horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Röntgennägemisega mees

Kohtumine ebatavalise mehega oli Amanda jaoks äärmiselt ebameeldiv kogemus. Ja milleni see kõik viis...

Päev pooldus kaheks. Kord tuli päike pilve tagant välja, kord sadas nagu oavarrest. Ja see tuulispask, mis ühes vihmaga liiklejaid ahistas, tundus nagu kuri vaim süngest muinasjutust.
Sellistel ulmepäevadel armastas Amanda toas kiiktoolis kamina ees istuda ja aknast möödujaid jälgida, eriti nende miimikat, kuna toonklaasidega akendest olid need selgelt näha. Eriti naljakas oli situatsioon, kui mõni beib akna taga oma meiki kohendama kippus, kasutades Amanda hiigelsuurt elutoa akent peeglina.
Ühel korral juhtus lausa piinlik lugu. Üks alkouimas noormees hakkas Amanda akna taga oma põit tühjendama, ning jäi veel "väikest mina" masseerima. Tookord sai naisel villand ning ta oli sunnitud aknale koputama. Selliseid väledaid jalgu polnud Amanda veel oma ihusilmaga näinud.
"Vaene noormees! Hea, et jõudis püksid vähemalt üles tõmmata!" muheles naine endamisi.

Rajune ilm, rajune hing
Amanda viskas hiigelkännu kaminasse, süütas viiruki, pani yin-yangi -pallikese kaudu eluaseme energeetika liikuma ja haaras kaminanurgalt oma pooliku romaani. Viienda peatüki kirjutamine oli eelõhtul pooleli jäänud ja tema unedesse tulnud. Tänaseks oli stsenaarium nagu peoga pühitud. Luuletuste kirjutamisega olid teised lood. Nende tarvis olid naisel igaks juhuks paber ja pliiats öökapil olemas, kuna luuletused kippusid sündima une- ja ärkamise piiril, vahel ka öösiti, röövides une. Need tuli kohe kirja panna, muidu hommikul enam ei mäletanud. Aga seda, et romaani edasine käekäik ununes, seda tundis naine esimest korda.
"Mis seal ikka, kõik päevad pole vennad ja ööd ei ole õed," meenus talle teada-tuntud vanasõna.
Sama rajune nagu aknatagune ilm oli ka Amanda hing. Olles läbi lapanud mitu poolikut romaani, ei tulnud ikka inspiratsioon peale. Küll turgutas ta ennast järjekordse tassitäie kohviga, küll süütas sigareti järel sigareti, kuid ei tolku miskit!
"Midagi on ikka totaalselt vales­ti!" püüdis ta endas selgusele jõuda, aga küsimused jäidki vastusteta.

„Tahtsin teid hoiatada...”
Korraga kuulis kaminatuld nautiv naine koputust ja nägi akna taga suurt mehekogu seismas.
"Mida kuradit!? Egas ometi möödujad näe, et ma alasti olen? Uuh!" ehmus ta ja haaras endale suure pleedi ümber ning jäi hinge kinni hoides võõrast silmitsema. Ei ühtegi tuttavat näojoont! Mees koputas uuesti. Naisel tekkis hirm, kuid tõmbas siiski oma heegeldatud sussid jalga, riietus hommikumantlisse ja seadis sammud akna juurde, kui nägi meest ukse poole näpuga viipamas. Nüüd oli kõik selge, mees nägi teda läbi akna. Süümepiinad, mida ta läbi elas, panid teda häbi tundma, kuid mingil imelikul soovil otsustas ta ukse avada.
"Tere! Vabandage tülitamast. Ma nii möödaminnes tahtsin teid hoiatada, et olete unustanud kardinad ette tõmmata. Olete kauni figuuriga naine, kuid selline imeline vaatepilt tänavalt võib teile saatuslikuks saada. No, teate küll, inimesi on ju igasuguseid!" ulatas võõras naisele tahvli šokolaadi ja kadus nagu tina tuhka.

Margit Peterson

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar