horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Äraostmatu

Veiko on kirjanik ja kojamees. Aga tema loomingut ei avalda keegi ja niru palga eest majaomaniku mõnituste kuulamine teeb meele päris nukraks.

Möödunud suvel külastas mind Pariisis eestlane, kes täna elab juba aastaid Barcelonas kodutuna. Õhtupimeduses, mida valgustasid Montholoni väljakul üksnes tänavalaternad ning täiskuu, jutustas ta mulle punast veini juues pisut oma Eestist lahkumise tagamaadest ja loost, mis leidsid siis aset.
Käsi liikus vaevaliselt väikese kandilise, tumepruuni laua suunas, haarates viskipudeli. Voodis lamanud Veiko jõi suure lonksu. See ajas iiveldama, kuid ta ei suutnud, soovinud ega osanud teisiti. Ta ei teadnud, kas on hommik, päev või öö. Valitsesid tühjus, pimedus, vaikus nii ümberringi kui ka mehes eneses.

Maapealse elu mõttetus
Pudelit lauale tagasi asetades keeras Veiko ennast paremale küljele, kobades laual, leidmaks tikutopsi. Liiga keeruline ülesanne, kuid ta ei loobunud, tõustes istuli, kobades nüüd mõlema käega laual, kuni otsitu leitud. Läites pooliku küünla valgel alustassil, mis kaetud küünlarasvaga, heitis ta hetkeks pilgu julmalt otsairvitavasse peeglisse. Vastu vaatas 45-aastane kartulikoore tooni juustega, helesiniste silmadega, lohkuvajunud põskedega, kergelt habetunud keskealine mees. Vaatepilt oli tülgastav, andes põhjuse peegel tagurpidi pöörata.
Toetades pea vasakule käele, valas üksindusse uppuja klaasi täis kirbet ja odavat viskit, justkui tegemist oleks viimse päästerõngaga, võimalusega elu ning saatusega leppida. Kokkuleppeid sõlmida olematusega, sellega, millest ilma jäädud, sellega, mis ees ootamas. Kui seal ees on veel üldse midagi või kedagi, kes suudaks andestada ja mõista, kuulata ning lohutada, pühkida pisaraid, leevendada hingevalu, parandada südamehaavu ja ravida süümepiinu.
Pead sasides, teeklaasi tühjendades, vaatas Veiko lakke, sülitades sinna, misjärel kogu tatt valgus tema näole tagasi, justkui tegemist oleks tema enese saatuse ja paratamatusega, millega ometi on lepitud, kurja vandudes ning alla andes. Ta irvitas kohtlaselt, pühkides silmile vajunud ila, heites pilgu sülearvutile laual.
Valges, tumesiniste triipudega pid­žaamas vallaline mees küsis endalt sosinal: “See peaks siis olema sinu uus raamat? Kas see ei tundu naeru- ja haletsusväärsena? Kellele seda jura vaja on? Mille pagana pärast pean ma seda kõike oma mõtteis kokku kraapima ja kirja panema, kui sellele nagunii vilistatakse? Kui mulle näkku süljatakse, mind laidetakse, heidetakse kõrvale, mu üle naerdakse avalikult, pilgates ja vihates? Ptüi, kõik siin maapealses elus on üks suur mõttetus, millest nagunii mitte keegi aru ei saa ja millest mitte midagi alles ei jää. Lihtsalt sureme nagu ajalehega laiakslitsutud kärbsed. Keegi kaastundlik inimene keerab meid linasse, veeretab auku ja koerad tulevad ning kusevad su mulla all mädaneva laiba peale."

Tühi ja kurb tuba
Toas ringi vaadates ei näinud ta suurt midagi. Ega soovinudki näha. Siin ei olnud midagi. Ühest toa otsast teise võis vabalt jalutada nelja maamõõtja pika sammuga. Tumepruune palkseinu ei varjanud ega katnud miski. Laudpõrand, mis ühest otsast mädanes, krigises ja kragises iga liigutuse peale, mida selles ruumis sooritati. Peale toidulaua polnudki sisustuses peaaegu mitte midagi. Puuküttega pliit, mille ees vedeles oksarisu ja laudadest saetud küttematerjal. Voodijalutsis must kast, milles peremehe riided ning paar kulunud tenniseid. Väikene aknaruut oli kaetud musta kangaga, võimaldamata ainsalgi valgusvihul tuppa pääsemist, sõltumata kellaajast, kuigi kell tõepoolest seinal vahetpidamata tiksus. Vaesus ning viletsus ulgusid näljase hundi kombel vastu igast toanurgast.
Nälg näpistas ka Veikot, kes tõusis püsti, liikudes aeglaselt paar sammu, jõudmaks pliidi äärde. Pannilt vaatasid vastu praetud kartulid sibulaga ja eelmisel õhtul soetatud seakoodist valmistatud, kallerdav sült. Nokkides kahvliga pannil, toppis ta pisut üht, vaheldumisi teisega suhu. Maitse oli veel piisavalt värske, sest tuba oli muutunud sel sügisõhtul jahedaks, rikkumata toidu väärtust.
«Mida ma ometi teen? Mida siis homme söön? Rahad on otsas ja see tore eit ei suvatsegi mulle midagi maksta! Miks ma pean rassima iga päev, kui ta mulle nagunii korralikult pappi välja ei käi?
Huvitav, jube vaikne on. Ei tea, kus see proua asub, pole kuulda olnud, et ta peldikuvahet oleks korteris jooksnud, nagu tavaliselt. Eks homme paistab, kui ta jälle hommikul ukse taha kriiskama tuleb! Rõve eit, ma ütlen rõve eit, sulle,» vehkis sõrmega Veiko omaette rääkides ülakorruse poole.
Tema väiksemõõduline elamine asus Kadrioru ühe Eesti-aegse puithoone keldris, mille ühest boksist on rajatud eluruum kojamehele. Just nimelt seda ametit ta seal pidaski. Hoolimata aastaajast, ilmast või isiklikust vaimsest ja tervislikust seisundist oli ta sunnitud hoolitsema, et: tänav oleks puhas, hoov korrastatud, trepikoda pestud ning seal asuvad, vaesemate korterite tualettruumid puhtaks küüritud. Palk polnud märkimisväärne. Isegi elekter lülitati välja, sest kättesaadavate sandisentide eest ei suutnud Veiko eelmisel kuul oma arvet tasuda. Nüüd istus ta pimedas toas, proovides küünlavalgel, prillid ninal, valitud ridu kirja seada.

