horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Reisile minuta

Ma tahtsin temaga reisida. Ma tahtsin temaga kõike. Pool aastat hiljem see juhtuski. Paraku ilma minuta.

Ma olin teel. Mu saabastatud jalg vajutas gaasi vaid õige veidi. Sellegipoolest möiratas mu auto raevunud kiskjana ja lausa lendas edasi. Spidomeetri näit lähenes juba saja kahekümnele, kuid ma õieti ei tajunudki seda.
Põgeneda oli hea. See täitis mu rõõmujoovastusega. Autokummid sahisesid märjal maanteel ning õrnhall õhtuhämu tekitas aistingu, nagu oleksin maailmas üksipäini. Kiikasin kella. Pool seitse. Veidralt vähe. Lasin kiirusel alaneda mõistliku piirini ja arvutasin mõttes, millal ma Uku juurde jõuan. Kui Tartu tuled viimaks paistma hakkasid, hingasin kergendatult.
Veerand tundi hiljem parkisin auto tuttava puumaja ette ja vaatasin lootusrikkalt valgustatud akende poole. Uku oli kodus. Tõdemus pani mu südame elevusest pekslema. Lippasin trepist üles ja seisin kollase puituksega silmitsi. Olin niimoodi loendamatuid kordi kaalutlevalt seisnud, enne kui lõpuks koputasin. Sellistel hetkedel tajusin alati kirjeldamatu selgusega, et olen elus, elurõõm igas naharakus pulseerimas. Ainult Uku suutis mind niimoodi tundma panna ja see oli piisav põhjus ta ikka ja jälle üles otsida.

Imeline vana maja
Hoolimata hämarusest adusin kevade Tartus palju kaugemale edenenud olevat kui Tallinnas. Peenral õitses värviliste laikudena priimulapuhmaid läbisegi metsistunud tulpidega. Mulle meeldis see vana maja, kogu sopiline ja umbekasvanud aed, mille eest Uku eriti hoolitseda ei viitsinud, ning lahedat vanaaegset mööblit täis elamine.
Maja oli Uku saanud päranduseks mingilt vanatädilt, kes enne teispoolsusesse kolimist kogu kupatuse talle oli jätnud. Rohkem lähedasi Ukul tema sõnutsi ei olnud. Kuigi hoone vajas hädasti remonti, oli siin ikkagi õdus.
Uksekella kolmanda trillerduse peale kuulsin lähenevaid samme ja võtme keeramise kriginat. Siis paiskus uks valla ja ma vaatasin tuttavatesse pruunidesse silmadesse. „Heleri, sina? Milline üllatus,“ kõmistas Uku. Ta oli oliivikarva T-särgis ja paljajalu. Vastupandamatu, nagu alati. „Polegi sind paar päeva näinud.“
Astusin tuppa, näol äraseletatud naeratus. Uku pani tulele kannutäie teevett ja tõi välja vanaaegse serviisi. Märkasin molbertil pooleliolevat tööd ega hakanud küsimusi esitama, kuna teadsin, et see ei pruugi mehele meeldida.
„Nii hea jälle siin olla,“ tunnistasin, lükkasin kingad jalast ja viskusin kriuksuvasse tigudiivanisse. Armastasin selle maja ajahõngu, akende ees tilpnevaid raskeid vanamoelisi sametkardinaid, suurt tumedatoonilist köögilauda, puupliiti, mis kõikjale mõnusat soojust levitas, naksuvaid põrandalaudu, kirevaid kaltsuvaipu, isegi massiivsel puhvetkapil seisvaid fotosid tundmatutest inimestest, mida Uku mingil põhjusel ära polnud raatsinud visata. See kõik oli osa Ukust ja ma mulle meeldis see samamoodi nagu ta isegi.
Lobisesime poole ööni ja nagu alati, täitis see mind rahu ja kergusega.
„Ma ei taha tagasi minna,“ tunnistasin vaikselt, kui me viimaks ööpimeduses teineteise kõrval lebasime, jalutsis nurruda üürgamas veidravõitu punane kass, kelle mu Uku ühel päeval tänavalt üles oli korjanud. Red, nagu ta ütles.
„Lahe nimi,“ kiitsin. Kass tunnistas mind üksisilmi ja lõi lõpuks nurru lahti. Mõistsin, et olin omaks võetud.
„Ära siis mine,“ ütles Uku.

