horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Reisile virtuaalsõbraga

Kuidas võib vahel minna, kui otsustad ette võtta reisi inimesega, keda sa pole kunagi varem näinud...  Mu sõbranna ütles, et ma olen hull.

„Saa mehega kõigepealt niisamakokku ja vaata ta üle. Kuidas sa kujutad ette, et lähed reisile inimesega, kes võib olla sulle esimesest silmapilgust antipaatne? Sellest tuleb tõeline õudusunenägu! Mul on täpselt selline kogemus! Mu ainus mõte oli, kuidas minema pääseda. Aga veeta nädal aega võõraga?” Jutt ja argumendid ei tahtnud lõppeda.
Ma ei kuulanud teda, vaid sõitsin ikkagi kohtuma.

Minu esimene äpardus...
Päikeseküllane hetk Pärnu bussijaamas. Ma ei tea, mida oodata, aga tunne on sinu koha pealt õige. Ajaga olen õppinud oma intuitsiooni usaldama. Mu meel püsib rahulik, nagu see on olnud terve tee vältel Haapsalust Pärnusse.
„Me tuleme sind otsima!” ilmub reibas lubadus mu telefonitšätti. Algus on igatahes paljutõotav. Naeratan tema sõnadele ja pistan oma tillukese õunatelefoni tagasi käekotti. Me oleme nii palju suhelnud, nii lähedaseks saanud. Usun, et tunnen sind läbi ja lõhki. Midagi ei saa valesti minna.
Viiv hiljem taipan, et seisan valel pool maja. Kaugeltki mitte kokkulepitud kohas, vaid mingis täiesti suvalises paigas. Nagu ikka, on mul halb komme võõrsil silmapilkselt ära eksida.
Ma ei hakka praegu rääkima sellest korrast, mil mul ei õnnestunudki Pirita Selverist parklasse auto juurde jõuda. Kui sõbrad mu lõpuks peale mu suuri vintsutusi üles leidsid, olin omadega päris võhmal ja igasuguse lootuse kaotanud. Mulle näis, et kaubanduskeskus on vahepeal mitu kannapööret teinud, et mind meelega narritada. Õnneks mu lemmik seda ei tea. Ta teab vaid minu päikeselist külge. Loodetavasti nii ka jääb.
Küll sa mu üles leiad.

... ei jää viimaseks
Sind pole raske ära tunda. Päriselus mõjud sa pikemana kui pildil, kannad sedasama heledat nokatsit, mis on mulle juba fotolt tuttav.  Su „Tere!” on sama soe ja sõbralik nagu sa isegi ja kallistus meeldiv. Koera koha pealt olen kahevahel. Keegi pole varem ühelegi kohtingule lemmiklooma kaasa võtnud, aga samas pole mul nende vastu midagi. Sellega, et ma terve reisi vältel loomaga esiistet jagama pean, pole ma muidugi arvestanud. Koer heidab kuulekalt pikali ja ma tõesti loodan, et tal pole kommet iga tänavaservas jalutava kassi peale esiklaasi viskuda.
„Kas lähme randa? Check-in on kell kaks ja meil on paar tundi aega,” pakud sa välja.
Loomulikult olen nõus. Kuhu mujale ikka suvises Pärnus minna? Looklev rada viib meid peaaegu veepiirile. Liivast toituv merihein vohab kõikjal nagu hõre hõbehall vaip, mida siin-seal ilmestavad üksikud tillukesed violetsed õietäpid.
Leiad kotist veinipudeli, viinamarjad ja suure tüki juustu. Isegi veinipokaalid. Et üks neist on defektiga ja ma peenikesest jalast kinni hoides pokaali sisu hoobilt enda heledale pluusile läigatan, on mulle muidugi sügavalt omane. Teen näo, nagu ei läheks mu riiete seisukord mulle vähematki korda ja sina asud kannatlikult mu ­pokaali liivast puhastama.
„Ühe pokaali jalg oli tõesti väikese defektiga, kuidas sul õnnestus just see võtta?” muigad.
Mida imet sa selle siis üldse kaasa võtsid, torisen mõttes ja kaalun, kas mu parimast hilbust enam asja saab. Näen välja, nagu oleks keegi mind äsja noaga susanud ja mulle suuremahulise verejooksu tekitanud.

