horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Poriloigust leitud peigmees

Sellest, kuidas temast üksikema sai, Olivia ­pikemalt rääkida ei soovinud. Loos polnudki ­midagi erilist.

Kunstiakadeemias õppides sõbrunes ta Viljariga, nad mõlemad lõpetasid kooli arhitektidiplomiga. Olivia leidis töökoha peaarhitekti abilisena, Viljar aga jäigi pikaks ajaks tööintervjuude vahet jooksma. Lõpuks õnnestus tal ühes firmas tavalise ehitajana tööle asuda, armunud paar üüris korteri ja nad abiellusid.
Möödus aasta. Viljar leidis tuttavate kaudu tööd Saksamaal – ta hakkas hotellides remonditöid tegema. Esialgu plaanis ta kodust ära olla pool aastat. Noor abielupaar suhtles igal õhtul Skype'i teel, kuid Saksamaal oli mehe töögraafik väga tihe, ehitusbrigaadi suunati pidevalt ühelt objektilt teisele ja varsti hakkas Viljar üha harvemini ühendust võtma.
Kolme kuu pärast teatas mees, et oli erialast tööd leidnud – lõpuks ometi ta unistus täitus! Ja lisas ka teise „rõõmusõnumi“ – ta oli kohanud naist, kellesse tõeliselt armus. Seetõttu palus ta Olivialt lahutust, sest oli otsustanud Saksamaale elama jääda...

Aga kus on issi?
Olivia lebas nädal aega kõrge palavikuga voodis ja nuttis lakkamatult nii ööl kui ka päeval... Lahutusele vastu puiklema ta aga ei hakanud. Ja ka lapseootusest ei poetanud naine Viljarile sõnakestki. See teade oleks tema meelest tundunud väljamõeldisena, millega ta soovib Viljarit tagasi võita. Milleks? Nii paljud unustavad lihtsa tõe: armastust ei saa sundida. Lahutus vormistati üllatavalt kiiresti ja alates sellest päevast Olivia jaoks meest enam ei eksisteerinud. Igaveseks.
Möödus viis aastat. Olivia liikus väikeste sammudega, kuid visalt karjääriredelil ülespoole. Tal tuli töötada hiliste õhtutundideni, sest eluasemelaen nõudis pangale tagastamist. Olivial polnud kerge, kuid tänu emale, nooremale vennale ja pensionärist tädile suutis ta nii oma elu kui ka kehva tervisega väikese poja eest hoolitsemisega hakkama saada.
Ta teadis, et väike Andreas, kes kroonilist bronhiiti põdes, ei tohi närveerida – see põhjustaks astmahoo, ja üritas poega teadlikult vaid positiivsete emotsioonidega ümbritseda.
Ühel õhtul, kui Olivia poega magama pani, võttis poiss tal kaela ümbert kinni ja küsis: „Emme! Aga kus minu issi on?“
Olivial jäi hing kinni. Mida vastata? Ta oli kõik nende pulmapildid põletanud, Viljari fotod nii telefonist kui arvutist kustutanud, kui... Kui meest tema jaoks korraga enam olemas polnud.
Kuidas selgitada seda kõike oma emotsionaalsele lapsele? Ja Olivia ei suutnud midagi paremat välja mõelda, kui sarnaselt paljudele üksikemadele rääkida oma lapsele riigi jaoks eriti tähtsat ja salajast ametit pidavast issist, kes peab kaua välismaal viibima ja kellele mitte mingil juhul helistada ei tohi. Naine mõistis, et see „luuraja“-versioon ei saa kauaks kestma jääda, kuid paremat mõtet tal hetkel pähe ei tulnud...
Issi on seal... Haavatud...
Ja nädala möödudes see juhtuski. Näost õhetav ja ärritunud Andreas lendas nende korteriuksest sisse ja teatas hingeldades: „Emme, ma leidsin meie issi üles!“
Olivia üritas nii palju kui võimalik poega rahustada, kuid Andreas ei tahtnud midagi kuulda: „Issi on haavatud! Ta on seal... lebab maas! Ta tuleb kiiresti üles aidata! Jookseme, emme!“ Poiss haaras Olivial käest kinni ja tiris ta uksest välja.
„Kiiremini, emme!“ rebis ta ema kätt ja osutas nende maja ees seisvate prügikastide suunas. Seal lebas purupurjus ja määrdunud riietega mees. Ta nägu oli verine, kuid eluvaim näis siiski sees olevat. Mees soigus või sajatas midagi ja üritas end jalgele ajada.
Olivia astus sammu tagasi – ta ei suutnud silmaotsaski kannatada joodikust parme, kuid hüsteeria äärele viidud Andreas rebis end ema käest lahti, langes sõna otseses mõttes põlvili prükkari juurde ja hakkas teda käisest tirima: „Issi! Issi!... Ta on haavatud!“
Mööda lapse nägu hakkasid pisarad voolama. Teades, et poeg ei tohi närveerida, võttis Olivia kogu oma meelekindluse kokku ja otsustas olukorra lahendada: ta toimetab mehe enda juurde, võib-olla annab süüagi, ning kui Andreas on maha rahunenud, paneb poja magama ja saadab kodutu minema. Hommikul aga ütleb Andreasele, et isa oli järgmise tähtsa ülesande tõttu sunnitud ära sõitma. Ja kõik.
Nii ta hakkaski koos Andreasega meest jalule upitama. Joomar pomises midagi arusaamatut neile vastu, kuid osutus küllaltki leplikuks. Nad toetasid teda kahelt poolt ning hakkasid komberdades ja komistades kodu poole taaruma. Ühiste jõupingutuste tulemusena õnnestus neil mees üle korteriukse tarida ja määrdunud riietest vabastada. Kuni Andreas nina luristades „issil“ saapaid jalast tiris, otsis Olivia pesukummutist vana saunalina välja ja ütles siis pojale:
„Kohe peseb issi end puhtaks, siis sööb kõhu täis ja meie teda segama ei hakka. Võta nüüd riidest lahti ja mine mängi seni. Ma kutsun sind, kui sööma hakkame ja seejärel on sul aeg magama minna.“