Vestelda on vaid endaga
Soojad sokid jalas, kõndis üksik mees toakese teise otsa, istudes rätsepaistmes põrandale, võttes tagasihoidliku liigutusega pidžaama taskust väikese, pruuni piibu. Tubaka jaoks raha ei jätkunud, seda pidi korjama tänavalt ja prügikastidest leiduvatest suitsukonidest. Hea, et tikkude jaoks piisavalt iseseisva Eesti Vabariigi sente leidus.
«Iseseisev Eesti Vabariik,» arutles Veiko taas endamisi, sest kellegi teisega tal suhelda ei olnud, olles kujunenud viimastel aegadel iseenda parimaks teekaaslaseks, nii rõõmsa- kui ka kurvameelsena.
«Ah, et minu professionaalne tegevus on ühiskonnale ohtlik? Eesti kohtud! Huumori ja haletsusväärsuse tipp, arulageduse ja ebanormaalsuse sümbolid, ebavõrdsuse loojad ning kindlustajad. Kui ma terve elu olen professionaalina tegutsenud, Nõukogude Liidus edukalt läbi löönud, kuidas saab mingi suvaline kohtunik, äraostetud ja kinnimakstud poliitkloun mulle ütelda, et minu professionaalne tegevus on ühiskonnale ohtlik? Terve suure Venemaa käisin omal ajal läbi, Moskvas esinenud koos teiste tuntud ja tunnustatud autoritega. Nüüd äkki pole mind kellelegi vaja ja minu loomingut keelatakse, keeldutakse avaldamast, sest korrumpeerunud, endistest KGB-lastest koosnev kohus ja riigi valitsus ütlevad nii. Hirm on selle nimi, hirm aususe ja siiruse ees, hirm kättemaksu ning viha ees. Aga ükskord see tapab teid nagunii, kuigi teil pole mingit südametunnistust, loomakari,” viibutas taas Veiko oma sõrme, piipu popsutades.
Kirjaniku sisemonoloogis kõlas valus tõde, sest taasiseseisvunud riigis keelati tema uus raamat ning kirjastused keeldusid koostöö jätkamisest. Sellest sündis tema isiklik valu, kuid mitte vaen, kui ta omaette kõnelemist, laual põlevat küünalt vaadeldes jätkas: “Hirm, et teie räpased teod ja minevikuvarjud saavad avalikuks. Kuidas te kõik KGB-ga koostööd tegite, taas vabanenud riigi alguses riigireservidest raha ja vara röövisite. Täna olete, jah, enda arvates suured ja tähtsad tegelased: poliitikud, kohtunikud, lugupeetud ärimehed, seltskonnategelased, isegi ajakirjanikud. Kõik siin räpases maailmas on järelikult müüdav ja ostetav teie jaoks.
Usute isekeskis, omade, vanade sõprade keskel, käsilaste, oma kriminaalidest huligaanide ja pättide hulgas, et olete kaitstud ja hoitud. Ei ole, ütlen ma teile, te ei ole! Igal oinal oma mihklipäev! Kui siin, maises elus te oma karistust kätte ei saa, siis ootavad teie järglasi kannatused ning teid endid põrgupiin. Igal oinal on oma mihklipäev, ega seda vanarahvas niisama pole kirja pannud. Te võite mind keelata, takistada, kuid tõde tuleb nagunii kunagi päevavalgele, isegi kui te oma kohtuotsused sajaks aastaks kinniseks kuulutate. Te ei pääse karistu­sest mitte iialgi, nagu mina ei loobu vabadusest, kuigi te olete mind proovinud isegi vanglasse heita, kuid te ei leia minu minevikust ega olevikust mitte ühtegi musta plekki, sest mul pole neid. Mina pole sooritanud Vene ajal ega nüüd kriminaalkuritegusid, kuigi tegin võimudega koostööd. See oli paratamatus, muidu ma poleks saanud oma loomingut avaldada. Nüüd tulete teie ja ütlete, et minu profesionaalne tegevus on ühiskonnale ohtlik! Naeruväärne!”

Riik oli röövinud kõik
Veiko tõusis, liikudes tagasi raudvoodi juurde, mis kaetud punase villase teki ning sõjaväe tumerohelise magamiskotiga. Võttes istet, süütas ta teise küünla, lülitades sisse oma Apple´i. See oli kogu ta allesjäänud varandus. Suurim siin ilmas, sest ilma selleta ta elada ei oskaks, suudaks ega kirjutada ei saaks. Ta polnud alistatud, kuigi vaimselt murtud, ent ometi soovis ta kirjutamist jätkata, ent inglise keeles ja hoopis teisele maailmale, keerates jäädavalt selja Eestile, mida oli õppinud põlgama.
Riik oli röövinud kõik. Tal ei jäänud muud üle kui loobuda kogu oma varandusest, kirjutades see naise ja laste nimele, lahutades abielu, säästmaks perekonda. Aasta varem, enne istungit, kohtuotsust ennetades, tegi ta häid valikuid, kuigi vaimselt ning füüsiliselt jäi ise kannatajaks, kuid ta ei hoolinud sellest. Peamine oli võitlus õigluse nimel, kuigi selle kaotas.
Uusi mälestusi möödunud aegadest taas kirja panema asudes, koputati ootamatult uksele. Polnud vaja aimata, kellega tegemist.
«Ja, ja, tule sisse! Uks on lahti,» vastas kolistamise peale Veiko.

