horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Reis number 580

Üheainsa hetkega kaotas Rita nägemise, lapse ja armsama. Kas tõesti pole jäänud enam midagi, mille nimel elada?

Säravaks poleeritud valge „Lexus“, mis oleks justkui äsja autosalongist välja sõitnud, veeres kummide sahinal uhke restorani ette ja peatus otse sissepääsu juures.
„Vahur, äkki ma ikka ei tule? See on ärikohtumine ja ma pean jälle terve õhtu kaloreid sisse ajama ning suure suuga haigutama,“ ütles esiistmel istuv kaunis noor naine.
„Esiteks, Ritakene, on sul erakordselt ilus suu ja seepärast võid sa haigutada niipalju kui kulub. Teiseks, tellin sulle vaid köögivilju. Ja kolmandaks, ma arvan, et tänane ärikohtumine ei saa igav olema. Kuigi Alex on Ameerika ärimees, on ta ikkagi siin sündinud ja eesti keel on ta emakeel. Ta tundus mulle toreda inimesena ja olen kindel, et ta hakkab ka sulle meeldima. Muide, sa näed täna vapustav välja, ma isegi kardan, et Alex võib sinusse kõrvuni armuda.“ Mees suudles teda õrnalt otsaesisele ja läks oma kaaslasele autoust avama.
Restoranis polnud palju rahvast, aga kõik pöörasid pead, kui see kena paar saali sisenes. Pikakasvuline, päevitunud näo, tumedajuukselise ja intelligentse näoga mehe käevangus oli sihvakas noor naine, kes kandis sügava seljadekolteega musta sillerdavat kleiti, mis paljastas tema heleroosa elevandiluu värvi naha. Säravad kastanpruunid juuksed raamisid pehmete lainetena kitsast aristokraatlikku nägu ja langesid vabalt naise õlgadele. Ta silmad, nina, laup ja suu olid peaaegu täiuslikud, kuid oli midagi, mis pani uudishimulikud pilke teritama. Naise erkroheliste silmade liikumatu pilgu, ebakindla kõnnaku ja oma kaaslase käevarde klammerdunud pingul sõrmede järgi võis aimata, et see ilus noor naine on pime.
Paar juhatati lauda ja jäeti menüüd uurima. Õigemini uuris menüüd vaid härra, lugedes daamile ette prantsusekeelsete roogade nimetusi. Kohe-kohe oli saabumas nende külaline – ameerika ärimees, kellega Vahur meditsiinitehnika näitusel tutvunud oli. Mees oli suure erakliiniku juhataja ja teda huvitas uus aparatuur, mille tootjaks oli Vahuri esindatud firma. Tekkis mõlemapoolne huvi koostöö vastu ja sõbralike kontaktide kinnitamiseks otsustati õhtul  kella kaheksa paiku restoranis õhtust süüa.
Kas tõesti TEMA?
Et päevast pinget leevendada, käis Alex kiiresti duši all, vahetas riided, helistas takso ja oli juba mõned minutid hiljem restorani ukse ees.
Vahurit ja tema abikaasat märkas ta kohe. Tõsi küll, daam istus tema poole seljaga ja eemalt teda põhjalikumalt silmitseda mehel  ei õnnestunud. Aga sale figuur ja kena profiil sundisid Alexit ilu üle mõtisklema. „Ikkagi pole eesti naistele ilu koha pealt võrdseid,“ mõtles ta. Mitte asjata ei sõida inglased, itaallased, soomlased ja ülejäänud mehed kogu maailmast siia naisi otsima. Meie naised on super! Eriti üks...“
Siinkohal Alexi mõtted takerdusid, ilmselt meenus talle midagi ja mingi vari välgatas hetkeks ta silmis. Aga olles viie aasta jooksul ameeriklastelt õppinud, kuidas oma probleemidega mitte jänni jääda ja kasututest tunnetest vabaneda, sammus ta särava hollywoodi-naeratusega oma uue tuttava ja tema naise laua juurde. Ka Vahur märkas lähenevat külalist ja tõusis, et talle kätt ulatada.
