horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Romantika taga varitses räige tegelikkus

Lugu indiaaniprintsess Pocahontasest pole kaugeltki vaid ilus muinasjutt. Tegelik lugu on täis karme kannatusi, mis langesid osaks pärismaalaste juurest kaasaviidud lapspruudile.

1995. aastal paiskas Disney maailmale tarbimiseks nunnu romantilise multika, mille keskseks teljeks oli indiaaniprintsess Pocahontase ning inglise meresõitja John Smithi naiivsevõitu, ent sellest hoolimata usutavalt mõjuv vastastikune kiindumus.
Kiindumus ei ole muidugi kõige täpsem määratlus, kuna noorte omavaheline sebimine sirutus selgelt pelgast põgusast pilguvolksutamisest märksa sügavamale, kuhugi alla tundemaailma varjulisse sügavikku. See, mis multikas edasi anti, oli ikka kahe inimlooma vahel möllav tõsine tõmme. Armumahladest tiine särin. Suhe, kus antakse tuld, nii et maa tolmab. Või kuidas seda viisakalt välja öeldagi, sest tegemist on ju ikkagi koguperelooga.  
Proovime natuke pehmemalt ja peresõbralikumalt: Disney multikas annab selgelt mõista, et armas, loodusesõbralik, siiras, iseseisev, õiglane Pocahontas ning aus, üllas, julge, õiglane, seiklushimuline, kena meremees John Smith (kellele, muide, andis multikahääle Mel Gibson isiklikult) said ülihästi läbi ka… romantilises võtmes.
Nii, nüüd on see öeldud. Liigume edasi.

Millest jutustab Disney multifilm „Pocahontas”?
1607. aastal seilab laev nimega „Susan Constant” suunaga Londonist Ameerikasse. Piraka veesõiduki pardal on kamp tegelasi, kes loodavad Uue Maailma loendamatustest rikkustest kasu lõigata. Üldiselt ebameeldiva ja lurbanitest koosnevas seltskonna kapteniks on John Smith, kes, kontrastiks meeskonnale ning ekspeditsiooni rahastajale – kelleks on limuskist kuberner Ratcliffe – on meeldiva oleku ja suure südamega. Blond ja sihvakas kapten on 27aastane (seda küll multikas otse välja ei öelda, aga fakt kui selline on edasise paremaks mõistmiseks üpris olulise kaaluga).
Laev satub tormi küüsi ning meresõitjad pääsevad nibin-nabin eluga, leides end vett ja liiva kurgust köhimas kuskilt Põhja-Ameerika rannikult. Inglased veel ei tea, aga vaataja teab, et sealsamas ligidal tiksutab elada oma igapäevast elu indiaanihõim, kes kutsub ennast powhatan’ideks. Saame teada et nende pealiku nimi on samuti Powhatan (põnev mõelda, kui saaksime ka meie presidenti kutsuda lihtsal ja kodusel moel: „Proua Eesti”).
Tagasi asja juurde.
Pealikul on tütar, Pocahontas. Näeme, et tüdruk on küpses meheleminekueas, tema jaoks on välja valitud väärikas peig, kelleks on mõistagi hõimu vapraim sõjamees Kocoum. Pocahontas aga miskipärast pipardab ja keeldub laiarinnalise ning Pocahontasest silmnähtavalt sisse võetud Kocoumi rüppe langemast.
Ühesõnaga, senimaani draamat kui palju.
Kui meremehed on endid veidi kogunud, hakkavad nad kohe enestele uut elamist kokku klopsima. Ja selge see, et paralleelselt esmase ellujäämisvõitlusega koheselt ka kulda kaevandama – sest ahne eurooplase stereotüüp tuleb ju selge ning julge käega välja joonistada. John Smith pole aga tüüpiline europiidse mõtteviisiga kapitalistlik siga. Ta ei viitsi ei ei kulda otsida ega ka maja ehitada. John eelistab niisama ringi nuuskida ning kohalikule floorale-faunale pilgu peale visata. Metsajalutuskäigu ajal kohtabki ta Pocahontast. Kes on samuti metsas huupi ringi turnimas. Ütleme näiteks, et tüdruk otsib hapuoblikaid. Või magusaid seeni.

Nagu klassikaline tragöödia
Pocahontas ja John Smith lõimuvad kiiresti, nende tšakrad tuksuvad peagi ühte rütmi nagu kaks erutusest lõhki minevat metronoomi. Siililegi selge, et ühel hetkel paisuvad noorte tunded kaadrini, kus vahetatakse esimene sülje­proov. Ehk siis sünnib magus musi. Paraku näeb seda pealt Pocahontase ametlik peigmees Kocoum, kellele sugugi ei meeldi, et võõras valge mees tema pruuti tarbima kipub.
Kocoum teeb stseeni, mille käigus üritab John Smithi eluküünalt ära puhuda. Seda näeb omakorda pealt kapteniga lahutamatult kaasa tiksuv õrnapalgeline Thomas. Põhjusel, mida me ei hakka siin detailidesse välja joonistama, on poiss John Smithi külge jäägitult kiindunud. Kaptenit emalõvina kaitsev poiss ei tee indiaanlase raevupuhangust suuremat numbrit, vaid lahendab kriisiolukorra toonasele noorsoole omasel moel, tulistades punanaha elegantse lasuga kiiresti surnuks. John Smith hindab olukorda ja kupatab Thomase kuritööpaigalt minema. Väga mõistlik temp, sest juba marsivadki kohale tulivihased kohalikud metsaelanikud. John Smith vangistatakse, pealik Powhatan vannub inglaste suunas tulist kurja ja et mitte jääda üldsõnaliseks, kuulutab boonusena välja ka sõja kolonistide vastu.
Kohe inglasi materdama siiski ei joosta, sest protseduur nõuab, et kõigepealt on tarvis John Smith kenasti mättasse lüüa.
Vahepeal on mõrvarist Thomas-poiss hingetuna kolonistide laagrisse jõudnud ja edastab viibimata viimased uudised. Kuberner Ratcliffe on kuuldu üle rõõmus, kuna nüüd on tal omakorda rammus ettekääne indiaanlastele sõda kuulutada.  Sest, vaadake, Ratcliffe arvab, et indiaanlased suplevad kullas ja on muidu rikkad.

Elu hinnaga pealiku kaitsel
Kui paras aeg on saabunud, asubki pealik Powhatan isukalt John Smithi hukkama. Pocahontas sekkub konflikti keskmesse ning peedib isa niikaua, kuniks viimane alistub ja käega rehmab.  John Smith saab eluõiguse ja sõda kolonistidega ei tule.
Sõjasädeme ootamatu sumbumine ei maitse aga õelale kubernerile, kes vahepeal samuti kaadrisse hiilinud. Kuri ja inetu Ratcliffe üritab konfliktile uuesti hagu alla loopida, tulistades pealik Powhatani. Õilis John Smith hüppab aga vahele, püüdes oma valge karvavaba ihuga kinni punanahksele pealikule mõeldud kuuli. John Smith jääb küll ellu, aga tema tervislik seisund on üpris ruineeritud. Indiaanlased teevad, mis suudavad ja poputavad kapteni enamvähem töökorda, aga John vajab siiski tsiviliseeritud maailma arstiabi. Nii tekibki spontaanne otsus naasta kodusele Inglismaale.
Kuna ülejäänud kolonistid äsjaste sündmuste valguses mõistnud, et Ratcliffe on lurjus ja John Smith ajab õiget asja, köidetakse paha kuberner ahelatesse ja teda ootab ootab ees õiglane kohtumõistmine. Kuulist puretud ja selgelt armunud John Smith palub Pocahontast, et too samuti Inglismaale kaasa purjetaks. Pocahontas aga, kes erinevalt mehest suudab silmnähtavalt paremini oma hormoone kontrolli all hoida, keeldub kutsest viisakalt, ent resoluutselt.
Nii lõpebki multikas nukravõitu stseeniga horisondi sisse pugevast laevast ning kaljunuki peal kössitavast indiaaniprintsessist.
Selline on Disney poolt pakutava versiooni lühikokkuvõte.
Mis aga tegelikult juhtus? Kuivõrd on loos tõde ja millisel määral kunstilist liialdust? Või on osa jutuvestest sulaselge ebatõde? Tegelikkuses on lood tõesti nii, et Disney multikas on tõde tabanud vaid mõnes üksikus punktis. Ja sedagi libamisi.

