatuul, mis ei halasta karvavõrd. Auto seisab teepervel, punased avariituled peal. Uus, läikiv ja imeilus. Võrratu koorekohvi värv. Lana ei mõtle võimalusele, et kui temaga peaks midagi juhtuma ja ta näiteks tervise tõttu maksejõu kaotab, võtab pank tal auto nipsti! Käest. Ei mingit halastust. Varem pole ta sellele võimalusele mõelnudki, ikka jaksanud ja suutnud. Kõik ju suudavad, see on loomulik. „Veel üks auto peres, mõttetu lisakulutus,“ oli Lukas torisenud.

Naine ja auto
Maastur meeldis Lanale esimesest silmapilgust ja otsus võtta liising sündis päevapealt. Tavaliselt kõhkles ja kaalus Lana enne pikalt, kui midagi tähtsat otsustas. Kuid see noobel, heleda nahksisuga linnamaastur oli talle loodud. Lana armastas mootori pehmet nurruvat häält, nemad kaks kuulusid kokku. See oli armastus esimesest silmapilgust. Nüüd seisis tema tuttuus auto nõutult teeservas nagu abitu loom, oodates, mil Lana jälle jalad alla saab. Siin ei tohi üldse peatuda, teab Lana. Karm maailm oma karmide reeglitega, olgu juhil kas või minestamiseni paha. Liikluseeskirjad ei tee mööndusi sõiduiivelduse ega migreenihoogude suhtes. Aeg-ajalt kihutavad temast mööda autod. Sauhh ja sauhh! Lana tunneb külma tuulehoona mööduvate masinate liikumise jõudu, ükskõiksust. See on tegelikult hea. Keegi ei saa nagunii aidata ja võõraste peale sunnitud lahkus tekitaks temas üksnes ebamugavust. Pimeneb. Nüüd läheb nii vara pimedaks. Mõte sellest ei meeldi Lanale. Mis siis, kui ma jäängi siia? Maailm tundub ebasõbralik ja karm, iseäranis siis, kui on halb. Ta on selles ihuüksinda. Natukese aja pärast suudab Lana siiski tõusta. Ta klopib püksipõlved puhtaks ja istub rooli taha tagasi, paotab aknad ja jätkab teed. Muud ei jää üle.

Liiga valge kodu
Kodu on valge ja soe. Liiga valge. Liiga soe. Lana tunneb, kuidas valu silmade taga trummeldab. Tekib uus iiveldushoog, õnneks küll nõrgem ja kiiresti mööduv. Lana otsib korraks kummutilt tuge.
„Kus sa nii kaua olid?“ küsib Lukas ega märka midagi. „Oleksid võinud helistada.“
Lana ei tea, kas mees küsib seda moepärast, või on ta ka tegelikult mures. Samahästi oleks võinud Lukas ise talle kõne võtta. Võib-olla ta siiski hoolib, mõtleb Lana. Võib-olla Lana hoolib ise ka, lihtsalt kumbki ei taipa ega oska seda välja näidata. Lana ei jaksa juurelda. Tal on hea meel, et suutis auto ühes tükis koju tuua. Jõud on täiesti otsakorral. Viivu pärast hakkab tal parem.
Lana ajab selja sirgu. Ta emalik pilk rändab lastetubade avatud uste vahelt sisse. Tema teismelised, pikad nagu kaelkirjakud, targad ja nägusad, istuvad oma tubades kottpimedas, pilgud helendavatele ekraanidele naelutatud, mängides tõenäoliselt mingit järjekordset telefonimängu. Ema tulek sunnib neid korraks pead tõstma. Lanat läbib soe armastusepuhang ja ta läkitab neile napi poolnaeratuse. Rohkemaks pole jaksu.
„Tsau, emps,“ ümiseb Hermiine. Tema tütar. Tema kallis, kuldsete juustega tütar, kelle üle ta alati nii uhke on olnud. Välimuselt on Hermiine täpipealt tema enda noorem koopia. „Sa näed halb välja,“ märgib ta.
„Pole mul viga midagi,“ rehmab Lana käega. „Väike külmetus, läheb mööda.“
„Mhmh,“ ümiseb Hermiine, oskamata midagi lisada.
Herko ei ütle midagi. Tõsine, süvenenud ja vaikne, igas mõttes isasse. Võib-olla rohkemgi, kui Lanale meeldiks.
„Pannil on kotlette,“ ütleb Lukas. „Soojad veel.“
Söögile mõtlemine on viimane, millele Lana tahab keskenduda.
„Ma lähen duši alla,“ lausub ta vastuseks ja püüab hääle reipa hoida. Karta on, et riided lehkavad okse järele. Ta polnud maohapet väljutades kuigi hoolikas. Lana topib oma siidpluusi pesumasinasse ja astub leige veejoa alla. See on ühtaegu valus ja lohutav.
„Kuidas koosolekul läks?“ hõikab Lukas talle läbi ukse. Ta pole tähelegi pannud, et Lanal on kehv olla.
„Tavaliselt,“ vastab Lana. Tõsiasjast, et ta sinna ei jõudnudki, ei pea ju mees teadma. Kuigi mida ta selle teadmisega ikka peale hakkab. Kukub veel ilmaasjata süüdistama. Õnneks pole Lukas kuigi uudishimulik ja ebamäärane vastus rahuldab teda täiesti. Ees on nädalalõpp ja Lana loodab, et pikk uni teeb kõik korda. On varemgi teinud.
Ta kerib end voodis kerra ning suleb silmad. Uni tuleb kohe.