„Kallis, saa tuttavaks, see on Alex, meie kliiniku uus partner. Ma juba rääkisin sulle, et ta elas varem Eestis, siis sõitis ühe firma kutsel Ameerikasse, nõustus seal mõnda aega töötama, kuid jäi pikemalt.... Kui mitmeks aastaks, Alex?“
„Viieks aastaks,“ vastas mees äkki kähedaks muutunud häälega, tundes ebameeldivat külmavärinat üle selja jooksmas.
„Ja see on minu abikaasa Rita – sõber, nõuandja ja ainus naine, keda ma armastan,“ lõpetas Vahur tutvustamise ja vaatas murelikult naise poole, kes pärast uue tuttava lauset „Mul on väga hea meel teiega kohtuda,“ ootamatult võpatanud oli.
Ritale näis, et aeg seiskus. Pilkases pimeduses kuulis ta häält, mis talle palju aastaid tagasi nii kallis oli olnud, kõik need aastad unes ja ilmsi viirastunud ja mille ta praegu juba esimestest sõnadest ära tundis. „Issand, kas see on tõesti tema?“ mõtles Rita. „See pole võimalik! Ja kuigi – miks mitte?“ Naise süda hakkas metsikult pekslema ja ta muutus kohutavalt kahvatuks, kui Alex ta värisevate sõrmedega kätt surus. See värin kandus üle ka mehele: „Kas see on tõesti Rita? Minu Rita? Ritsikas? Rio-Ri?“

Säherdune Tuhkatriinu...
Mõne sekundi jooksul välgatasid erakordse selgusega ta peas viie aasta tagused mälupildid.
„Rita, ära nüüd nuta nii hullusti,“ rääkis Alex, kallistades neiut, kes nuuksudes pisarate voolu mööda põski laiali hõõrus. „Ära nuta, muidu muutub nina punaseks nagu joodikul ja sind viiakse kainestusmajja,“ püüdis noormees nalja visata.
„Vii-da-gu,“ nuuksus Rita läbi pisarate, „ikka parem, kui kodus telefoni juures istuda ja su kõnet oodata.“
Nad seisid lennujaamas check-in laua juures ja ootasid pardalemineku väljakuulutamist. Noorte vestlus mattus pooleldi lennukite maandumise ja õhkutõusmise mürasse, kuigi oli niigi selge, millest räägivad kaks armunut enne teineteisest lahkumist.
„Me ju leppisime kokku – ma jõuan kohale, vaatan ringi, leian meile sobiva eluaseme ja kutsun sind kohe enda juurde,“ jätkas noormees.
„Alex!“ hüüdis nõudlik naisterahvahääl.
Veidi eemal seisid noormehe vanemad – täidlane, stiilse soengu ja täiuslikult maniküüritud kätega daam ning pikakasvuline, hallipäine, kurbade silmadega mees. Nad ootasid kannatamatult, millal lõpuks saab nende poeg selle „mitte millegi poolest silma paistva persooniga“ hüvasti jäetud ja nende juurde tuleb.
„Lõpeta ära, naine! Las nad räägivad, jätavad korralikult hüvasti, ega Alex vaid nädalaks Ameerikasse sõida,“ püüdis noormehe isa oma abikaasat vaigistada.
Proua pani suu kinni ja mõtles: „Võib-olla ongi hea, et Alex just nüüd lahkub, kuni ta pole selle „Tuhkatriinu“ külge veel surmkindlalt kleepunud. Teine riik, teised inimesed, äri, raha, edu – kõik see vaigistab peagi ta lahkumisvalu. Küll ta seal endale mingi ameeriklanna leiab ja selle siin unustab“.
Pardalemineku teade katkestas proua roosilised mõtted.
„Alexikene, helista kohe, niipea kui oled maandunud,“ palus ema poega kallistades ja teda mõlemale põsele suudledes, - „ära joo külma piima – su kurk on nõrgavõitu,“ lausus ta oma viimased õpetussõnad, nagu oleks poega lastelaagrisse saatmas.
„Helistan, kirjutan, jooma ei hakka,“ ütles Alex naeratades ja ema embusest vabaneda püüdes. Rita seisis eemal ja ei nutnud enam. Ta oli tõsiselt kurb ja see tekitas Alexis ärevust. Ühe hüppega oli ta neiu juures:
„Ritsikas, tulen su juurde peagi tagasi, luba, et sa ootad mind.“ Noormees tõstis ta lõua üles ja vaatas neiule sügavalt silma. Rita puhkes uuesti nutma.
„Sa ju tead, kallis, kui väga ma sind armastan ja mul pole peale sinu kedagi,“ pomises Rita ja oli teda tabanud nõrkushoost peaaegu ümber kukkumas.
„Olgu, ma jooksen nüüd, pardaleminek on juba lõppemas.“ Alex haaras reisikoti ja  tormas lehvitades minema.

Ja siis saabus pimedus...
Rita suhted Alexi vanematega ei laabunud juba nende tutvumise algu­sest peale. Alexi ema ei suutnud leppida faktiga, et tema poeg, noor ja juba edukas ärimees, oli endale kaaslaseks mingi juuksuri valinud. Alguses oli ta Rita vastu üsna kena, sest pidas nende suhet poja kiiresti mööduvaks kiindumuseks. Kui ta aga teada sai, et Alex kavatseb neiuga abielluda ja temaga Ameerikas elama hakata, puhkes kohutav skandaal, mis lõppes kiirabi väljakutsumisega. Seepärast otsustasid noored abiellumise mõneks ajaks edasi lükata.
Teatud mõtted tulid Ritale taas pähe, kui ta lennujaamast lahkudes taksosse istus ja tal süda bensiinihaisust pahaks läks: „Pean testi ostma... Kõik varajase rasedustoksikoosi nähud on ilmselged.”
Rasedustest oli positiivne ja nüüd, väljudes günekoloogi juurest, kes oli teatanud, et ta juba kaheksandat nädalat last ootab, haarasid Ritat vastakad tunded. Kahtlemata ei mõelnud ta abordist, tal oli lapse üle väga hea meel, kuigi nad Alexiga teda planeerinud polnud. Neiul polnud kahtlustki, et ka Alex rõõmustaks seda uudist kuuldes.
Ritat tegi murelikuks hoopis muu – kuidas ta selles seisundis pikka lendu Ameerikasse ja aklimatiseerumist talub? Ja veel... Ta rõõmu varjutasid mõtted sellest, kuidas Alexi vanemad sellele sündmusele reageerivad.
Olles neisse mõtteisse süvenenud, lonkis ta norus peaga jalge ette maha vahtides sihitult linnas ringi. Jõudnud ülekäigurajani, ootas ta rohelise tule ära ja astus sõiduteele. Viimane asi, mida ta jõudis märgata, oli suur džiip, mis kaelamurdva kiirusega kusagilt külje pealt tema suunas kihutas. Ta sai kohutava löögi, tundis metsikut valu ja siis saabus pimedus.

Kohutav ärkamine
Rita tuli teadvusele samuti valu tõttu, mis tahtis ta pea tuhandeks killuks lõhustada. Püüe jäsemeid liigutama pani neiu valust oigama ja ta kaotas mõne sekundi pärast uuesti teadvuse. Tema voodi kõrval seisid medõde, kes talle valuvaigistit süstis ja kirurg, kes avariisse sattunud ning tõsiseid vigastusi saanud neiut opereerinud oli.
„Doktor,“  katkestas medõde vaikuse, „mida ma talle ütlen, kui ta täielikult teadvusele tuleb ja palub silmadelt sideme eemaldada?“
„Kutsud minu,“ vastas arst lühidalt ja mõtles Ritat vaadates: „Anna andeks, tüdruk, ma tegin kõik, mida suutsin, kuid sa kaotasid nägemise ja ka lapse. Sellistele purjus uljaspeadele tuleks surmanuhtlus määrata.“
Rita paranemine kulges ülimalt aeglaselt. Tal olid ulatuslikud vigastused – sääreluu, rangluu ja roiete murrud, põrnarebend koos suure verekaotusega ja äärmiselt tõsine koljutrauma, mis põhjustas nägemisnärvi vigastuse ning Rita kaotas nägemise. Sellest teada saades jäi ta arsti imestuseks küllaltki rahulikuks. Ilmselt ei olnud neiu veel oma olukorra täit tõsidust teadvustanud. Kõik toimunu näis talle kohutava unenäona. Kusagil alateadvuses pesitses lootus, et kohe-kohe eemaldatakse tal side silmadelt ja kõik saab olema nagu varem. Ei haiglat, ei valu ega pimedust. Ta naaseb koju, kus heliseb telefon ja  armas hääl ütleb talle: „Kallis, ma nii väga igatsesin su järele!“
Ja ühel päeval võetigi side ära, aga pimedus ei kadunud. Sel hetkel haaras Ritat kohutav õud. Suurte raskustega voodist tõustes ja medõde eemale tõugates, üritas ta palatis paar sammu teha. Ta kipsis jalg takerdus tooli taha, Rita kaotas tasakaalu ja hakkas kukkuma. Pole teada, millega see oleks lõppenud, kui samal hetkel palatisse sisenenud raviarst, doktor Vahur Reemets, teda kukkumise pealt oma kätele poleks püüdnud.
„Mis isetegevus see nüüd olgu?“ noomis ta haigusega peaaegu kaalutuks jäänud neiut voodisse asetades range, kuid samas hella häälega. „Ajasin sinu pärast vaasi ümber.“
Arst kummardus ja hakkas põrandale kukkunud roose kokku korjama, mis ta salaja oma patsiendi öökapile oli paigutanud, et neiu saaks pidevalt lillede õrna aroomi hingata ja lõõgastuda. Rita hüsteeriahood hakkasid arsti rahuliku hääletooni mõjul tasapisi taanduma.
„Tänan, doktor Reemets, need lilled lõhnavad suurepäraselt, kuid te ei peaks minu pärast nii palju muretsema.“
„Kus nüüd alles ütles – ei peaks muretsema!“  ütles arst naeratades. „Ma olen sinuga nii palju vaeva näinud, nii et ole hea ja aita mind ning ära löö põnnama. Tulin sulle ütlema, et olen kutsutud kolmeks kuuks Iisraeli internatuuri ja ma võtan sinu kui oma väitekirja isikliku töömaterjali endaga kaasa. Seal püüame lõplikult sulle jalad alla saada.“
Nägemise taastamisest ta vaikis, kuna šansse praktiliselt polnud ja ega Rita selle kohta pärinudki, sest see oleks viimsegi lootusekübeme purustanud.

Veel üks saatuselöök
Neli kuud hiljem kirjutati Rita haiglast välja ja esimese asjana helistas ta Alexi emale. Naise leebe toon tegi ta ärevaks:
„Ah see oled sina, Ritakene. Miks sa nii ammu helistanud pole?“
Rita ei tahtnud juhtunust rääkida ja seepärast vastas ta lühidalt:
„Olin haige.“
„Oi, kui kahju. Loodan, et ei midagi tõsist.“
„Ka mina loodan seda. Kuidas Alexil läheb?“
„Kas ta pole sulle siis helistanud?“ küsis proua rõõmsa häälega, ja teatas vastust ära ootamata: „Ma ei tahaks sind küll kurvastada, aga...  Alexikene abiellub varsti. Samas linnas, kus ta praegu töötab, elab meie perekonnatuttava tütar, nad tunnevad teineteist lapsest saati ja saavad suurepäraselt läbi...“
Proual oli ilmselt kavas üksikasjalikult kirjeldada, kuivõrd hästi nende poeg selle neiuga läbi saab, kui ammu nad tuttavad on ja kui suurejoonelisteks pulmadeks valmistuvad, kuid Rita lõpetas kõne. Ta tundis, kuidas jalad nõrgaks muutusid ja teda enam kanda ei tahtnud ja teda tabas meeletu peavaluhoog. Pärast operatsiooni juhtus seda üsna tihti.