Väärt vaid näägutusi
Majaomanik, 64-aastane Silvi astus mummulises kitlis, mida kattis ehtsast karusnahast põrandani ulatuv kasukas, uksest sisse, nagu oma koju.
«No tere siis! Ah, et aina istud arvuti taga. Ega vist rahadega kitsas ei ole, kui jaksatakse arvutit osta! Ei tea, kus sa seda arvuti akut ka laed? Elektrit sul ei ju ei ole!” lausus võidurõõmsalt käsi puusadele toetades perenaine.
“Pole sinu asi!”
“Ah, et pole minu asi? Eks ta ikka on küll! Ära sina unusta, et sina elad minu majas! Minu majas!  Võib-olla sa laed seda akut siin trepikojas ja varastad elektrit minu tagant. Mis? Ajad kätt minu taskusse! Arvad, et see siin on kõik niisama tulnud? Mina olen eluaeg tööd teinud! Kolhoosis päevad ja ööd rassinud. Kas sina, poisikene, ka tead, mis on töötegemine? Tänapäeva noorus ei tea tööst mitte sittagi! Pole te elu ega kannatusi näinud, pisaraid kibedaid valanud. Persse ma ütlen!» virutas majaomanik Silvi jalaga vastu põrandat, süüdates sigareti, nagu ehtne karjanaine.
„ Olen kuulnud seda juttu juba sada korda,» vastas Veiko rahulikult.
«Mida sina, tattnokk oled kuulnud! Tead, kui suurt vaeva mina nägin, et seda maja enda kätte saada? Kuulus too kooperatiivile ju, aga siis tuli see paganama Eesti Vabariik. Kurjam, ma ütlen! Kellele seda närust riiki tarvis on? Pensionit ei maksa korralikult, vaesus ja nälg vägistavad, selga midagi pole panna, kalossid on kulunud, närvid on täitsa läbi, ma ütlen sulle!
No vot, ja siis tuli see Eesti Vabariik! Kõik hakkasid oma maid ja varasid tagasi saama. Ma teadsin täpselt, et see maja kuulub mulle! Selle ehitas minu vana-, vana-, vanaisa  juba enne kuldset Pätsu aega minu jaoks. Aga sina, mõtle, kus olid ülbed asjapulgad siin majas tegutsemas. Sundüürnikud. Mis kuradima sundüürnikud?! Mis imeloomad need veel on? Ei sundinud siia kedagi keegi kolima! Kooperatiiv andis kõigile tasuta elamise. Noh, andis mulle kah, aga Lasnamäele. No, mis elu see seal Lasnamäel ka on nende okupantide ja kommunistide keskel? Mina olen demukraat!
Ma pidin kohtusse minema. Enda raha eest, et oma maja kätte saada! Kurjam! Kas sina arvad, et siin riigis on miskit õiglust? Ei ole! Vägisi ka ei saanud nendest üürnikest lahti. Nemad väitsivad mulle, et nemad on selle maja korda teinud, kõik remontinud ja taastanud koos Muinsuskaitsega. Küll ma neile siis näitasin ja taastasin. Tõstsin selle suure uue plekk-katuse pealt ära, siis hakkasid ükshaaval lõpuks minu majast välja kolima.»
Veiko ainult irvitas, täitis viskiklaasi, öeldes:  «Eks sa üks kaabakas oled jah! »
Uhke majaomanik läks näost tulipunaseks, karjudes:  «Ah mina kaabakas? Teie olete siin kaabakad, kes te ei taha arveid õigel ajal maksta! Sina, sindrinahk, oled mulle elektri eest võlgu. Müü see neetud aparaat maha, saad võla makstud. Võid kohe aastajagu ette ka maksta! Alkoholi jaoks on raha, aga elektrit maksta ei jäksa. Niigi olen sulle siin head teinud ja tasuta väärt elamise andnud. Mis sa mõtled, et minu elu kerge on või? Üürnikud on aina võlgu, ise söövad head ja paremat. Kohe tuleb uus kuu, uued arved. Vaatan, sul ka siin sült pliidi peal. Kust see raha tuleb? Juua, süüa suudetakse, aga arveid ei maksta. Kas see on ausa inimese elu või mis?
Tea, kas siis majaprouale ei pakutagi klaasikest?” lõpetas Silvi pisut leebemalt.