Ei midagi sentimentaalset
Tervisel ei paista tagasitulekuga kiiret olevat. Pööritus annab veel hommikulgi tugevalt tunda. Lana paneb end küll riidesse, kuid jääb kõhklema. Kohv ei taha kurgust alla minna ja kõhus on ikka veel nii vastik tunne. Lukas tabab ta trepil autot silmitsemas. „Viskan su ära või? Praegu on must jää.“ „Pole vaja,“ vastab Lana. Lukas takseerib oma naist ja seejärel tema autot. „Sul on ju maasturil veel suvekummid all. Peaksid ikka hoolsam olema.“ „Peaksin küll,“ nõustub naine. „Ma jään haiguslehele.“ „Kuidas arvad,“ ütleb Lukas ega esita lisaküsimusi. Lana vaatab, kuidas mees eemaldub. Tema kergelt kühmus selga, ülikonnapükstes pikki jalgu, seda, kuidas ta oma meeter üheksakümnega üle kriuksuva lumepuru kõnnib, autosse istub ja masinale hääled sisse lööb. Autotulede ere valgus tekitab Lana silmades piinavaid valusähvatusi. Vist ikka palavik. Lahkuvale mehele Lana ei viipa. Neil pole sellist kommet. Lukas peaks seda kindlasti totraks ja sentimentaalseks ning seda Lana ei taha. Seega vaatab Lana niisama vaikselt, külmast põhjatuulest kergelt võdisedes, kuidas mehe öömust maastur, kordades suurem ja jõhkram, kui tema enda naiselik kohvipruun nunnukas, väravast välja tagurdab ning hommikuhämarusse kaob.
Lukas pole ükskõikne, ta lihtsalt ongi selline, teab Lana, aga kergemaks see tema enesetunnet ei tee. Algul ta arvas, et mees peab armukest, aga siis sattus talle juhuslikult kätte raamat, mis seletas lahti aspergeri sündroomi iseärasused. Enda hämmelduseks kirjeldas raamat täpipealt tema meest. Kohmakus, sotsiaalne suletus, empaatiavõime puudumine. Lana ei uskunud, kui Lukas väitis, et tal pole ühtegi sõpra ja ta ei tundvat neist ka puudust.

Avastused laste tubadest
Lana suleb välisukse ja vaatab majas ringi. Millal kaksikud lahkusid, seda ta ei märganudki. Ainuke märk nende põgusast kohalolust köögis on söögilauale pudisenud suhkur, poolik kohuke, laiali paiskunud saiapuru ja õhus hõljuv kerge puuviljane ning Lana meelest liiga magus naistepafüüm, mida Hermiine viimasel ajal kasutama on hakanud. Lana likvideerib segaduse ning püüab üle saada kergest võõristusest tekkinud olukorra suhtes, nagu oleks ta üht­äkki täiesti kasutu. Tavaliselt on ta sel ajal juba kontorilaua taga. Esiotsa plaanib Lana ette võtta koristustööd, milleks tal igapäevaselt nagunii aega ei ole, näiteks pesta kaksi­kute toa aknad ja vahetada kardinad, kuid peab õige pea alla vanduma, olles selleks liiga nõrk. Ta teeb endale hoopis suure tassitäie ingveriteed, mida ta maitse pärast natuke jälestab, ja läheb seda väikeste lonksude kaupa juues trepist üles, tagasi oma voodisse. Pärastlõunal on Lanal raasike parem. Ta tõuseb ja otsustab lastetoad siiski korda teha. Aknapesust ta küll loobub, aga asjade ja riiete põrandalt noppimisega loodab ta hakkama saada. Ta korjab mõlemast toast kokku suure kuhja musti T-särke, pusasid ja sokke. Õpikud vedelevad kirjutuslaudadel läbisegi küpsiste ja kommipaberitega, voodipesu on sassis, padjad vedelevad põrandal, kirjutuslaua-alune on täis tühje limonaadipudeleid. Täiesti juhuslikult jääb Lana sõrmede alla kondoomipakike. Lana vaatab veidravõitu, punaste maasikatega pakendit, saamata esialgu arugi, millega tegu. Tema Hermiine, taipab ta siis. Nii vara? Alles sai kuusteist. Lana tunneb korraks nördimuse- ja kahjutundetorget, aga sunnib end rahulikuks. Kas üks noor inimene peaks selliseid uudiseid oma emaga jagama? Võiks ju. Lana teab, et oskaks olla mõistev ja hoiduda moraalitsemisest. Anda delikaatset nõu, kui seda tarvis peaks minema. Lana peaaegu kardab, mida ta võib poolkogemata Herko toast eest leida. Õnneks seal teda ükski avastus ei põrmusta. Herko on ka selles mõttes nii Lukase moodi – ilma saladusteta. Kortsus tunnikontrollilehed, hokivõistluse piletikontsud, poolikud nätsupakid, näritud otstega pastakad, nurgas lopergune, täissoditud korvpall. Tüüpiline poisslapse kraam. Ega Lana muidugi päris veendunud ei ole, et Herkol mingit saladust hingel pole, aga kõike vähegi väärtuslikku hoiavad teismelised nagunii oma nutitelefonides, kuhu vanematel pole mingit ligipääsu. Lana on veendunud, et kui lapsed ise ei räägi, pole tal ka vaja teada. Ta istub korraks Herko voodil ja mõlgutab, milline mees temast kunagi saada võib. Kas samasugune, nagu Lukas?

