horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Reetmisest abieluranda

Alexander tegi ridamisi halbu ja väga halbu valikuid. Ja loomulikult ei jäänud nende eest tulemata ka rängad karistused. Kas veel on üldse lootust?

Inimese maailm oli kokku varisenud, tundis räsitud hing paar aastat tagasi aset leidnud sündmusi meenutades, kui seesama inimene mulle avameelselt jutustas oma loo ühel hilisel kevadõhtul Pariisi sumeda taeva all, justkui kõik oleks olnud alles eile. Justkui sajaks kohe äiksevihmana möödunu taaskord raske koormana sügavalt isiklike mälestuste jutustaja õlule.

Haigla heidutavad hääled
Hingemattev vaikus, mida saatsid akna taga kummitavad, tontlikud varjud, olid möödunud kuudega muutunud Alexandri sisemiste heitluste väliseks väljundiks. Kuigi siin, kus ta voodis unetult vähkres, nohises helesinise kardina taga vaikselt veel keegi, kohati norsates, turtsatades, hambaid krigistades. Seda viimast oli beežis pidžaamas kolmekümne kolme aastane mees alati põlanud.
Hammaste krigistamist, justkui ilma selleta poleks inimesed, peamiselt mehed, võimelised ega suutelised oma unenägude paha- või heameelt väljendamata jätta. Nagu mõnel teisel valgus padjale magades ila suust, justkui une asemel naudiks magaja midagi ebamaist.
Juba kooliajal, kui ta klassikaaslastega mööda kodumaad või võõrsil ekskursioonidel käis, häirisid üksteist kratsivad, krudistavad võõrad hambad teda. Vahel mõtles ta õudusega, et kui peaks kunagi abielluma ning ta ise juhtuks öösiti kallima kõrval hambaid krigistama, siis poleks ta sugugi pahane, kui armastatu halastamatult küünarnukkidega ribide vahele virutaks.
Nende seinte vahel oleks kellegi nügimine, ammugi kellegi tundmatu ja võõra püha une häirimine kohatu, võimatu, kuigi tol tulitavalt kuumal suveööl tundus see vältimatuna. Ometi jättis pruunide lokkide ja silmadega, suure ninaga, mille alt jooksis läbi piklik ja sügav lohuke, kohtudes tumepunaste huultega, lõppedes lõuaotsas taas kord õrna lohukesega, ovaalse näokujuga mees selle tembu tegemata. Tema oli elus juba piisavalt tempe korda saadetud ning üks nohisev võõras mees polnud kõige eelnenuga võrreldavgi. Vastupidi, ta oli talutav juba eelmisest õhtust alates, mil Alexander nende tumesiniste ja -kollaste seinte vahele oli ratastoolis veeretatud.
Hoopis nuuksuda oleks soovinud, kuid ka see tundus mõttetu, kohatu, rumal, lausa lapsik.
Magada oleks igatsenud, ent iga natukese aja järel avas mees oma silmad, vaadates öökapile asetatud käekella. Kõigest tunnikese, vahel vaid pool oli ta saanud rahulikult unemaadel rännata, kui ees ootas järjekordne virgumine, hoolimata asjaolust, et oli korduvalt ja korduvalt Stilnoxi, levinud unerohtu võtnud. Tabletikesel polnud mitte mingisugust mõju tema kehale ega vaimule.
Isegi sinine vaalium ega oranž Seresta, mis oleksid pidanud teda rahustama, ei mõjunud mitte kuidagi. Vähemalt ei tajunud ta ise mingeid erilisi muutusi – emotsioonide langusi või tõuse, ärevushoogude, närvilisuse vähenemist. Psühhotroopsed medikamendid ei saanud olla tema probleemide lahenduseks, sest hädad elasid tema sisemuses, voolasid tema veres, kraapisid hinge ja ajurakke, nagu keegi kiristaks hambaid vastu südant, torkides teravalt kiskjalike kihvadega vasakut ja paremat ajupoolkera.