Elevus teeb ilusaks
Sul on kõik olemas. Peale piknikuteki. Ja juustunoa. Istun oma lühikese seelikuga soojale liivale ja aktsepteerin olukorda, et hammustame kordamööda rammusat juustukamakat otsast. Vähemalt on sort asjatundlikult valitud. Mahlane ja mõnus. Päike pimestab, õhk sillerdab, sinise laotuse all lendlevad üksikud tuulelohed nagu lendu pääsenud kirjamargid. Õnnis rahu valgub mööda mu liikmeid laiali.
Sa meeldid mulle. Meeldid mulle tõesti. Sul on kõik hambad suus ja sa ei põrista ega susista ühtegi häälikut, nagu sõbranna mind elutargalt ette hoiatas, mis kõik võib olla. Samuti ei tundu sa kooner ega labane. Täitsa normaalne inimene.
Tagasiteel tahan su käest kinni võtta, su pihk on kuiv ja soe. Põimid oma sõrmed minu omadega, aga ma ei tea, kas sa teed seda ­ainult selle pärast, et mulle meeldib nii või meeldib sulle endale natuke ka.
Ma arvan, et ma olen ilus. Elevus teeb alati ilusaks. Hiljem sa ütledki seda mulle, hotellitoas. Kas see on klassikaline sissejuhatus eelmängule? Kindlasti pole ma selliselt ilus, mida saavutatakse kunstküünte ja tolmuharja meenutavate ripsmetega. Andsin aegsasti teada, et mul pole kalduvust küüsi lakkida. Suhtusid sellesse rahulikult. Nagu kõigesse muussegi. Rahu vist ongi kõige täpsem sõna, millega sind iseloomustada.
Mulle ei meenu, millal mu ilusad läikivad sukkpüksid katki läksid, sellest on mul tõtt-öelda veidike kahju. Kas see juhtus rannas? Milline normaalne inimene üldse kannab põrgukuumuses sukkpükse ainuüksi nende imelise sügava ploomitooni pärast?

Etiketist ei tea ma midagi
„Meil on kella kaheksaks all restoranis broneeritud laud,” teatad mulle.
Olen ettepanekuga koos peenemalt õhtustada päri, ehkki võileib hotellitoas sobinuks niisamuti. Hindu ma igaks juhuks ei uuri, lasen sinul valida. Sööme mereannipastat, mis maitseb hõrk ja kallis. Lauanõude rohkus ajab mu segadusse. Milleks on pasta juures lisaks kahvlile ja noale ka supilusikas, ma välja mõelda ei suudagi. Niisamuti seda, mida teha krõbeda, poolläbipaistvat vahvlit meenutava suupiste­tükiga, mis on elegantselt otsapidi pastakuhja sisse torgatud. Järgin vargsi su eeskuju, kuidas sa seda igapäevasel ilmel krõmpsutad, hinges lootes, et sa ei hooma, milline etiketikauge maaplika ma olen. Noa puudumisel võin vabalt vorsti lõigata kahvliga ja pastaka puudumisel kirjutada paberile küüneservaga.
Mingit maitset vahvlil ei ole. Pastat endale sisse kühveldades tunnen ühtäkki hamba all tigu, aga suudan selle hoolimata kergest kustukummimaitsest alla neelata. Hambaid ma igaks juhuks sinumoodi hambatikuga torkima ei hakka, sest mu hambaarst, kes on kõige rangem inimene maailmas, on selle kategooriliselt ära keelanud.
Päike paistab mulle otse silma ja hoolimata pehmetest istmetest tunnen end sama mugavalt nagu aeglasel tulel küpsev küülik. Ma ei suuda meenutada, millest sa räägid, mitte sõnakestki, mul pole õrna aimugi, kus lõpeb üks teema ja algab teine, sest sa pajatad nii paganama palju. Lõpuks ma isegi ei näe sind, sest kuri kuum kera hõõgub mulle katmata aknaklaasi tagant täpselt silma ja paneb kogu mu näo kuumama. Sellegipoolest püsin viisaka kuulaja rollis – hoian silmsidet ja noogutan aeg-ajalt, loodetavasti õigete kohtade peal.