Liiga tundlik naine?
Muidugi pole Lukas alati olnud selline. Muidu ei oleks Lana temaga ju abiellunud. Esiotsa näitas Lukas end hoopis teistsuguse inimesena. Oli avatum. Tähelepanelikum. Isegi mingil määral empaatiline. Oskas küll, kui püüdis. Lana sai muidugi juba õige varakult aru, et Lukas on teistest meestest mingis mõttes erinev. Kinnismõtetega, vähese jutuga ning konkreetne. Alguses see teda võluski, ta pidas neid omadusi mehelikeks. Hiljem oli Lana üpris löödud, kui märkas, et Lukas ei pööra talle piisavalt tähelepanu, ei kipu teda tunnustama ega ela tema muredele mingilgi määral kaasa. Lihtsalt oli. Osavõtmatu, nagu hall sein või kivitükk, kelle kohalolu ei märkagi. Lana üritas vanu aegu tagasi tuua, veenis ja meelitas, hiljem nuttis ning kannatas. Lõpuks paiskas otsesõnu välja, et neil on probleem. Mees keeldus paariterapeudi juurde minemast, naerdes ta lihtsalt välja.
„Mina siin probleemi ei näe, mine ise, kui sul just on vaja mingi teema käima tõmmata,“ oli kõik, mis ta vastuseks ütles.
Võib-olla on viga minus, mõtleb Lana. Ma olen liiga tundlik. Eeldan, et mehed peaksid käituma ülevoolavalt nagu naised. See on ju kõigest minu arvamus, et mu mees ja poeg on natuke kummalised. Võib-olla nad polegi. Ma lihtsalt ei oska nendeni jõuda.
Viivu pärast Lana tõuseb, paneb pesumasina tööle ja valib sobiva programmi. Mõtleb natuke ja otsustab küpsetada õunakoogi. Koorib, viilutab, segab tainast, otsib kapist välja kaneelipakikese. Rutiinne tegevus mõjub hästi, rahustab veidike. Magus lõhn teeb kodu natuke õdusamaks. Paigaks, kus ka Lanal on korraks hea olla, olgugi, et meespere peaaegu üldse magusat ei söö. Las siis elamine lõhnab niisama.
Lanal endalgi pole isu. Ta laob nõud nõudepesumasinast tagasi riiulitele ja leiab, et on tänaste tegemistega oma kodusolekut enda silmis kuigivõrd õigustada suutnud. Rohkem ta tõesti ei jaksa. Õnneks ei oota Lukas temalt kunagi sooja õhtusööki ja lapsed eelistavad endile ise poest meelepärast tuua, kuna lihtsad kodutoidud pole neile meeltmööda. Lukas kannab neile raha ja noored majandavad ise. Seega võib Lana ülejäänud õhtupooliku rahumeeli haige olla.

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
gruber 24.01.2019 15:27
tõsine tasuta laenupakkumine Hea õhtu sir, kui te olete aus ja tõsine inimene, naudid mu pakkumist. Seda öeldes teatan teile, et annan laene vahemikus 1000 kuni 2 500 000 eurot, nii et palun öelge, kui palju soovite laenata ja mitu aastat soovite laenu anda. südamlikult E-post: grubertherese121@gmail.com