Poiss heast perekonnast
Alexander tundis ennast üksikuna. Hüljatuna. Mahajäetuna. Temast oleks saanud justkui orb, kellelt hetkega oli röövitud terve maailm, kuigi ta teadis ja tunnistas endale, et oli ise oma maailmast loobunud, ohverdades, allutades selle kirgedele, ihale, mis janunesid raha, maise luksuse, heolu järele. Justkui tal oleks sellest kõigest – rahast –, seni puudust olnud. Oh ei, kaugel sellest, otse vastupidi, ent kõrkus, millega ta ühel sügisõhtul kohvrid pakkis, rongile, taksosse istus ja lõpuks lennukile suundus, oli halvanud tema aland­liku, muidu nii vaoshoitud meele, proovides vastu hakata vanemate igatsustele, unistustele, soovidele.
Mõned aastad varem olid äsja ülikooli lõpetanud mehe vanemad kindlad, et poeg astub lõpuks ometi nende jälgedes, suundudes taas  õpingutele, jätkates perekonna traditsioone, sirgudes tunnustatud kirurgiks. Alexandri ema, isa ja mõlema eelnevad põlvkonnad olid kõik auväärsete tiitlitega arstid või kirurgid, kuid temast oli kasvanud perekonna „must lammas”, kes kujutles ennast pigem ette loomingulise isikuna – arhitektina, mitte mingis valges kitlis tohtrionuna, kes inimeste eludega mängib.
Ühel või teisel viisil jõudis ta siiski inimeste, võõraste inimeste eludega mängimiseni välja, kui oli Londonis lennukilt maha astunud, maapinda puudutanud ja järgmisel öösel hullumeelselt diskoteegis pidutsenud. Seal tutvus ta Harryga, kes oli kohalikele tuntud lõbujanuline metskass, kellest õhkus pöörast kirge, elujanu, mis segunesid enesehävitusliku käitumisega, alludes vaid käega katsutavatele väärtustele, iseendale, oma pettemaailmale, mida tiivustasid tumerohelised, lakkamatult tema pea kohal pöörlevad suitsupilved või valge, pisut ilane ninaalune, kui klaasjalt pinnaselt oli liiga palju valget kraami ninna tõmmatud.
Punapäine, ehtne britlane Harry oli lihtlabane diiler. Tõsi, mitte enam kõige väiksem lüli selles suursuguses seltskonnas, kus aastatega oli järk-järgult karjääriredelil ülespoole tõusnud, liidrite usalduse võitnud, sest tema vahendusel kogunes bosside taskutesse kuhjade viisi krabisevat. Raha oli kõik, millest selles maailmas hooliti. Raha ja emotsionaalne, füüsiline võim teiste inimeste, narkomaanide üle.

Saatanaga sõlmitud leping
Nädal aega olid Alexander ja Harry lahutamatud. Sellega kaasnes pidev lõbutsemine, peojanu kustutamine öölokaalides, kodudes, hotellisviitides, bordellides, kuni inglane ja prantslane  lõid käed ühise liidu loomiseks, valades endasse klaasi tekiilat, sidrunit peale hammustades. Omamoodi oli tegemist abieluliidu sõlmimisega, sest nüüd sõltuti üksteisest, loovutati osa oma vabadustest teineteisele.
Valgele pulbrile, lusikal soojendatavale vedelikule, suitsetatavale purule, süstaldele, nõeltele, rahale tuginev liit polnud aga sugugi vaid kahepoolne ja sellises suures kommuunilaadset meenutavas organisatsioonis, mida sageli juhivad nähtamatud käed, tekib alati vastuolusid, tülisid, sest igaühe eesmärk on omaenda turgu laiendada, et organiseeritud kuritetegevuse trepiastmetel järjepidevalt ülespoole tõusta. Tipp, absoluutne sõltumatus, isiklik lähedus kõige suuremate ja vägevamatega, kes kujutasid endast maa- pealseid jumalusi, olid iga selle suure ketiliikme ülimaks unelmaks.
Alexander oli loomuomaselt pehme, soe nagu kaisukaru, keda mitte keegi poleks kunagi suutnud kahtlustada narkoäris osalemises. Tema haritud kõnepruuk, välimus, mahedad näojooned ei väljendanud tavalisele narkovahendajale omast kitsarinnalist maailmanägemust, mis janunes üksnes raha ning pettuste järele. Pealegi polnud Alexandril sõltuvusprobleeme, kuigi aegajalt kasutas ka tema pidudel kokaiini, suitsetas marihuaanat või kanepit, ent tema silmad ei kilanud igal korral, kui uue pakikese kraami kätte sai, mida tänavatel müüa, nagu enamikel tänavadiileritel, kes sageli klientide tagant varastasid, segades puhast kokaiini odava, väheväärtusliku sünteetilisega, kokkuvõttes võites rahas või tõmmates isikliku annuse kliendi arvelt enda ninasõõrmetesse.

Raivo Kaer
Pariis

Jätkub ajakirjas...

 

0 kommentaari Lisa kommentaar