horoskoopkuum videom├╝stilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Roosid minevikust

Tiia abielu polnud teab mis õnnelik. Ometi oli olnud valida kahe austaja vahel. Milliseks oleks elu võinud kujuneda teise valiku korral?

Vaguniakna taga vilksatasid mööda viimased äärelinna majad... Rong kiirustas linnast eemale, viies endaga kaasa kenakese hulga rahvast... töölt-tulijad, puhkajad... kes iganes. Igatahes vabu kohti oli vagunis ainult mõni.
Tiia silmitses tüütuseni tuttavat maastikku. Ega midagi erilist selles suvelõpu pisut koltunud-tolmunud roheluses vaadata olnudki, aga kuidagi tuli see sõidule kuluv tund mööda saata, sest rongile kiirustades ununes ajaleht ostmata.

Äratundmisnaeratuse valgus
„Tiia, oled see sina?“
Naine pöördus vahekäigu poole ja tõstis imestunud pilgu tema pingi juures seisvale kuldses keskeas mehele.
„Oledki sina! Kas sa ei tunne mind ära?“ äratundmisnaeratus mehe näol oli ehtne. Tiiale tundus see hääl küll tuttav olevat, aga...
“Jüri olen... me pole ju tervelt nelikümmend aastat kohtunud. Tere, Tiia!“ Mees võttis vastaspingil istet ja nüüd tundis naine ta ära.
Vanu tuttavaid on alati meeldiv kohata ja sellistel puhkudel jätkub juttu kauemaks... Jüri oli kunagi, aastakümneid tagasi, olnud Tiia üks austajatest. Tookord oli neid kaks: ühega Tiia abiellus, kasvatas lapsed suureks ja elas juba paar aastat lahus...
Ja teine istus nüüd tema vastas, pisut hallinenud ja kõhukas, aga korralikult riides ja ikka veel pikk ja sirge. Tookord oli see mees Tiiale oma kasvu tõttu isegi rohkem meeldinud, aga omavaheline läbisaamine oli nagu oli. Eks plikalik pirtsakuski mängis nende tülides oma rolli ja teine poiss oli tookord lihtsalt järjekindlam ja kannatlikum. Igatahes Jüri oli sõitnud hoopis teise linna ja kuuldavasti abiellunud veel enne Tiiat.
Nüüd oli sõidutund imekiiresti möödunud ja Tiial aeg rongilt maha minna. Koduteel, mõeldes sellele ootamatule kokkusaamisele, võis ta endaga rahul olla...ta oli ikka veel sale ja nägi igati hea välja, isegi halli juustes polnud märgata. Paar aastat ise-endale elamist oli teinud head. Tiia oli saanud nüüd rohkem pöörata tähelepanu oma välimusele, külastada tihedamini juuksurit ja kosmeetikut, samuti oli aega töö kõrval tegeleda ka mitmete hobidega. See kõik andis elule jumet. Aeg ise-endale... Parim aeg, kui lapsed suured ja kohustusi pere suhtes enam pole...

Tule mulle naiseks!
Sellel reedeõhtul, nädal hiljem, kiirustas Tiia pärast tööd kohe koju, et valmis panna kõik kaasavõtmiseks vajalik. Oli tal ju plaan sõita laupäeva hommikul poja perele külla.
Äkki helises uksekell. Naine avas ukse ja oma suureks üllatuseks leidis seal seismas Jüri, kes, lai naeratus näol, ulatas talle kimbu roose – nelikümmend punast roosi.
„Tiia, tule mulle naiseks!“
„Mida-a-a?“jahmatus võttis naise lausa sõnatuks. „Imelikud naljad sul, Jüri, endal naine kodus...“ Tiia oli ennast kiiresti kogunud ja viisaka perenaisena pani kohvimasina käima. „Kust sa siis tuled sellisel kella-ajal?“
Mees seletas pikalt-laialt, et pole Tiiat oma mõtetest enam välja saanud ja tahtis nii väga teda uuesti näha... Ja palju jäi veel rääkimata. Lauanurgale, võileivataldriku kõrvale, tekkis pudel.
“Hm, valge viin... kummaline külakost!“ Tiia, taktitundeline nagu ta oli, ei hakanud valjusti ütlema, mida ta sellisest kingitusest arvas. Juttu võib ju ajada, teine ikka kaugelt tulnud ja roosidega...
Ega mees ei lasknudki ennast sellest häirida, et naine ainult kohvi limpsis, tema valas ikka ja jälle oma pitsi täis ja sama kiiresti tühjaks ka.
Jutulõng aina keris ja keris. Tiia sai põhjaliku ülevaate oma külalise kolmest abielust, sellest, kui vähe teda mõistetakse ja et ta tahab kindlapeale Tiiaga abielluda. Ega naisel jäänudki muud üle, kui see abiellumisejutt naljaks pöörata.

Kummaline olukord
Olukord muutus juba kummaliseks. Tunnid möödusid ja naine sai aru, et külaline ei kavatsegi ennast minekule asutada, ehkki naine ei andnud mingeid tulevikulootusi. Roosid olid kahtlemata ilus ┼żest ja kohtuda vana tuttavaga nii paljude aastate tagant, see oli samuti tore...alguses.
Pikapeale muutus aga õhtu tüütavaks ja kusagil ajusopis tirises ohukelluke – sa vaata ja kuula, selle mehe jutt on ju täpselt nagu eksabikaasal, kõik need hinnangud ja arusaamad kõigi ja kõige kohta...
Jüri tegi veel abituid lähenemiskatseid, aga vajus siis diivanile, kuhu Tiia talle aseme oli seadnud, aru saades, et sellest „kavalerist“ rongile minejat enam ei ole. Varsti kostiski elutoast õnnis norskamine.

Kindel otsus
Tiia lamas magamistoas voodil ja mõtles veel kaua elust ja selle keerdkäikudest. Ta tajus täie selgusega saatuse olemasolu. Oli ju kunagi kaks poissi, kellega abielluda...ja tema tegi siis oma valiku.
Aga kui ta tookord oleks valinud Jüri, siis elu oleks olnud täpselt samasugune. Tähendab, selline saatusemuster ja need kogemused olid nagu ette määratud. Mõlema mehe maailmavaade oli sama, samuti iseloomujooned ja pudelilembus...
Tiia oli tänulik sellesamale saatusele, et praegune kohtumine toimus. Äkki oleks nostalgitsemise ajel tehtud vale otsus, sest aastate jooksul oli ikka nii mõnigi kord liikunud mõte Jürile..., et kus ta on... ja kuidas elab.
Nüüd teadis naine, et kõik jääb nii nagu on, ei mingeid kokkusaamisi enam. Tänan, see on juba mu elus olnud...
***
Hommik tõi Jüri kahetsust täis silmad: „Ma ei joo muidu pea-aegu üldse... Seekord juhtus... Ära ole mu peale kuri...“
Tiia tegi kanget kohvi ja nad läksid koos rongijaama. Mees teatas, et peab kindlasti poest läbi põikama, suitsud on otsas ja aega veel on rongi väljumiseni. Mis siis ikka, suitsuorjus pole ka mingi meeldiv asi, aga Tiia ei hakanud midagi ütlema, pole ju tema asi... Ja kohe lähevad nad teine teise kanti...
Natukese aja pärast tuligi Jüri poest tagasi, käes kaheliitrine õllepudel... See kõige odavam, parmude jook.

Eleonora Kond

0 kommentaari Lisa kommentaar