Rita isegi ei nutnud. Ilmselt seetõttu, et viimase kuue kuu jooksul oli ta nii palju õudu, valu ja muret kogenud, et veel ühe šoki üleelamiseks lihtsalt ei jätkunud enam jõudu. Ta suutis vaid pomiseda:
„Ma ei usu, ma ei usu, ma ei usu...“
Kuhu Alexile helistada, et tema emalt kuuldud sõnade õigsuses veenduda, Rita ei teadnud, ja ega proua talle seda polekski andnud. Ta oli täielikus segaduses, seda enam, et järgmiseks päevaks olid ostetud lennupiletid Iisraeli, kuhu doktor Vahur Reemets kavatses ta kaasa võtta.
Eneselegi ootamatult oli see arst Rita haiglasviibimise ajal oma patsienti väga kiindunud. Nähes, et külastajaid neiul praktiliselt polnud, püüdis ta talle võimalikult palju tähelepanu osutada. Öiste valvekordade ajal istus ta kaua Rita voodi juures, jutustas lõbusaid anekdoote ja luges raamatuid ette. Neiu oli suurepärane vestluskaaslane ja kuulaja, kuid endast ta kunagi midagi ei rääkinud. Ja ega mees pärinudki. Üha sagedamini tabas Vahur end mõttelt, et mõtleb pidevalt sellele kaunile neiule, kes nii vapralt oma uue saatusega leppinud on ning püüab isegi naljatleda ja naeratada. Ja kui mehele pakuti internatuuri Iisraelis, tegi ta kõik selleks, et Ritat endaga kaasa võtta. Sellest, mis edasi saab, püüdis ta mitte mõelda.

Anna meile võimalus...
Kolm kuud möödusid märkamatult. Tagasiteel koju lennukis tihedalt lähestikku istudes, silmitses doktor Reemets pikalt tema kõrval istuvat ning talle nii lähedaseks ja omaseks saanud Ritat ja ütles:
„Rita, olen juba tükk aega kavatsenud sinult küsida, kuid ei söandanud, sest kartsin, et sa keeldud... Ühesõnaga, kas sa tuleksid mulle naiseks?“
Rita näoilme ei muutunud, ainult ta sõrmed klammerdusid istme käetoe külge. Vaikus venis ja lõpuks kuulis Vahur:
„Vahur, sa ju tead, et minutaoline ei tohiks naiseks saada. Mul on murtud mitte ainult luud, vaid ka psüühika, hing. Ja mis kõige tähtsam – kui isegi Iisraelis ei suudetud mulle nägemist tagasi anda, siis milleks sulle pime naine?“
Rita hääl värises ja ka Vahur tundis pisaraid silma tungimas. Kuidas küll sellele neiule usutavalt seletada, et ta teda juba ammu ja sügavalt armastab. Ta soovib sõbra ja abilisena alati tema kõrval olla.
„Rita, anna meile mõlemale võimalus! Lihtsalt usu, et ma armastan sind väga ja tahan õnnelikuks teha.“ Vahur võttis neiu käe ja libistas õrnalt ta sõrme kauni briljandiga sõrmuse. Rita ei tõmmanud kätt ära, ohkas vaid sügavalt.