Kohatud ettepanekud
Hommik tõi taevasse tumedad pilved. Kaugel eemal kõmistas äike. Oli hämar nagu hilisõhtul. Sirutasin end asemel mõnuga välja ja jäin siis toa pleekinud seina tunnistama.
„Siia sobiks hästi roosimustriline tapeet,“ unistasin. „Selline tore vanaaegne, nagu kunagi mu vanaema toas oli. „Siis oleks ka pimedatel päevadel toas rohkem valgust. Ja põrandalauad võiks ära õlitada. Ilusaks kastanpruuniks. Lakke ostaks suure õhulise lambi.“
Uku silmitses vaheldumisi seina ja mind ega öelnud midagi.
„Kummut tuleks samuti ära restaureerida. Igavene vahva. Mu paps teab üht head puuseppa, kes…“
Uku heitis teki kärsitu liigutusega eemale ja tõusis püsti. Tekk langes sahinal põrandale.
„Vahva kummut tõepoolest,“ nentis mees kiretul häälel.
Vaatasin ta sitket paljast selga ja mõistsin, et olin meest millegagi pahandanud. Ta riietus aeglaselt ja vältis millegipärast mu pilku.
„Ja terrass,“ jätkasin, suutmata entusiasmihoogu talitseda. „Sinna võiks mingi aiamööbli soetada. Puupakkudel on ebamugav istuda.“
Äike kõmatas lähemalt. Üle taeva joonistus välgu valge siksakk. Võpatasin ja pöörasin silmad mujale.
„Mulle sobib väga hästi nii, nagu praegu on,“ ütles riidesse saanud Uku ja läks kööki. Red, kes oli seni peremeest ainiti jälginud, hüppas pehme mütsatusega põrandale ja järgnes talle, saba püsti. Kostis külmkapi avamise ja sulgemise häält ning Redi kärsitut näugumist. Teekann hakkas sahisema.
„Sulle sobib kõik nii nagu on,“ tusatsesin. „Istud oma urus nagu rott, kuigi väljas ootab samas terve maailm avastamist!“
„Mis mõttes?“
„Otseses! Lähme näiteks reisima!“
Ajasin kleidi kiiruga selga, suutmata kauem paigal püsida. Pakatasin teotahtest. Enamasti see meeldis Ukule, kuid praegu näis mehel olevat mingi muu tuju, mille põhjus jäi mulle mõistmatuks.
„Ma teen välja,“ lipsas mu suust, kuigi taipasin hetk hiljem, kui tobedalt see võis kõlada. Rikkuri tütreke, issi paksu rahakotiga eputamas.

See ei tööta!
Uku ilmus uuesti ukselävele, kasutatud aroomitee pakike sõrmede vahel. Ta pruunid juuksed olid nii veetlevalt sassis, et kutsusid vägisi end sasima. Kuid mehe mustade kulmude vahel pesitses pikk rahulolematusekorts, mida seal eile õhtul ei olnud.
„Kas sa tõesti arvad, et laseksin sellel sündida?“ küsis ta reserveeritud toonil.
„Millel?“
„Sellel, et sa mind sponsoreerid.“
Laiutasin käsi. „Mis vahet seal on?“ „Minu jaoks on.“
Uku kadus uuesti kööki ja ma taipasin, et olin ta ego riivanud.
Muidugi oli Uku kõige iseäralikum mees, keda teadsin. Meis oli tõtt-öelda õige vähe ühist. Mina olin elurõõmus, tema enamasti sünge ja enesessetõmbunud. Mina armastasin päikest, õhku ja liikumist, Ukule oli igasugune sport vastumeelt, ta vihkas isegi jalgrattasõitu. Mees tuli päeviti toast välja ainult äärmisel vajadusel, väites, et päike paneb tal pea valutama. Enamuse ajast veetis ta tubade turvalises hämaruses, maalis või luges. Tööl Uku ei käinud, kuigi otseselt puudust ei paistnud tal millestki olevat.
„Ühel päeval oled kindlasti kuulus,“ püüdsin ta tuju parandada. Võtsin vastu kohvitassi ja toetasin puusa vastu aknalauda.
„Ma tean,“ lausus mees veendunud häälel.
„Siis võid mulle välja teha, palju kulub,“ naersin.
Uku ei reageerinud mu naljakatsele. Ta otsis kapist välja saiapaki ja hakkas rösteriga jändama. See oli tõeliselt eelajalooline, igivana ja kriimuline, igati väärt muuseumieksponaat. Lõpuks pööras mees end ringi ja vaatas mulle otsa, silmad tumedad, tõsised, vaevatud, nagu oleks tal selja taga nädalapäevi unetuid öid ja koormaviisi meeleheidet. Pisut vaevatud olek oligi kõige iseloomulikum sõna, iseloomustamaks Ukut. Ta nägi välja vaevatud ka siis, kui naeris, mind suudles või innustunult oma kunstikirest rääkis.
„See ei tööta,“ nentis ta jahedalt. Mu silmad rändasid rösterile. „Pole lugu, jätan sulle raha, osta uus.“
Uku naeratus muutus kurjaks. „Sa ei saa aru, Heleri. Pole kunagi saanud. Sa oled tore tüdruk, selliste päikesekuldsete lokikeste ja armsa naeratusega, aga sa tõepoolest ei saa aru! Kuhu sa reisida tahad?“ Ootamatu teemamuutus üllatas mind. „Ükspuha. Kõikjal on tore!“
„Tõesti?“ Rösterile tuli eluvaim sisse. Selle tuhmpunane silm lõi põlema ja pälvis Uku rahuloleva mõmina. Mees libistas mehhaanilise liigutusega kaks saia masinasse. Peagi levis mu sõõrmeisse magus küpselõhn.
„Ma ei mõelnud tegelikult üldse rösterit,“ täpsustas Uku.
„Mida siis?“
„Meid,“ nentis mees jäigal häälel.

