horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Pojale. Nõudmiseni.

Üks mu elu tugevamaid emotsioone on seotud mehega, kes surivoodil tegi mulle ilusa ja valusa kingi – ta andis mulle päeviku, et tema lugu ei kaoks vaid jõuaks ta pojani.

“Meist keegi ei tea, mis ootab meid ees, kuid kindel on see, et miski ja kuskil on juhtumas veel.”
Nii mõtles ja lausus üks mees, lugedes oma ridu, mis päevikusse ritta sai seatud saatusliku tunni eel. Istusin voodiserval, mida katsid kodused ja soojalt pehmed, valged, puuvillased voodilinad, kaitsmaks õnnetut meest.
Ma ei soovinud nutta. Ta proovis naerda, sest selles ruumis ja ilmas pidi keegi hingama veel. Tõesti, teadsin, et maises paradiisis pidi olema veel üks täht. Selle nimeks oli tema esmasündinud laps.
Imetlesin tumelillal toolil, voodipeatsi kõrval istudes väsinud ja pruune, kuid endiselt säravaid silmi, mis andsid tunnistust elu igavesest võimalikkusest ning lõpmatust usust iseendasse, oma võimetesse ja kustumatusse armastusse, mida ei suuda röövida ükski ilmalik ega taevane reegel või seadus, mis meie ahelaiks on loodud.
Kogesin nendes silmades ja nukralt naeratavatel huultel siirast vabadust.

Palun, miks, Jumal...?
Teed läksid lahku. Nad olid noored, ilusad ja armunud, nautides teineteist ning neile maailma poolt kingitud armastust. Tulemuseks oli pisikene ja imearmas poisslaps, keda isa oma hoolimisega kätel kandis ning voodil süles hoidis, kuni saabus keegi võõras mees... Nüüd olid lapse ümber võõrad käed. Naise ümber samuti.
Sel hetkel sulges pisarais silmad see mees, põlvitades pruunil laudpõrandal esmakordselt Jumala ees: “Miks sa tegid seda minuga? Palun, miks, Jumal?!
Ta on minu laps! Ma leian uue naise, loon uue kodu, me saame hakkama. Palun, anna tagasi mu laps!»
Vastuseid ei kõlanud ja ahastuses mees vaatas veel korraks peeglisse. Sealt ei peegeldanud vastu enam midagi muud kui suur igatsus ja armastus. Oli tema olnud ju see, kes oma poega kaks aastat kätel kandis, kodus hoidis ja tema eest hoolitses, kui lapse ema pidutses ning elus lilli ja õisi lõi, kellegi teise ja mitte millegi jaoks.
Peegelpilt ei valetanud – sealt vaatasid vastu nukrad silmad, väsinud ja hoolitseva töömehe käed, mis sel hetkel tõstsid nukrameelselt viskiklaasi, seadmaks kohta siiski armastusele, võitmaks kaotatud teed.

Ränk kohtuotsus
Rajad olid läinud. Silme ees virvendas üha sagedamini veiniklaas, viinapits ja õllepurk. Tumepunane diivan, millel varem armurõõme nauditi, oli nüüd hüljatud, sest uut armastust ei suutnud ega soovinud leida enam too mees, kelle hinges põles ikka veel leek tõotatud igavese truuduse vastu.
Oma hinge maha kandis, kõigele ta alla andis, tubades rulood vaibani rullis, märkamata ühtki valguskiirt. Tema usk ja lootus olid kadumisele määratud, kui järgmisele viinapudelile alludes, töölt lahkudes luges ta kirja, milles kohus talle teada andis, et oma poega ta enam iial puudutada ega silmata ei tohi, sest lapse ema oli nii otsustanud.

Kiired sammud allakäigutrepil
Sel õhtul, kott seljas, avas mees kodumaja ukse, haarates taskust telefoni, loobudes ettevõttest ja tööst.
Seejärel vajus nurka, surus käed põlvedele ning haaras viinapitsi. Esimese väga pikas reas, mille lõppu aimatagi polnud.
Ahastuses ja hirmus, lootusetuses tuleviku ees, oli iga päev juua täis kurvameelne mees. Kohtud olid kaotatud, eksnaise poolt võidetud.
Endisest kaunite näojoontega, arukast, edukast ning vaimukast mehest oli saanud punaveini-põskedega, majanduslikult laostunud, hüljatud ja üksikuna ringi luusiv hall hunt sumeda pilvelaotuse all.
Ta oli kaotanud kõik ja enamgi veel, kaotades esmalt esmase isiklikus elus. Oma poja.

Viimne pärand
Elu oli emotsioone luues mööda jalutanud, unistused maha maetud, jäänud oli vaid pime ning nukker üksindus, mille musta loori ei suutnud kergitada ka helgemad ja alkoholist selgemad päevad, sest saabunud oli uus uudis – mees põdes vähki.
Ta helistas. Vastasin. Ta kutsus mind enda juurde, sinna valgete linadega haiglavoodi kõrvale ning jutustas oma ajast ja loost, ulatades privaatse päeviku mu käte vahele, lootuses, et surma kutse varjudes saab tema ainusündinu teada tegeliku loo.

Raivo Kaer
Pariis

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
Maris 21.11.2014 13:58
Huvitav kui meie vabariigis on palju lapsevanemaid kes kaotanud oma lapse näiteks surmale ja veel eelnevalt pidanud võitlema kas lapse raske haiguse või puudega ja seda tihti üksikvanemana miks siis nemad ei kuku allakäigu trepist alla?? Põhjuse joomiseks leiab alati või nagu ütleb vanasõna loll on see kes vabandust ei leia! Hea näide minu kasuisa kes väitis,et joob seepärast,et tal naine surnud...