Lähed sinagi ükspäev...
Veiko valas teise teeklaasi täis, ulatades selle naisterahvale. «Võta, võta, joo, joo, ega ma sellest enam vaesemaks ei jää. Huvitav, kuidas ma saan elektriarvet tasuda, kui sa pole eelmise kuu palkagi mulle maksnud?»
Naine jõi ahnelt klaasi põhjani, ulatades selle majahoidjale, et see uuesti võlukombel saaks täidetud. Varsket klaasitäit vastu võttes, osutas pliidi kõrvale: «Näen, et sul siin terve hunnik taarat. Mine vii taarapunkti ja saad arved klaariks, ma ütlen sulle.»
«Tuleb jah uus kuu, seega juba kahe kuu palk saamata. Kuidas sellega jääks? »
Silvi asetas tähtsal ilmel käed rinnale, pilku palkseinale suunates ja sõnades: « Nojah, eks seda asja peab vaatama jah. Peab seal üleval toas arvutama natukene. Vaatama, palju seda rahakest kah on, ega teda nagunii, kurjamit, ei ole, aga eks miskit ikka siis peab maksma, jah, nojah, ma siis nüüd lähen.»
Uksest peaaegu valja astunud, keeras eakam daam veel hetkeks pea selja taha, lausudes: «Kuule, Veiko, ma käisin õhtul poes ja vaatasin, et seal maja ees tänaval suur hunnik lehti jälle puudelt maha langenud. Ole hea, poiss, mine lükka luuaga kokku ja pane konteinerisse. Muidu, tead, linnavalitsuse ametnik tuleb ja teeb trahvi, et tänav pühkimata. Kes seda trahvi jälle jõuab maksta, eks ole, kurjam. Pole seda rahakest ju, eks ole. Eks naabrid vaatavad ka imelikult, kui minu majaesine puhas pole. Oh seda häbi siis! Ma siis nüüd lähen,» paukus uks.
Taas üksinda jäetud kirjanikuhärra toetas pea kätele, omaette nohisedes: «No on eit!»
Kojamees võttis kotitäie taarat, haaras endaga luua, astudes tänavale, et oma kohustusi kuulekalt täita. Imestunult vaatas ringi, märgates vaid üksikuid värvilisi vahtralehti. Käis neist luuaga üle, pühkis kühvlile, kui kostus esimese korruse aknalt, millel ilutses baretiga Silvi, tuttav hääl: «Kuule, Veiko, vaata nüüd sinna vasakule poole majanurgale. Ma siit vaatan, et seal on ka lehti, kas tead.
Noor inimene, ei märka tööd teha, endal silmad suured, kui tõllarattad peas. Kurjam, ma ütlen.»
Aken löödi pauguga kinni, kardin tõmmati ette ja majahoidja võis rahulikult luua trepikotta tagasi loopida. Jalutades üle tänava, sisenes ta taarapunkti, et oma viimased säästud rahaks teha, paludes samas võimalust, et võiks saadud eurode eest liitri Laua viina osta ning sülearvuti akut laadida.
“Lae aga rahulikult. Võta istet, ega sinu elu selle Silviga kerge ole. Kõik ta juurest varem või hiljem minema põrutanud, eks lähed sinagi ükspäev,” vastas punapäine venelannast teenindaja, lahkelt viinapudelit ning puhtaks pestud viinapitsi ulatades.
“Tahad, lõikan sulle hapukurki ja küüslauku ka peale? See mu poolt tasuta.”
Veiko ainult noogutas.