Tütar naisega nr 23
Milline on Pocahontase lugu tegelikult? Pocahontas polnud tüdruku tegelik nimi. Pocahontas sündis 1596. aastal ja tema nimeks sai Amonute.
Ta oli veel teinegi, spirituaalsem ja saladuses hoitud nimi: Matoaka. See tähendas „Lilleke kahe oja vahel”. Kuna indiaanlased olid inimeste pärisnimede valjusti välja ütlemises ääretult umbusklikud (religioossetel põhjustel), kasutasid nad meelsamini süütuid hüüdnimesid. Just selliseks hüüdnimeks passis hästi ka Pocahontas. Nimi võiks tõlkes tähendada midagi sellist nagu „Mänguhimuline” või „Krutskeid täis” või „Pätu-plika”. Nimest võib järeldada, et Pocahontas oli elava loomuga laps. Muide, indiaanlaste hõimukroonika pakub välja ka sellise nimehüpoteesi: Pocahontas oli ka tüdruku ema nimi ja Matoaka võttis selle enesele alles siis, kui temast sai sünnitusealine naine.
Pocahontas ei olnud ka oma isa ainuke tütar. Multikas annab mõista, et Pocahontas oli pealik Powhatani ainuke tütar.  Tegelikkus oli aga palju kärgperelikum. Nagu hilisematel mormoonidel, oli ka toonastel indiaanlastel ideaalsest peremudelist väga üheselt selge arusaam. Ehk siis mees võis ülal pidada nii palju naisi kui jaksas või jumalad seda heaks kiitsid.
Seega oli pisikesel Pocahontasel hunnikute viisi poolõdesid- ja vennakesi. Ja muidugi virnade viisi kasuemasid, üks ilusam kui teine.
Muide, kui juba nimedest juttu tuli, siis neile, kelle jaoks tundus ennist kuidagi imelik, et hõimupealik kandis vaid oma hõimu nime, olgu edastatud väike meeleparanduslik fakt. Ajalooliselt on teada, et Pocahontase isa pärisnimi oli Wahunsenaca.
Küll vastab tõele see, et Pocahontas oli isa lemmiktütar. Kuna tüdruku ema suri sünnitusel, leinas Wahunsenaca oma naise nr 23 kaotust pikalt ja sügavalt. Kuna mees nägi tütres oma liigvara surnud naisega mitmeid kattuvaid tunnusjooni, kanaldas ta oma armastusevood üle järgmise põlvkonna esindajale. Lihtne ja liigutav. Liigume edasi.

Lapspruudi lugu
Kui inglased 1607. aastal Ameerikas kanda kinnitasid, oli Pocahontas tsirka kümne aastane. Indiaani päritolu kroonikud kinnitavad ja rõhutavad täie tõsidusega, et seega ei saanud Pocahontas mitte kuidagi John Smithi elu päästa, saati romantilises plaanis amüseerida.
Et eelnev väide oleks arusaadavam, nautikem veidi infot indiaanlaste pedagoogilise kasvatuse köögipoolelt.
Kõikidel lastel hoiti hõimus kiivalt silma peal, eriti pealiku lastel. Naabrivalve toimis laitmatult ei ja tulnud kõne allagi, et kümneaastane, lisaks veel hõimu jaoks tähtsal hierarhilisel pulgal positsioneeriv plika saanuks omapäi metsas ringi töllata ja seal kontrollimatult võõraste onudega kudrutada.
Lisaks eelnevale, pädevad ajalooürikud seletavad, et kolonistide laager asus indiaanlastest umbes 15 kilomeetri kaugusel. Seega, John Smithini jõudmiseks pidanuks Pocahontas läbima kilomeetrite kaupa läbipääsmatuid metsi, samuti ületama raske puust kanuuga pikki vesiseid vahemaid. Võimatu.

John Smith oli tegelikult paras närukael
Erinevalt multikas nähtust oli päriselu John Smith paras pastal.
Et lisaks inglastest kontvõõrastele ähvardasid indiaanlaste heaolu rikkuda ka hispaanlastest röövlikarjad, sõlmis Pocahontase isa John Smithi kambaga liidu. John Smith pühitseti pidulikult ametisse ja temast sai kahvanägude werowance (pealik).
Inglaste tõsised jamad indiaanlastega tekkisid alles siis, kui kolonistide püüdlused põllumajandusega luhtusid ning kahvanägude kõhud koledal kombel korisema kippusid. John Smith leidis kriisile vahva lahenduse, surudes lähimas indiaanlaste asundustes poolnäljas punanahkadele püssiraua suhu ning ähvardades nende ajud maisipõllule laiali puistata, kui viimased oma talviseid varusid inglastele ei ulata. Kroonika ütleb, et üks indiaani naine olla kalgi Johni suunas teele saatnud järgmised sõnad „Sa kutsud ennast kristlaseks, aga tegelikult ei jäta sa meile üldse talviseid söögivarusid!” John Smith ei kergitanud sellise süüdistuse peale kulmugi. Teda lihtsalt ei huvitanud.
Ka Pocahontase isa ise oli John Smithi peale väga ebarõõmus. Indiaanikroonika teatel väljendas pealik oma pahameelt üsna selge tsitaadi abil: „Ma pole ühtegi kahvanägude pealikku kohelnud nii hästi kui sind, ent sellest hoolimata oled sa kõige hullem werowance, kes mul kunagi olnud on!”

Kolonistid kui kõvad kiimakotid
Kui John Smith ja tema meeskond oleks vaid toidu nuiamisega eetika- ja moraalireegleid rikkunud, olnuks see indiaanlaste valuläve jaoks veel talutav koormus. Aga ei. Asi läks ikka palju hullemaks.
Kuna indiaanlaste riietus oli pigem sümboolne – teame, et kohalikud naised lippasid ringi katmata büstiga ja nende lopsakalt loksuvalt rinnad piinasid sugutegevuse nappuse käes vaevlevate inglaste silmi, lapsed aga vudisid metsa all sootuks alasti – ei jäänud kurvad tagajärjed tulemata. Kirest segi kamminud kolonistid ei hoidnud küünalt vaka all. Ei möödunud kaua, kui nad kargasid kõike ja kõiki, kes või mis pihkude vahele sattusid.
Jahmatusega nägid indiaanlased, et inglased ei põlanud oma madalate kirgede maandamiseks ära isegi mitte pisikesi lapsepõnne. Selleks, et oma maimukesi koledast kogemusest säästa, pakkusid ahastuses emad kolonistidele pruukimiseks omaeneste ihusid. Idee võeti inglaste poolt muidugi tänulikult vastu ja kontrollimatu patutöö jätkus endisest suurema vungiga.

Pocahontas saab tanu alla ja võtab kaalus juurde
Sellel pöörasel ja hormoonidest nõretaval ajajärgul sai ka Pocahontas – indiaanlaste mõõdupuu järgi – täiskasvanuks. Sündmust tähistati tagasihoidliku abielutseremooniaga. Pocahontase abikaasaks sai meile juba multikast tuttavaks saanud noor sõdalane Kocoum. Kohe pärast tseremooniat lükkas Kocoum saiad Pocahontase ahju küpsema.
Nii olid Pocahontasel varsti käes tegusad ajad: ta oli rõõmsasti rase ja 14aastane.

Murepilved kuhjuvad
Kahjuks ei saa me ümber ega üle faktist – kuigi terve mõistus keeldub seda tunnistamast –, et John Smith mõtles Pocahontase peale rohkem kui olnuks sünnis ja sobilik. Teame, et just John Smith väitis, nagu oleks Pocahontas kahel korral tema elu päästnud. Samuti väitis luulude kütkes aega veetev mees, et just Pocahontas hoiatas teda oma isa poolt sepitsetava vandenõu eest.
Kalkuleeriva kurikaelana mõistis John Smith hästi, et tema kuritööd põlisrahva kallal saavad varem või hiljem väärikalt karistatud. Oma naha päästmiseks vajas Smith järjekordset nurjatut malekäiku. Oluliseks malendiks selles räpases mängus valis Smith kaugemal külas õndsas olukorras viibiva Pocahontase.