Teine häbematu vale
Alex ei suutnud aru saada, miks Rita telefonile ei vasta? Kuhu ta kadunud on? Tal tuli igasuguseid mõtteid pähe. Ema ei teadnud Ritast midagi (või ei tahtnud rääkida?) ja rohkem polnud kelleltki tema kohta teateid saada. Teadmatus ärritas teda kõige rohkem. Paar kuud hiljem, järjekordselt emaga vesteldes, küsis Alex igaks juhuks, kas Ritast pole midagi kuulda ja sai vastuseks:
„Ma ei tahtnud sind kurvastada, Alexikene, aga sain teada, et Rita on mingi mehega ära välismaale sõitnud.“
Rohkem pärima Alex ei hakanud, jättis emaga kiiresti hüvasti ja viskas telefonitoru hargile. Ta oli vihast plahvatamas. „Nüüd on siis kõik selge! Ma ei suuda vaid üht mõista – kuidas oli võimalik sel moel armastavat naist teeselda ja samal ajal teisega olla?! Issand, kas tõesti kõik naised on sellised?“
Alex ei suutnud kaua aega reetmisest üle saada. Parimaks ravimiks sai pea ees töösse sukeldumine. Pealegi avanes tal võimalus firmaga leping sõlmida ja veel viieks aastaks sinna tööle jääda. Selleks oli aga elamisluba vaja ja seepärast vormistas Alex pikemalt mõtlemata abielu sellesama lapsepõlvesõbrannaga, kes ka tegelikult samas linnas elas. Kuna juba kooselu algusest peale abikaasadel teineteise vastu tunded puudusid, lagunes see abielu kuue kuu möödudes, kuid Alexil oli kindel töökoht Ameerikas nüüd olemas. Järgmise viie aasta jooksul ei tõmmanud teda koju tagasi enam miski. Mõned korrad kutsus ta vanemad endale külla, kuid kodumaale sõitmast takistas teda hirm vanu haavu lahti rebida ja uuesti kibestumist ja kaotusvalu läbi elada.
Aeg tasandas ajapikku haavad ja kui talle pakuti võimalust osaleda kodulinnas korraldataval meditsiinitehnika näitusel, ta nõustus. Oleks ta vaid teadnud, mis teda ees ootab...

Ära vaata mulle otsa...
Kui Alex laua juurde jõudis, ei suutnud ta oma silmi uskuda ja ning arvas, et on äratundmisega eksinud. Kuid mõne sekundi pärast kõik ta kahtlused haihtusid. Järsku meenus talle päeval näitusepaviljonis Vahuri poolt öeldud põgus lause, et aastaid tagasi oli mees Iisraelis viibinud, kus püüdis oma abikaasa nägemist taastada, kuid katse  ebaõnnestus.
Alexi pea kubises vastuolulistest mõtetest, ta ei suutnud vestlusele keskenduda ja oli täielikus segaduses. See pani ka Vahuri kohmetuma, kes omakorda ei mõistnud, millest oli tingitud selline järsk muutus Alexi käitumises. Mängis vaikne muusika ja kõigi üllatuseks küsis Alex äkki:
„Vahur, kas ma tohin teie abikaasat tantsule paluda?“
Vahur tõstis imestunult kulmud ja vaatas Rita poole:
„Palun, kui daam soovib, kuid tavaliselt ta ei tantsi.“
Veidi mõelnud, ulatas Rita käe ja lausus:
„Miks mitte, hea meelega.“
Naine tõusis, võttis Alexil käe alt kinni ja nad suundusid tantsupõrandale. Mõlemad kartsid vestlust alustada ja vaikus venis pikale. Äkki ütles Rita:
„Ära vaata mulle otsa, tunnen end ebamugavalt.“
„Sa siis...?“
„Ei, ma tõepoolest ei näe midagi, kui sa seda tahtsid küsida. Tunnetan suurepäraselt mitte ainult helisid ja lõhnu, vaid ka pilke,“ katkestas Rita teda.
Naise hääletoon on rahulik ja vaikne, kuid millist pingutust see temalt nõudis, teadis vaid tema ise. Rita tundis, kuidas Alexi käed teda üha tugevamini embasid. Lõpuks mees küsis:
„Rita, mis siis ikkagi tol ajal, viis aastat tagasi, juhtus?“
Võttes kokku kogu oma jõu, jutustas Rita talle võimalikult lühidalt kõigest, mis tal nende aastate jooksul oli tulnud üle elada, jättes rääkimata vaid ühest – vestlusest Alexi emaga pärast haiglast väljakirjutamist. Mees kuulas ta katkestamata ära ja küsis siis:
„Miks sa minuga ühendust ei võtnud? Ma oleksin kõik sinnapaika jätnud ja sinu juurde lennanud. Kas sa tõesti võisid arvata, et jätan su hätta?“
„Ei arvanudki. Kuni hetkeni, mil ma su emale helistasin...“ Rita hääl katkes.
„Ja siis?“ kiirustas Alex teda.
„Ei midagi. Ta lihtsalt teatas, et sa abiellud peagi. Ma ei tahtnud su plaanidesse sekkuda. Seda enam, et ka minu elu muutus sel aastal järsult. Kui poleks Vahurit olnud... ma ei tea, kas ma seda kõike üle elada oleksin suutnud.“
„Rita, kallis, ma helistasin sulle iga päev, kuid keegi ei vastanud ning pool aastat hiljem ütles ema mulle, et sa oled mingi mehega välismaale sõitnud. Olin hullumas ja kuu aega hiljem abiellusin. See oli fiktiivne abielu.“ Alex tundis, et õigustab end, kuigi teadis, et pole sisuliselt milleski süüdi, kuid mingit muud võimalust nende vahel kõik selgeks rääkida ta ei näinud.

Sa pole muutunud
Muusika oli ammu lõppenud. Rita ja Alex seisid endiselt üksteise ümbert kinni hoides keset saali, kuni Alex lõpuks taipas naise kohale saata. Juba igavlema hakanud Vahur teatas neile rõõmsalt, et kohe on oodata vapustavat magustoitu.
Õhtusöök hakkas lõpule jõudma ja oli aeg hüvasti jätta.
„Alex, millal te tagasi lendate?“ küsis Rita, püüdes võimalikult rahulikku hääletooni säilitada.
„Lennuk läheb kell 8 hommikul, reis 580, saata pole vaja,“ vastas mees ja surus õrnalt Rita kätt.
„Tänan teid suurepärase õhtu eest, tulge mulle külla. Oleksin väga õnnelik,“ ütles Alex sunnitult naeratades.
„Tänan kutsumast, tuleme esimesel võimalusel,“ lubas Vahur ja ulatas Alexile hüvastijätuks käe.
„Hüvasti, Alex,“  ütles Rita, püüdes naeratada. Ta libistas käega üle mehe näo, otsekui püüdes kogu ülejäänud eluks jätta meelde inimese näojooni, keda oli kunagi armastanud ja igavesti armastama jääb.
Kogu kodutee ei poetanud Rita ainsatki sõna, põhjendades seda Vahurile tugeva peavalu ja väsimusega.
Järgmisel päeval, alles pärastlõunal ärgates avastas ta Vahuri nende voodiserval istumas. Vaikus, mis tuba täitis, oli niivõrd kummaline, et Rita hakkas alateadlikult muretsema ja küsis lõpuks:
„Kas midagi on juhtunud?“
Naine tundis, et Vahur kõhkleb ja ei tea, kuidas öelda seda, mida ta on kohustatud ütlema.
„Räägi siis ometi, Vahur!“ Rita tõusis voodis istuli ja tõmbas meest närviliselt varrukast.
„Just praegu kuulsin raadiost, et Ühendriikidesse suundunud reisilennuk plahvatas maandumisel. Reis number 580. Kõik reisijad ja meeskonnaliikmed hukkusid. Sama lend, millega Alex koju lendas,“ ütles Vahur ühe hingetõmbega ja võttis naisel ümbert kinni.
„Ei!“ karjatas Rita ja langes meelemärkusetult voodile tagasi. Vahur tormas kööki nuuskpiirituse järele. Samal hetkel helises uksekell.
„Kes nii valel ajal küll tulla võiks?“ mõtles Vahur pahameelega. Ta jooksis Rita juurde, kes juba toibuma hakkas ja tormas siis ust avama.
Esikust oli kosta rõõmsat mehehäält: „Kas annate vaesele rändurile peavarju? Jäin lennukile hiljaks ja otsustasin teie juures öömaja paluda. Miks teil nii hirmunud näod on? Kas olen öö jooksul tundmatuseni muutunud?“
Ukselävel seisis Alex ja vaatas imestunult jahmunud Vahurile otsa. Seinast kinni hoides ja  mööda põski allavoolavaid pisaraid laiali hõõrudes tuli magamistoast vaevu jalul püsiv Rita:
„Ei, sa pole muutunud. Vaid silmad on kurvad ja see sinine lips ei sobi sulle...“

Eliise Mäesalu

0 kommentaari Lisa kommentaar