Romantikast ja erootikast
Esimesel päeval me spaasse ei jõua. Tõtt-öelda ei kipu see võimalus mulle kui totaalsele veehullule üldse meenumagi, kui ma su Bali reisilt toodud eksootilistest taimedest pressitud massaažiõli õrna lõhna tunnen... ja su käsi enda paljal seljal. Miks suur enamus mehi reklaamib end välja kui asjatundlikke massööre, jääb mulle muidugi saladuseks.
Kui mu säärtel tekib tunne, nagu oleksid nad kruustangide vahele surutud, palun vaiksel häälel haaret veidike lõdvendada. Ma ei ole üldse nõudlik inimene, aga mu ettekujutus tantramassaažist tundus mulle siiski väheke teistsugune. Tuba on liiga valge ja hubast õhkkonda on võimatu saavutada, kuna akent katab vaid üksainus kitsuke külgkardinapalakas, mis servast servani ei ulatu. Unustasid küünlad maha ja kõige tipuks käivad otse meie akna all, haljal murulapil, remonditööd. Entusiastlik rauasae pinin ja akutrelli undamine, mis näib vältavat tunde, lülitab kogu romantika otsustavalt välja. Ehitajad on kõige romantikavaesemad inimesed, hetkeks tekib mul tunne, et vihkan kõiki, kes vähegi haamrit ja naela käsitseda oskavad.
Loojanguajal võtame ette jalutuskäigu. Taevaserv kumab ­punakalt ja asfaldiga sillutatud jalutusrada on praktiliselt inimtühi. Sinuga on lihtne, su nälg tänuliku publiku järele näib olevat kustutamatu. Ma ei pea midagi ütlema ja ma ei tahagi midagi öelda. Su jutukusele lisab hoogu juba mitmes sel õhtul avatud õllepurk. Isegi suurepärase kuulajana käib mul selgelt üle jõu tasuta loeng täies mahus vastu võtta, seega lasen lõpuks suurema osa kõrvust mööda, sest mu aju lihtsalt ei suuda reaalselt nii rohket infohulka korraga läbi mäluda. Sa ei näi seda märkavat või kui märkadki, paistab sul üksta­puha olevat.
Vaatan, kuidas su käed elavalt žestikuleerivad, kullast klotsersõrmus su vasakus käes, aiman tundvat su hõngu. Tean kinnisilmigi, mis on peidus su riiete all. Riided on su kõhna keha jaoks pisut liiga suured. Sa oled terve elu olnud sale. Tean su naha siidist pehmust, sinu maitset enda suus ja sina minu oma. Päike värvib su näonaha tumepruuniks ja mul pole aimugi, on see rohkest tarbitud alkoholikogusest, UV-kiirgusest või siis mõlemast.

Peeretused ja norsked
Et su koeral on öösel harjumus  peeretada ja minul norsata, on meile mõlemale kainestav kogemus. Paar korda virgun öösel selle peale, et väikeses toas levib vänge lehk. Sina ei ärka. Eks vist oled omalooma iseärasustega harjunud. Katan nina tekiservaga ja püüan uuesti uinuda. Õigemini, püüan mitte selja peal magada, üritan üldse mitte magada, et mitte uuesti norskama kukkuda ja teie kahe rahu rikkuda. Mingi hetk tunnen, et togid mind. Ehmatan end silmapilk virgeks – järelikult ikkagi suigatasin. Veel enam – sinu jaoks häirivalt meloodiliselt. Oled terve hommikupooliku vähesest unest uimane ja mina tunnen end süüdi.
Tahan sulle meeldida, tahan rohkem meeldida, soovin kogu ebakõla endalt maha uhta nagu kõntsakihi, seepärast teen seda, millest tean sind lugu pidavat. Silitan su pikka kõhna keha oma sõrmeotstega. Küpse mehe kohta on sul veidralt õrn nahk, lausa lapse oma. See on veidike võõrastamapanev. Sa vist võtad piimavanne, ehkki väidad end pesevat kareda nuustikuga. Silun sind tüdimuseni, kuni ma enam oma kätt ega sõrmi ei tunne. Miski minus oletab, et võib-olla paneb mu püüdlikkus mind sulle rohkem meeldima. Seepärast püüangi. Olen abivalmis, ulatan asju, ei tujutse, lepin rõõmsalt kõigega. Olen ilus, hästilõhnav, kergelt meigitud, kenasti riides, varakult valmis igalepoole välja minema, et sa ei peaks minu järel ootama. Kas sellestpiisab, ei tea. Võimalik, et püüame vastastikku, aga päris loomulikuna see vististi välja ei kuku. Kohmitsejaks osutud hoopis sina, aga kiiret pole mul kuhugi. Reisi ainus eesmärk ongi ju olla koos, õppida teineteist reaalsuses tundma.

Naine ilma silikoontagumikuta
Suure osa järgmisest päevast veedame spaas. Seal kujuneb kiiresti välja mugav rollijaotus – sina väisad saunasid ja mina hulbin erinevates basseinides. Vahepeal saame mõne veejoa all kokku ja ajame juttu. Muidugi õnnestub mul ka siin midagi tobedat korda saata – lukustada end tilkuvas trikoos jaheda juunipäeva käes õueterrassile, nii et pead mind, lõdisevat ja piinlikkusest punastavat, päästma tulema, ukse seestpoolt sneprist lahti keerama.
Teel Lätti hakkad sa mulle rääkima kolmest kiindumusest. Hing, keha ja intelligentsus, mis peavad sinu jaoks olema harmoonilises balansis, sinu loomuse, eelistuste ja hoiakutega sobituma. Seejuures ei jäta sa mainimata, et hoolimata oma arvukast tutvuskonnast ja tihedast reisigraafikust pole sul sellist täiuslikku kooslust seni ühes naises kompaktselt esindatuna leida õnnestunud.
„Ma olen eluaeg armastust otsinud,” väidad sa peaaegu kurvalt. Säärase otsekohese südamepuistamise peale saan ma aru, et olen oma šansid maha mänginud. Neelatan ja vahin aknast välja. Eesti on kaugele selja taha jäänud, muidu putkaksin hea meelega kõige otsemat teed koju tagasi. Tunnen end väga nõmedalt, seda enam, et sa ei paista üldse mõikavat, kuidas need sõnad mulle mõju avaldasid. Või tegid sa seda meelega, et ma liiga palju ei loodaks?
Mida saab sinna parata üks keskmiselt tasustatud naine, kelle rahakott ei kannata välja iluoperatsioone, et tema tagumik pole täidlase meloni kujuliselt sobivalt prink, vaid meenutab hoolimata järjepidevast aastaringsest rattasõidust lapikuks rullitud tainast? Pealegi, miks peaks üks tervemõistuslik inimene üldse vabatahtlikult soovima oma kannikatesse silikoonpadjakesi? Et eluaeg istuda kahe õhupalli otsas ja peljata iga hetk nende lõhkemist? Tänan, ei. Kõigepealt võiksid mehed isejärele proovida, mis tunne see on. Maskuliinne sugu ja nende absurdsed standardid naiste välimuse suhtes jäävad mulle igatahes suureks mõistatuseks. Lati alt läbi jooksjate puhul seda teemat muidugi ei teki. Neile piisab, et tegu on vastassugupoolega ja võibki kohe abielluda. Jutt on eeskätt meestest, kes teenivad üle keskmise ja teavad enda hinda ning arvavad, et võivad oma raha eest terve maailma osta, isegi silikoonpersega naise.

Pesuga ja pesuta
Hetk hiljem turgatab mulle pähe uus mõte. Võib-olla polegi asi mu ebatäiuslikus kannis, mida ma küll ilusasse pesusse rüütada ja seeläbi tulutult oma kaubanduslikku välimust tõsta üritasin, vaid hoopistükkis minu norskamises ja sinu unehäiretes? Näitasid mulle mingi vestluse käigus oma kallist nutikella ja värviliste nivoodega tähistatud unetsükleid, millest ma ei jaganud mõhkugi ja mis mind tõtt-öelda väga vähe huvitab. Mind on eluaeg saatnud vastupidine probleem – kuidas vähem põõnata. Selle nimel käib mu kehas tõsine võitlus. Tubli pool elust õnnestub mul süüdimatult maha magada. Et protsessile lisandub viimasel ajal ka vägev norskamine, on kainestav asjaolu. Viiv hiljem meenub mulle, et olen tõepoolest mõnikord oma lõrina peale unest üles ehmunud. Võib-olla ma peaksin üldse loobuma plaanist luua uut suhet, sest ükski normaalne mees ei suuda säherdusi hääli välja kannatada. Ainuke võimalus oleks leida partner, kes norskab minust hullemini ja siis rahumeeli koos öö läbi saagida nagu hiiglaslikud inimritsikad.
Kõigist mu inimlikest puudustest hoolimata pead sa reisi minuga vapralt vastu. Millist meelekindlust see sinult nõuab, pole mul õrna aimugi. Tunnen sulle peaaegu kaasa. Naine, kes norskab nagu purjus mereröövel ja kellel on vale läbimõõduga tagumik, kus selle häbi ots.
Rohkem mul ära eksida ei õnnestu. Rattasõidu ees keset tundmatut kuurortlinna löön küll veidike põnnama, mis teeb sulle omakorda nalja, aga rannas ma liiva sisse kinni ei jää ja jalakäijatele otsa ei sõida, ehkki olen hinges valmis kõige hullemaks. Hõbedane avar meri kätkeb endas lohutavat rahu. Ka liivarand on mõõtmatu. Siin on tõeliselt, hingematvalt ilus. Ma ei malda kaldal kaua kügeleda, tirin end pesuväele. See on õnneks viisakas, neutraalne ja läbipaistmatu, ning jooksen sillerdavatesse lainetesse. Sina vette ei tule. Eemalt vaadates tundub mulle, nagu sa helistaksid, aga kui ruttan vahepeal läbematust ilmutades kaldale sind suudlema, saan aru, et kuulad, telefon kõrva ääres, hoopis päeva­uudiseid. Ei saa öelda, et su tegevus mulle väga tavapärasena mõjuks. Aga sinu rahulikus ootamises ja aja endale meelepäraselt sisustamises on samas midagi liigutavat. Lõpuks saab kiusatus ka sinust võitu. Paned telefoni koos kõrva tärisenud uudistega käest ning tuled samuti vette. Ka sinul pole ujukaid ja ma tunnen hiljem lõbu mõttest, kuidas hinnatud riigiteenistuja ilma aluspesuta hotelli poole väntab ning teel mind isalikult valgustab, miks on iseäranis meestel ilma pesuta ebamugav.

Kogu maailma aeg
Õpin sinult nii mõndagi. Näiteks seda, et vanem mees mõjubki rahustavalt ja turvaliselt. Sul on aega maa ja ilm. Nende mõne päeva sisse mahub peaaegu kogu maailma aeg. Ka seda õpin, kuidas hetkes püsida. Meie hommikusöögid vältavad enamasti ligemale tunni. Üks neist leiab aset rooma stiilis siseõues, kus päike sillutisekive noolib  ja varblased kergetel metalltoolidel keksivad ning maha pudenenud toidupurukesi nokivad. Hiljem loen targast taevaraamatust, et sinu tähemärgi rahu ei tasu usaldada, see on petlik ja illusoorne. Nagu ilmselt suur osa leide, mis on pärit internetiavarustest. Muigad, kui märkad, et võtan teisegi koogitüki, aga ma mugin mõnuga, nägemata ühtegi põhjust, miks ma ei peaks seda tegema, seda enam, kui tahan tagumikule natuke loomulikku pekki kasvatada. Sa ei ütle seepeale muud, kui vaid seda, et sina, vaevu normaalkaalus, võid seda küll endale lubada.
Reisiks oled sa hoolega valmistunud, selle ulatuse ja põhjalikkuse hoomamine tekitab minus korduvalt kerget hämmeldust. Ma pole kunagi näinud, et keegi asja nii põhjalikult võtaks, seda enam, et peatume ainult hotellides, kus on kõik nagunii olemas. Kogu su auto tagumine pool on laeni täislaotud kõikmõeldavat träni, muu hulgas isegi tilluke külmkapp, kus hõrgud juustud ja teelt kaasa ostetud söögipoolis sõidu taktis lõbusasti kaasa hüplevad. Õhtuti tavatsed sa kapi alati tuppa tarida. Külmik on vanamoeline ja odavapoolne, uriseb vastiku häälega, seetõttu tassid sa oma uunikumi ööseks vannituppa, et see meid vähem segaks. Alles lahkumise päeval avastame hotellitoast täiesti töökorras minikülmiku, kuhu saanuksime ööseks oma asjad muretult pista.

Koerainimest minust ei saa
Reisi käigus saab mulle eriliselt selgeks asjaolu, et koerainimene ma tõesti ei ole. Kusagil peatust tehes kujuneb tahtmatult välja kuidagi niimoodi, et sina kohmitsed reisivarustuse kallal või ajad asju, uurid GPSi koordinaate ja suhtled hotelli administraatoritega, mina aga jalutan sinu koeraga, kes õnneks soostub minuga viksilt kaasa tulema. Et mulle muuhulgas ka peotäis tillukesi kilekotte pihku pistetakse, tekitab väikese segaduse. Mida ma nendega tegema pean?
„Maamiinide jaoks,” selgitad sa lakooniliselt. Silmitsen kahtlevalt kotikesi ja seejärel väikest pruunilaigulist koera, kelle mustad silmad mulle sõbralikult vastu vaatavad. Koer on sama rahulik nagu sa ise. Et ma miinikorjamises võrdlemisi algaja olen ja peni soe lehkav väljaheide läbi õhukese kile pihus üldse mugav ei tundu ja ma seda kuidagimõistuspäraselt pakkida ei suuda, sellest katsun kuidagi üle olla. Loom ju ei oska avalikku kempsu kasutada, kuigi mõtlen, et oleksid võinud vähemalt üritada talle seda õpetada. Ega mul väga hea meel ei ole, kui peni avalikus pargis ilupuudele soristab ja pissijuga tänavakivide vahele valgub. Sina sellest numbrit ei tee.
Reisi lõpus otsustan, et ostan endale midagi mälestuseks. Midagi, mis vangistaks endasse veidikegi seda suvist soojust, mis meiega igapäevaselt kaasas käis, mõjuks eheda ja kaunina, meenutaks mulle alati neid üürikesi ja kiirelt kadunud hetki. Mis esemetesse puutub, tunnen ma oma ja õige alati ilm­eksimatult ära, leides linnaväljaku tillukeselt laadalt endale õige kähku imelise massiivse merevaigust käevõru, milles helgivad sulnilt kõik päikesevärvid. Ehe on nii kaunis, et ma ei raatsi seda enam hetkekski randmelt ära võtta. Oleks vaid inimestega ka sama lihtne!

Lootused ja tühjusetunne
Viimasel ööl mõtlen, et võib-olla me saame siiski tõeliselt lähedasteks. Reis on ju kenasti kulgenud ja kõik justkui viitaks sellele. Ilus tuba, maitsev söök, asjatundlikult ja minu eelistuse järgi valitud veinid, puuviljad. See, kuidas sa meile keset tuba laua katad, mulle mugavama tooli valid, pikk jutuajamine, seekord sina tähelepaneliku kuulaja rollis. Mõnus poprokk, reibas ja noortepärane, mis tekitab minus mingi veidra kiindumuspuhangu sinu vastu. Oma east hoolimata tundud sa mulle nii muhedalt, koduselt nooruslik. Ja kui hästi ja enesekindlalt sa sõidad! Mul on sinuga nii turvaline. Võiksin sind armastada juba pelgalt selle eest!
Millegipärast on mul raske endast kui kirjanikust rääkida. Sõnad tunduvad kulunud ja tolmused, kuidagi ebatõelised. Võib-olla seetõttu, et olen üht ja sama juttu elus liiga palju rääkima pidanud. Sinule aga on kõik uus ja põnev. Esitad asjatundlikke küsimusi, vihjad raamatule, mida plaanid ise kirjutama hakata. Jah, meis on ühist, loomingulise koha pealt kindlasti. Ning mitmekülgsust inimestena. Su ülevoolav heldimus, kui sulle oma luulekogu kingin, tekitab minus uue hämmingu. Tõtt-öelda on see ainuke kord, mil näen sinus vilksatamas kirge, siirast heldimust, tänu, liigutatust... Kogu su nahk lööb viivuks lõkendama ja häälde ilmub sametine soojus. Aga siis on see hetk möödas, nagu oleks päike tagasi pilve taha varjunud. Loed pühenduse läbi, sulged kaaned ja kogumik rändab kuhugi su põhjatusse reisikotti. Justselsamal hetke ma taipangi – sa hoolitsesid, aga ei hoolinud.
Seksist ei tule midagi välja, väidad end väsinud olevat, ehkki minu arvates oled sa jälle alkoholiga liialdanud, kes teab, millist pettumust endas alla loputades. Nii ma siis püsingi vaikides kaisus ja lasen meelega enda kuuma pettumuspisara su käsivarrele pudeneda, et sa lõpuks aru saaksid. Millestki.
Reisi viimasel hommikul on õhk jahedam ning sini­taevas kergelt vines, nagu poleks ta veel täiesti kaineks saanud. Teen koeraga loiu tiiru ja lasen tal kogu vajaliku endast välja punnitada sellal, kui sina järjekordselt autos oma asju mingi uue süsteemi järgi ümber sätid. Sul on jalgrataste autohoidiku külge kinnitamiseks isegi spetsiaalsed mustad õhukesed kindad, milles sa jätad pedantsusele kalduva sari­mõrtsuka mulje. Viimane koeramiin jääb keset rohelist linnaparki suure puu alla nukralt pikutama.
Korraga on mul ükskõik. See on sulle kolme kiindumuse eest.

Kiiri Saar

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
panos 29.09.2022 14:46
Viimasest lausest ei saa küll aru. Ja massaazi tehti ainult seljale ja jalgadele või? Tissidele ei tehtudki?