horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Saatus juhtis meid kindlakäe­liselt KOJU!

Ilmajäämisvalu on enamasti vaid koormaks ­kae­las. Kuid mõnikord võib seegi olla edasiviiv tunne...

Lapsepõlves viidi mind tihti maale vanaema juurde, kust ilmselt jäi hinge arusaamine tõelisest kodust keset metsi ja maid.
Kui vanaisa suri ja vanaema pööningult alla kukkus ning käeluu murdis, müüdi see talu ühele korralikule ehitusmehele ning tema perele.
Vanaema jättis müügilepinguga endale mõttelise osa majast ühe pisikese toa näol, juhuks kui linnas elu ei meeldi. Linnas aga oli elu hõlbus ja maja jäigi uutele asukatele.
Nende uute elanike poeg tuli sõjaväest koju, võttis naise ja pööras jooma. Tülid ja peksmised sundisid isa-ema otsima endale uut pelgupaika. Joodikutel sündis kaks last, kes otsisid tihtipeale külast sooja riidehilpu ja kõhutäit.
Kakskümmend aastat pidevat viinajoomist, ja oligi käes finaal: hooned lagunesid ja kukkusid kokku, maja vajus viltu ning katuses haigutasid suured augud.
Viimases vaatuses elas hobune köögis ning pererahvas saunas, kuni lõpuks olid joomarid sunnitud kolima varjule sovhoosi kanalasse.

Unistus oma talust
Sel ajal olin mina ülikooli lõpetanud ja elasin abikaasaga depressiivses väikelinnas ühes pisikeses korteris oma kahe poisipõnniga. Kukla taga aga tiksus pidevalt mõte oma maamajast. Teistel olid suvilad linnaveeres, kuid mina igatsesin talu.
Olime suutnud kõhu kõrvalt kokku hoida 1000 rubla, et osta kas auto või kõpitsemist vajav hütike maal. Meil oli üks abivalmis sõber, taksojuht, kes tuulas klientidega mööda maakonda ringi ja iga kord kui mõni kohake silma hakkas, viis meid sinna vaatama.
Käisime viie-kuue aasta jooksul läbi mitukümmend talukohta. Kord ei sobinud hind, siis koht, või pakkus keegi rohkem… Ja niimoodi lõputult. Tahtsin, et talu oleks 10 km linnast, veekogu lähedal ja hea juurdepääsu võimalusega.
1985.a. jõulude ajal küpsetasin piparkooke, kui hilisel õhtutunnil tormas meie poole mu ema ja teatas hingeldades, et ta tuleb just oma endise küla „vilistlaste“ kokkutulekult ja seal räägiti, et tema sünnikodu on juba kolm aastat tühi. Aknad olevat laudadega kinni löödud ja veevärk majas pidavat käima katuseaukude kaudu.

Sinna? Kas või öösel!
Ma kloppisin käed jahust puhtaks ja olin valmis kohe samal öösel minema olukorda vaatama. Abikaasa jahutas siiski õhina maha ja sõitsime rahulikult järgmisel hommikul meie lapsepõlve muinasmaale. Majale autoga ligi ei saanud, sest joodiku traktor oli teest teinud põrguhauad.
Vantsisime mõnisada meetrit jalgsi ja puhkesime siis nutma. Maja oli kasvanud kreegi- ja ploomivõssa, kõrvalhoonete katusesarikad olid tunginud maa sisse. Saunaaknad oli keegi puruks peksnud.
Ronisime eluga riskides pööningule ja pildusime suured lumehanged otsaluugist alla. Seejärel kinnitasime käepäraste vahenditega mõned vineeritahvlid suurematele aukudele ette. Ja oh imet, leidsin katusesarikate vahelt vasktorust kõik dokumendid maja ja maade kohta! Tegime hoonetest ja nende rusudest fotod ning hakkasime valmistuma majaostuks. Vallavalitsusest tuli saada mingi luba ja pitsat ning seejärel otsisime omaniku üles.
Vana mees oli kopsupõletikuga voodis ja tundus, et teeb viimaseid hingetõmbeid. Helistasin notarile, et ta tuleks kohale, kuid notar ei nõustunud. Tegime haige vanainimesega juttu majast ja selle ostust ning olukorrast. Näitasime fotosid ja leppisime hinnas kokku.

Haiguse ja surma kiuste
Lasime tal haigusest toibuda ja lubasime umbes nädala möödudes teda vaatama tulla. Mehike oli ikka veel nõrk, kuid nõustus tulema linna pabereid vormistama. Saabus allakirjutamise hetk, kui järsku taat ütles, et lugegu notar ikka tekst kõva häälega ette. Vana oli sellises seisus, et surm seisis tal juba vikatiga kõrval.
Mõtlesin, et kui ta seal kontoris enne allkirja andmist sureb, siis võtan surnu käe ja vean mingid konksud paberile alla. Aga mees õnneks veel ei surnud. Viisime ta ilusti koju, kus ta mõne päeva möödudes siiski lahkus igavikuteedele.
Tema joodikust poeg võttis majamüügist saadud raha ja jõi ennast surnuks. Surnukeha leiti pisut hiljem kuskilt kraavist. Ei kujuta ette, mis oleks saanud kui me poleks enne vanakese surma oma kodu ostu suutnud vormistada, sest tol ajal oli selline seadus, et pärand avaneb kuue kuu möödudes ja tehingu osapooled peavad notari palge ette ilmuma teovõimelistena. Kuid maja pärija polnud ju kunagi kaine!

Saatuse teeviidad
Peagi algas ka maade erastamine ja tänu sarikate vahelt leitud dokumentidele saime oma maad ja metsa tagasi. Ei taha mõeldagi, mis oleks juhtunud, kui me mingi suvalise talu oleksime varasematel aastatel ostnud. Sel juhul tulnuks möllata maadevahetuse ja kes teab mis sekeldustega.
Tuleb tunnistada, et saatus teab teed, aga inimene ei oska tähele panna teeviitasid. Olen aru saanud, et alati ei ole vaja jõuga ja kiirustades oma tahet läbi suruda, sest saatusel võivad olla varuks hoopis teised ja palju paremad plaanid. On olukordi, kus tuleks kannatlikult oodata õiget hetke ja lasta ennast juhtida universumis valitsevatel jõududel. Oma kodu tagasisaamine on saatuse poolt suur kingitus, mida tuleb kindlasti hoida ja hinnata.

Anneli Treumuth

0 kommentaari Lisa kommentaar