15 eurot ja 34,76 senti
Järgmisel hommikul ärkas majahoidja nagu igal tööpäeval harilikult kopsimise peale. Tavapäraselt tagus kojamehe keldriboksi kohal elav Silvi harjavarrega oma kodus vastu põrandat, et vastavalt hooajale ikka õigeks ajaks: lehed riisutud oleksid, lumi lükatud, lilled kastetud, muru niidetud ja koridoris asuvad peldikud puhtaks pestud.
Esmalt toppis Veiko puud pliidi alla, sest elamine tundus pisut rõskena. Seejärel tammus tänavale, hoovi ning peale kella üheksat pesi neljakorruselise maja esimese korruse treppe, kui talle käratati: ”Kasi oma kaltsuga siit eest ära! Kas ei näe siis, et töömehed tulevad! Sul aega siin terve päev nühkida ja ähkida, pole meil sinu järgi aega vahtida. Varsti hakkab eilse seebika kordus. Ma ei saand aru, mis seal täpselt juhtus, peab täna uuesti vaatama. Kõtt, et sa kaod!” sajatas majaomanik.
Mees seisis vaikides seina ääres, kui temast möödusid kaks lihastes ja firmariietes transporditöölist, kelle käte vahel massiivne Sony LCD televiisor, millega suunduti otsejoones laialt naeratava majaproua viie-toalisesse, mullivanniga korterisse.
Möödunud õhtul polnud Veikol erilist tahtmist viina visata, seega tõstis ta saabunud päeva jooksul paar klaasikest, kui arvuti taga istudes oma mõtteid kirjutas.
Taaskordse kolkimise peale avas lahutatud ning nurjatud eluga mees samal õhtul ukse.
“Noh, tere siis kah! Kas sa tead, mul sai lotosaade nüüd otsa. Mõtlesin, et õige astun sinu juurest korra läbi. Ei ma kaua sind segama hakka, eks sa tahad ka üksinda olla ja…Võib-olla mõni pruut astub läbi ja niks-naks... Nojah, pole minu asi. Niisiis, arvutasin eile numbrid kokku. Säh, sulle siis, siin su kahe kuu palk on! » ulatas blondeeritud juustega, tüsedusele kalduv, karusnahkset kasukat, punaste raamidega ümmargusi prille kandev Silvi, lisades: «Mõtlesin, et eks sa oled meil siin natukene ikka tööd ka teinud, et siis vaja palk ära maksta. Kahju küll, et see summa, kurjam, nii suur alati peab olema! Ega ma kooner ei ole ja arvutasin täitsa täpselt kohe välja,
mis saada ja mis kõik maha peab minema. Kurjam küll, su eelmise kuu elektriarve oli lausa 15 eurot ja 34,76 senti. Tea kohe ütelda, kuhu sina seda elektrit nii palju paned? Sul ju ainult üks pirn laes ripub. Selle ma muidugist arvutasin maha, et võlg oleks klaaritud. Ega siin miskit kommunismust ei ehitata, et kõik on tasuta! Ikka kapitalismi ja demukraatiat! Ega see maja omanikuks olemine miski kerge asi ei ole, kas tead.
Sa siin eila mainisid, et olin sulle võlgu ühe kuu palga. Mõtlesin siis, et aus inimene ikka teeb selle heaks. Ostsin sulle suure pudeli viinuskat,» andis pidulikul ilmel proua oma alluvale hallikat vedelikku sisaldava pläsku, millel silt Hundijalavesi.
«Suurimad tänud, kallis proua!” vastas Veiko imestunult, et talle taas kord kõige odavamat joodiku viina tööandja poolt kingiti.
«Eks ta kallis muidugist oli, aga ei ole tänu väärt! Kuule, ma istun korraks siia voodiservale, puhkan jalga enne, kui minekule ennast sean, » ütles naine, võttes istet.