Liigutav vaatepilt, hull olukord
Aga end üles kütnud Andres hakkas vastu punnima:
„Ei! Ma tahan issiga olla!“
„Jumal tänatud, et keegi mu lähedastest seda praegu pealt ei näe!“ mõtles Olivia. Nad lohistasid koos Andreasega enda nina alla midagi pobiseva mehe vannituppa, kuidagi saadi tal ka riided seljast ning suurte jõupingutustega tulemusena õnnestus neil „külaline“ külma duši alla tõugata. Seni mitte millestki aru saav prükkar (või kes ta iganes oli) hakkas tasapisi toibuma ja üritas oma takerduma kippuva keelega Oliviale midagi selgitama hakata. Naine hüppas vannitoast välja.
Aga õnnelik Andreas otsis kapist välja vanaisa teksad ja särgi, mida Olivia enne sünnitust kandnud oli ning viis need vannituppa:
„Pane need selga, issi!“
Segadusse aetud mees tammus jalalt jalale ja mudis otsusekindlusetult talle ulatatud ihukatteid käte vahel.
„Pane end riidesse!“ käsutas taas vannituppa astunud Olivia range häälega. Ja et Andreas ei kuuleks, sisistas seejärel mehele otse kõrva sisse: „Ja ära üritagi midagi küsida!“
Kodutu riietus alandlikult ümber. Andreas teatas seepeale rõõmsa häälega: „Emme, issil on kõht tühi!“ ning hakkas meest kättpidi köögi poole tirima. Olukord oli väljapääsmatu. Silmad maas, hakkas Olivia singiga omletti valmistama ja teed keetma. Kuni mees sõi, sebis Andreas ta ümber – paitas kodutu riideid, asetas alustassile tee kõrvale küpsiseid. See vaatepilt oli nii liigutav, et Oliviale valgusid pisarad silma. Et poeg neid ei märkaks, pööras naine selja ja hakkas kraanikausi juures toimetama.

Suur segadus jätkub
Mees hakkas argsi köögis ringi vaatama, püüdes edutult meenutada, kus ta viibib ja kes on see lapsega naine? Ja mis peamine – miks teda „issiks“ kutsutake!
Pärast õhtusööki üritas Olivia pojale mõista anda, et on aeg magama heita. Andreas polnud sellega nõus. Ta virises ja vingus ning nõudis, et isa peab kindlast tema kõrval magama. Olivia, kes poleks ealeski osanud sellist pööret ette aimata, oli sunnitud lõpuks siiski järele andma. Ta tegi madratsile poja voodi kõrvale mehele magamisaseme ja ütles talle vaid: „Nii on vaja.“ Naise jaoks oli tähtis vaid üks – peaasi, et poeg rahuneks ja jälle astmahoogu ei saaks. Muu polnud oluline.
Olivia seadis end sisse kõrvaltoa diivanile ja ei suutnud kaua aega uinuda: ta kuulatas igat krõbinat ja oli mures poja turvalisuse pärast. Ikkagi tänavalt üles korjatud mees – paljugi, mis võib juhtuda. Lõpuks võttis väsimus ikkagi võimust ja Olivia vajus unne.
Hommikul, kui ta ärkas, oli Andreas „issi“ juba vannituppa pesema juhatanud. Pärast veeprotseduure mindi koos kööki ning hakati hommikusööki valmistama.
Alles nüüd, laua taga istudes, oli Olivial mahti prügikasti juurest üles korjatud meest põhjalikumalt silmitseda.
Hommikuks oli mehe välimus täielikult muutunud. Vaatamata silma all ilutsevale sinikale ja lõhkisele alahuulele nägi ta igati korraliku ning hoolitsetud inimese moodi välja. Naine tundis salajas südame põhjas isegi kaastunnet heidiku vastu. Elu pole seda meest tõenäoliselt hellitanud – miks muidu ta tänaval kodutuna oma elupäevi mööda saadab!
Andrease juuresolekul mees eriti jutukas polnud, aga niipea, kui poiss läks oma asjadega tegelema, hakkas ta koheselt pärima, kuidas ta nende korterisse sattunud oli ja mida ta seal teeb. Ja mis peamine – miks Andreas teda issiks kutsub? Olivia mõistis, et olukord vajab selgitamist. Ta rääkis  kodutule kõigest juhtunust ja tänas teda, et mees polnud teda sisse rääkinud.
Külaline kuulas teda väga tähelepanelikult, väljendas tänulikkust abi eest, otsis siis oma porise jope taskust välja mobiiltelefoni, helistas kellelegi, korjas oma määrdunud riided kokku ja lahkus. Enne lahkumist aga andis „pojale“ ausõna, et ta peab ühe väga tähtsa kohtumise tõttu ära käima ja et tuleb õhtul kindlasti tagasi. Olivia pöördus, et Andrease anuvat pilku mitte näha.
„Kui vastik ja ebaõige on valetamine – isegi sellisele väikesele inimesele,“ tegi naine endale etteheiteid. „Aga mida teha? Mida peaksin talle ütlema? Mida välja mõtlema, et teda hiljem rahustada?“ Kogu ülejäänud päeva veetis ta tavapäraseid majapidamistöid tehes ja pead murdes, mida ikkagi pojale öelda.

Ebatavaline ja uskumatu lugu
Aga võõras, nagu oli lubanud, tuli tagasi! Ta tuli autoga, kaasas lilled emale ja suur kommikarp Andreasele. Poiss oli suurest õnnest seitsmendas taevas – „issi“ tuli tagasi!
Olivia rahunes veidi ja kuni nad „prükkar“ Kaarliga teed jõid, jõudis mees talle jutustada oma ebatavalise ja uskumatu loo. Selgus, et mees on ühes korralikus firmas asedirektor. Saanud pärast kümme aastat kestnud kooselu teada, et naine on teda kogu aeg petnud, lahutas mees abielu. Teismeline tütar jäi oma ema juurde elama. Kaarel oli sunnitud kaks aastat pühapäevaisa mängima ning elas seda väga üle, sest armastas oma tütart väga ja sai temaga vaid harva kohtuda.
Hiljuti oli ta eksabikaasa abiellunud ja koos tütrega välismaale oma uue mehe juurde elama asunud. Kaarel igatses väga tütre järele.
Ta kaotas usu inimestesse, armastusse ja truudusesse ning hakkas suurest üksindusest jooma, et kõike unustada. Nii ka seekord. Pärast järjekordset ohjeldamatut joomapidu ei mäletanud ta midagi. Ei mäletanud ka, kes ta läbipekstuna poriloiku vedelema jättis. Sealt prügikastide juurest Andreas ta õnneliku juhuse läbi leidiski ja oma ema tema juurde tõi.
* * *
Juba kolm aastat elavad nad õnneliku perekonnana, perre on sündinud ka teine poeg. Kaarel lapsendas Andrease. Poisi tervis on paranenud, ta on nüüd peaaegu 8-aastane ja saab käia tavakoolis. Poiss jutustab uhkusega oma sõpradele, et tema isa oli varem luuraja, kuid pärast „haavatasaamist“ töötab ta nüüd ühes firmas. Millises? Seda ta ei saa öelda. See on sõjasaladus!
Aga kui keegi nende tutvusringkonnast huvitub, kuidas Olivia ja Kaarel tutvusid, vastab mees muigega näol, et Olivia leidis ta poriloigust, uhas jääkülma veega puhtaks, söötis kõhu täis, soojendas üles, pani magama ja hiljem tuli talle naiseks.
Keegi seda loomulikult tõsiselt ei võta. Vaid Olivia naeratab vaevumärgatavalt, meenutades seda, kuidas saatus ise ta poja Andrease näol oli Kaarli tema juurde juhatanud.

Eliise Mäesalu

0 kommentaari Lisa kommentaar