Häbitu inimrööv või mõistlik kaubanduslik diil?
Aeg tiksus vaikselt oma rada ja ühel hetkel olid asjad niipidi, et Pocahontas oli ületanud 15 või 16- aasta vanusepiiri, ühtlasi toonud ilmale igati priske ja heatujulise pisi-Kocoumi. Elu Potowomaci külas, kus Pocahontas oma perega ringi tuuseldas, oli üldjoontes rahulik ja tüüne.
Kuniks ühel heal päeval külastas Pocahontast inglise kolonistide grupi liige kapten Samuel Argall. Tõenäoliselt oli visiit orkestreeritud John Smithi taktikepi poolt, aga täpsed dokumendid selle väite tõenduseks puuduvad. Külapealik Japazaw, kes oli muide ka Pocahontase kälimees, tuli külalisele vastu ja võttis kapteniga jutuotsa üles. Selgus, et Samuel Argall ei tulnud niisama aega surnuks lööma. Inglase sõnum ja soov oli lihtne: ta võtab enesega kaasa Pocahontase ja jätab küla rahule. Või siis vastupidi. Pocahontas jääb paigale ja küla tõmmatakse maatasa. Koos inimeste ja inventariga.
Indiaanlased olid ootamatust ettepanekust jahmunud.
Kuid teha polnud midagi. Pocahontas nõustus kahvanägudega kaasa minema, kuna õhus püsis lootus, et lahkumine on vaid ajutine. Kuidagi õnnestus tal oma pisipoeg Kocoum hõimunaiste kätte sokutada ja seeläbi põnn kaasinimröövist säästa. Külast lahkudes surus kapten Argall ikka veel jahmunud Japazaw kätte kiduramõõtmelise ja pealegi tühja vaskpoti. Hiljem väitis Argall, et tegi Pocahontase eest õiglase vahetuskauba, andes indiaanlastele naise eest tasuks väärt köögiriista. Valge maailma kroonikad kiidavad selle tehingu legitiimsust, Ameerika põliselanike esindajad sudivad sellele mõistagi kahe käe ja nelja jalaga vastu. Ent fakt jäi faktiks: Pocahontas oli valge mehe pikkade küüniste vahele vangi võetud.
Muide, Powhatani hõim ei üritanud kunagi Pocahontast tagasi röövida või vähemalt tema eest kätte maksta. Muidu nii sõjakad indiaanlased tõid häbelikult põhjuseks hirmu, et vastuaktsiooni käigus võinuks „Powhatani Rahu Sümbol” kogemata viga saada.

Uus päev, uued vägistamised, uus rasedus
Pocahontase edasist saatust on erilise hoolega uurinud Mattaponi hõimu püha suulise traditsiooni koguja doktor Linwood Custalow.
Milleks oli vaja Pocahontas röövida? Kas John Smith läks lõplikult hulluks?
Pigem mitte. Tõenäoliselt polnud sellel häbiväärsel inimrööviprotseduuril isiklike motiividega üldse pistmist. Kõige taga oli – nagu ikka – raha ja veelkord raha.
Kolonistidel oli tarvis „kodustatud ja tsiviliseeritud näidismetslast”, et tema abil luua kolonistide ja pärismaalaste vahel õitsvaid kaubandussuhteid võimaldav sild. Inglased vajasid tubakat, sest Vana Maailm janunes selle uudse pahe järele ning oli valmis enese mürgitamise eest valmis heldelt tasuma. Tubakat aga, seevastu, oli raske hankida, kui taamal sehkendasid ja segasid kurjad indiaanlased. Seega, Pocahontase röövimine oli pusletükike hoopis suuremas mängus.

Mis sai edasi?
Arvatavasti veeti Pocahontas Jamestowni, mis oli tol ajal inglaste Virginias paikneva koloonia esimene püsiasundus. Teel kasutati noort printsessi korduvalt ära. Kurjasti ja vägivaldselt. Aga Pocahontas pidas vastu ja ei murdunud.
Kui teda parasjagu ei vägistatud, täitsid tema päevi peamiselt ajupesu („Su isa ei armasta sind, kuna ta ei tulnud sind tagasi nõudma!”) aga ka osalemine üldiste tsiviliseerivate protseduuride omandamise töötubades.  Näiteks riietati naine looduslapse jaoks äärmiselt ebamugavatesse Inglise kõrgmoe riietesse. Talle õpetati kombeid ja kristluse õrna essentsi, selle religiooni tõeliselt halastavat ja õiglast olemust. Minema heideti ka Pocahontase paganlik nimi. Neiu ristiti. Kirik määras talle uue ristinime: Rebecca.
Kirsikeseks tordi peale lükati Pocahontas/Rebecca kiriklikku abielusadamasse. Tema kaasaks osutus John Rolfe (1585-1622), kolonistist tubakakunn, kes ühtpidi nägi abielust ristitud metslasega suurt kasu oma ärile, teisalt aga – nagu kaasaegsed räägivad – ta ikkagi armastas Rebaccat ka päriselt. Pulmad peeti 5. aprillil 1614. Peigmees oli 29aastane, paljunäinud ja -kogenud pruut „juba” 17.
Vahemärkusena olgu öeldud, et Pocahontase „kodustamise” strateegia kandis tõepoolest mahukaid vilju, sest uudis Pocahontase abiellumisest tõi kaasa märkimisväärse kaubavahetuse kasvu kolonistide ja indiaanlaste vahel.
30. jaanuaril 1615 sündis Pocahontase perre teine poeg, Thomas. (Mäletate, millist nime kandis Disney multikas John Smith’i lemmikkaaslane?). Sama aasta suvel purjetas Pocahontas koos abikaasa ja pojaga esmakordselt Inglismaale. Seal pälvis ta lausa sensatsioonilist tähelepanu. Polnud ka ime. Esindas ju Pocahontas kõiki tunnusmärke, mis tegid temast „­hea indiaanlase”: ta imetles eurooplasi, Lääne kultuuri, kristlust; abiellus valge mehe, mitte oma hõimu­esindajaga; eelistas elada Lääne tsivilisatsiooni rüpes, mitte kauges koduses tihnikus.
Mida Pocahontas ise sellest arvas ja mõtles, polnud üldsuse jaoks oluline. Luges kuvand, mida oli Pocahontase tarbeks pikemat aega ehitatud.
Ja see töötas pagana hästi. Järelikult oli kõik parimas korras.

Ootamatu (?) surm
Kuigi kruiis Inglimaale osutus äärmiselt edukaks, kibeles Pocahontas tagasi kodumaale. Et John Rolfe armastas oma naist, asuski ta pikema kobinata organiseerima tagasireisi Ameerikasse. Ankur hiivati märtsis 1617.
Vaevalt oli aga reis alguse saanud, kui Pocahontas pärast üht õhtusööki äkitselt haigestus. Ta viidi küll kiiresti kaldale, kuid seegi ei aidanud. Pärast üht eriti hirmsat oksendushoogu naine suri. Ta ei olnud veel isegi 21aastane. Surma põhjuseks on pakutud nii kopsupõletikku, rõugeid kui ka tuberkuloosi. Need oletused tunduvad siiski vähetõenäolistena, kuna kaasaegsete mälestustes oli Pocahontas reisile minnes igati pakatava tervise juures, kurtes vaid peatselt leebuda lubavate koduigatsuse vaevuste üle.  Hoopis loogilisem tundub teooria, et Pocahontas mürgitati. Seda enam, et viimasel õhtusöögil viibis ka naise röövinud kapten Argall.
Pocahontase surma kõiki asjaolusid ei saa ilmselt siiski keegi kunagi teadma, kuna isegi tema surnukeha täpne asukoht on tänasel päeval udulooriga kaetud müsteerium.
Pocahontas sängitati mulda Inglismaal Püha George kiriku kantsli alla 21. märtsil 1617.
Kuna kirik põles 1727. aastal viimse kui kübemeni maatasa, ei ole täna võimalik Pocahontase hauda täpselt tuvastada. Kirik on nüüdseks uuesti püsti aetud ja selle kõrvale püstitatud elusuuruses pronksist printsessi kuju. Asi seegi.

Lennart Madisson

Allikad:
Esmakordselt on lugu jutustatud indiaanlaste perspektiivist, toetudes Pocahontase hõimuliikmete mälestustele ning pärimustele.
„The True Story of Pocahontas: The Other Side of History”
Hõimupealikud John Lighner, Robert Gray, Powhatan’i hõimu ajaloolane Bill Deyo.
Ajaloolane Camilla Townsend, kes on keskendunud Pocahontase loo uurimisele, on kirjutanud hulgaliselt faktidele toetuvaid artikleid ning vändanud asjakohase dokumentaalfilmi.

0 kommentaari Lisa kommentaar