Mida ma teen siin?
Veiko teadis, mida see tähendab. See kordus igal palgapäeval. Ta valas teeklaasid Laua viina täis, löödi kokku ja rüübati põhjani.
“Tead poiss, mul on üks suur mure. Mõtlen, et sa saad mulle abiks olla. Ma annan sulle kohe kümme eurot korraga. Kolmanda korteri üürnik on mulle juba kaks kuud üüri võlgu. Tal on kena ühe-toaline korter, üür ainult 140 eurot, aga näed, kurjam, ei taha ära maksta. Töö tal uhke ja hää, miskis kingapoes töötab, aga maksud puha maksmata. Lähed ehk homme hommikul enne, kui ta tööle lippab, kaikaga ukse taha? Võib-olla siis tuleb mõistus persest pähe inimeseloomal.
Ma kohe aru ei saa sellest asjast, mis kombed need tänapäeva noortel on, elavad aina võlgu ja võlgu. Kuidas mina, vaene inimene, pensionär pean hakkama saama? Vene ajal küll nii ei olnud, polnud miskit parasiite ega prussakaid. Hea, et ma olen oma poega hästi kasvatanud. Ta mul tubli poiss, töötab tähtsal ametikohal Brüsselis. Partei määras. Käib ikka vahel külas ka, aga ega tal suurt aega ei ole, rohkem helistab õhtuti. Noh, ma siis ikka kurdan, et see ja teine võlgu, aga mis ta sealt kaugelt teha saab, eksole? Küsin siis, pisarad silmist voolamas, ja saadab vahel mulle raha, et ma päris nälga ei sureks. Ma pean seda maja siin hoidma ja kasima, sulle suurt palka maksma. Pole see majaomaniku elu kiita, aina kannata ja kannata. Hea, et enamus üürnikest sularahas maksavad, muidu kukub veel maksuamet ka kaela. No kurjam, kes neid makse jõuab maksta?
Eks ole, ole siis hea poiss ja astu sealt korter kolmest hommikul läbi, ma uksesilmast hoian pilku peal, et mis te seal jagelete või teete. Noh, kui rahad käes, annan sulle kümneka. Ega ma kooner pole. Ma olen aus kapitalist ja demukraat!
Nojah, ma siis nüüd hakkan minema. Vaata ikka, et hommikul õigel ajal üles saad ja maja korras oleks. Eks ma koputan ikka. Ole siis tubli poiss, Veiko. Ja noor inimene, mis sa jood nii hirmus palju? Seda kohe paha vaadata,»  sõnas püstitõusev ning lahkudes viiendat klaasitäit endasse kallav Silvi.
Kojamees asetas pudeli suule, mida tühjendades küsis iseendalt: « Mida ma teen siin?»

Ootamatu otsus  
Ta haaras paberi ja pliiatsi, kirjutades paar rida. Seejärel astus voodijalutsisse, viskas hooletult riided kollasesse seljakotti, pakkis magamiskoti, pani ennast soojalt riidesse ning astus uksest välja, seda lukustamata. Hoiukapist võttis kojamees haamri, lüües naelaga uksele sildi: «Austatud proua majaomanik! Vehi oma kaigastega ning korja oma puulehti ise! Hundijalavee jätan sulle peaparanduseks! Ciao!»
Vastasmaja roosal uksel suitsetanud taarapunkti ning keldripoe omanik hõikas tänavasillutisele astunud vabale inimesele: “Veiko, tule korraks siia, enne kui minema põrutad!”
Mees astus tagasihoidlikult lähemale.
“Lähme alla!” kõlas tumesinises vatijopes punapea kutse.
Müügileti taha astunud keskealine proua lausus: « Veiko, sa oled hea inimene, et sul elus ometi kõik kord hästi läheks ja rahu leiaksid. Kes teab, kui pikaks su teekond kujuneb. Pakin sulle vorsti ja leiba, hapukurki ja paar konservi kaasa. Et tervist ikka oleks, paar küüslauku ja eks pudel viina, suitsupakk kuluvad samuti ära. Ole lahke! Siin see on. Anda mul palju pole, aga 10 eurot on abiks ikka. Hoidku sind jumal!”
“Aitäh, Svetlana!» vastas Veiko, heites trepiastmel viimse pilgu oma kaitseinglile.
Pimedal Kadrioru tänaval, kott seljas, magamiskott käe otsas ning tossav piip hammaste vahel, täiskuule vastu astudes, seadis üksildane mees oma sammud Pääsküla suunas. Ükskõik, kus – saab olema parem kui siin, teadis ta.

Raivo Kaer

0 kommentaari Lisa kommentaar