Pisarad jäävad pärastiseks
„Meid? Mida sa sellega silmas pead?“
Uku ei vastanud. Selle asemel astus ta hoopis akna juurde ja jäi mõtlikult oma võssakasvanud aeda vaatama. Mu pilk jalutas samas suunas. Olime aia õdusas roheluses palju kordi teed joonud, naernud ja lobisenud. Mind läbis igatsusesööst nende hetkede järele. Kostis vali klõpsatus ja saiad hüppasid välja.
„Lähme siis hiljem, suve lõpupoole? Sügisel?“ pakkusin. „Ükskõik, millal iganes sulle sobib.“
Uku pööras end ringi, ilme korraga külm, suletud, veel enam vaevatud kui ennist. „Ma olen kunstiinimene, Heleri. Ma pole loodud kooseluks. Pelk mõtegi sellest ärritab mind. Sina aga loodad enamat.“
Red lipsas toolilt põrandale ja kukkus ennast lakkuma. Millegipärast ärritas see mind.
„Kas ma olen öelnud, et loodan midagi?“
„Iga naine loodab. Kõik need roosilised tapeedid ja õhulised lambikesed. See pole minu jaoks. See pole maailm, millest oleksin huvitatud. Mu ainus kirg on maalimine. Ja suhted…“ ta libistas sõrmega üle mu põse, „huvitavad mind ainult teatud piirini.“
„Millise piirini?“
Uku ei vastanud, kuid paistis eeldavat, et ma tean vastust. Ta pööras mulle selja ja hakkas asju tagasi külmkappi laduma. Jälgisin mehe tegutsemist, uskumata ainsatki tema sõna. Mida aeglasemalt ja metoodilisemalt tegutses mees, seda enam lõi jäine külmus mu kõhuõõnes perutama. Kõige tõenäolisemalt oli Uku endale leidnud uue silmarõõmu ega tahtnud mulle öelda.
„No selge,“ nentisin jahedalt, oskamata midagi lisada.
Ega mul siin palju asju olnudki – käekott ja kevadmantel tugitooli seljatoel, hõlmad laiali, nagu muretu magav loom. Võtsin need ja otsustasin pisarad jätta pärastiseks. Seda rõõmu, lasta end murtuna näha, ei kavatsenud ma talle kinkida.
Uku ei liikunud paigast.
„Kuhu sa lähed?“ küsis ta veidi leebemal häälel, kui märkas, et hakkan saapaid jalga toppima.
„Põrgusse! Ela hästi, kunstnik.“ Viimane pidi kõlama sulaselge mõnitusena. Mul polnud aimugi, kas Uku saab kunagi kuulsaks või mitte, kuid korraga mind see enam ei huvitanud.
Tormasin trepist alla. Äike oli peaaegu kohal. Autokapotti tabasid esimesed rasked piisad.

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar