horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Saatus täis erinevaid tahke ja värve

Liis Lusmägi on elus kohanud mõnd tõelist ­sensitiivi, kuid eelistab siiski oma elu ja ­tegemisi ise määrata.

Kas usute saatusesse ning milline on olnud teie arvates teie enda saatus siiani?
Mina arvan, et tuleb uskuda eelkõige iseendasse ja siis hakkavad sündima tõelised imed. Inimene peab olema julge, muutmaks oma paradigmasid.
Ainuüksi kaartide järgi ei või lasta saatusel end juhtida – go with a flow – pole minu arvates õige. Küll aga usun ma sellesse, et kõik mis meie eludes juhtub, juhtub mingi põhjusega. Nii põletavalt head kui ka karmilt külmad olukorrad - sõbrad-tuttavad, romantilised suhted, kolleegid või kokkusattumused eksinud turistidega.
Ma usun sellesse, et energia, mille välja annad, tuleb kaarega tagasi. Kaare pikkus, kõrgus ja marsruut sõltuvad aga sellest, kui avatud sa ise oled ning kui lahtise meelega uusi emotsioone ja kogemusi elule ligi lased.
Ma usun sellesse, et headusega nakatad ja tõmbad ligi häid inimesi. Läbi viisaka ja sõbraliku suhtumise kõigesse ja kõigisse enda ümber on sul võimalus ka teisi suunata. Muuta mitte, mõjutada ning suunata küll – otsus ja muutus peavad tulema iga inimese enese seest ja selle otsuse peame vastu võtma meie ise.
Minu saatus on siiani olnud täis väga erinevaid tahke ja värve. Tegelen igapäev sellega, et muuta oma tulevik just selliseks, nagu olen seda endale visualiseerinud.

Kas teie senises elus on midagi saatuslikku juhtunud, et saate öelda – vot see juhtus ainult seetõttu, et saatus juhtis või tahtis nii?
Mul on olnud päris mitmeid juhuseid, mil liiklus või aeg on mänginud vingerpussi ja ma pole jõudnud õigeks ajaks sinna, kuhu vaja. Ja sellel hilinenud teekonnal puntist A punkti B olen ma kohtunud mõningate ootamatute vanade või uute tuttavatega.
Näiteks ühel päeval kiirustasin trammi peale, mis siiski minu nina alt ära sõitis. Järgmisele trammile sisenes koos minuga aga üks 83aastane ameeriklasest turist, kes oli veidi segaduses ning eksinud ja palus linnakaardi lugemisel abi. Pakkusin talle aga välja, et ma heameelega olen tema saatjaks ning lisaks õige hotelli leidmisele, aitan tal tassida ka kohvrit.
Tema siinoldud aja jooksul kohtusime paaril korral veel, tutvustasin talle Tallinna ning rääkisime niisama elust-olust. Nüüd on meist saanud filosofeerivad kirjasõbrad ning oleme muuhulgas ka rääkinud, et see pidi olema saatus, et me sedaviisi kohtusime.  

On teil ehk ka mingi enne, et tunnetate midagi ette ning vastavalt sellele ka käitute vahel, et näiteks jätate vahel midagi tegemata või kuhugi minemata, sest oli tundsite halba ennet
Ma usun, et me kõik oleme kunagi olnud olukorras, kus päris täpselt ei tea, kuidas käituda, kuid mingi vaikne hääleke ehk sisetunne üritab suunata?
Mõnikord me kipume seda häälekest ignoreerima või otsustame käituda risti vastupidi sellele, mida sisetunne meile ütles. Tegelikult tuleks oma sisetunnet usaldada, sest see võib elu oluliselt muuta. Näiteks kui miski tundub olevat ohtlik, kui miski tundub olevat õige või kui tunned, et midagi tuleb sul loomulikult välja. Usaldan oma sisetunnet ka siis, kui tunnen, et pead kedagi aitama või kui mu keha ütleb, et midagi on korrast ära.
 
Kuidas suhtute selgeltnägijatesse, usute neid? Ehk olete ka ise lasknud endale midagi ennustada ning ehk on ennustus täppigi läinud?
Mul on olnud kaks kokkupuudet. Esimene oli siis, kui olin abiturient ning teenisin lisaraha maakaupluses müüjana. Ühel päeval vahetult enne sulgemist, tuli poodi üks mustlane, kes pärast oma arve maksmist jäi mulle sügavalt silma vaatama ning palus käejooni lugeda. Kuna see tundus tol hetkel meeletult põnev, lubasin tal seda teha. Naine ennustas mulle, et müüja amet pole see, mis mulle tulevikus leiva lauale toob. Samuti lubas ta, et ma elan ja töötan suures linnas.
Teine juhus oli aga 5-6 aastat tagasi, kui olin haigena kodus. Juhtusin telekast vaatama otsesaadet “Jututuba”, kuhu inimesed oma erinevate küsimustega helistasid. Huvi pärast helistasin ka mina, et n-ö kontrollida, kas saatekülaliseks olnud sensitiiv on tõene või vale . Kahjuks ma ei mäleta tol päeval eetris olnud ennustaja nime, aga tema vastus mulle väga vähese info põhjal, mille ma talle andsin, jahmatas mind positiivselt. Seega usun, et meie ümber võivad olla tõelised sensitiivid ja kaardimoorid.  

Kas teil on ka saladusi, mida te mitte kunagi välja ei räägi?
(Kavalalt naeratades) Ma arvan, et igal tõelisel naisel on vähemalt üks väike saladus, mida teab ainult tema.
 
Töötate Star FM-is. Kas seal on palju saladusi?
Nii nagu igas kollektiivis, nii ka meil on omad põnevad saladused. Aga meid seob sõprusvanne ja avalikult ühtegi saladust ma välja rääkima ei hakka.

Millal ja kuidas te Star FM- i tööle sattusite?
Raadiosse Star FM sattusin 2010. aastal, kui minu senine töökoht Raadio 3 otsustas loobuda saatejuhtidest ning minna üle automatiseeritud raadiojaamaks. Aga millegi lõpp oli hoopis uus põnev algus.
 
Mida põnevat on selles raadiojaamas juhtunud, mingi apsakas või põnev lugu?
Midagi põnevat ja humoorikat juhtub meil iga päev, kuid enim on meelde jäänud Pille Minevi ja Allan Roosilehe üks kihlvedu. Nimelt leppisid nad kokku, et kui Allan kaotab, peab ta järgmisel hommikul tööle tulema naisteriietes. Ja nii juhtuski! Allan oli väga sensuaalne naine värviliselt helkiva parukaga, maani heledat värvi kleidiga ning roosade kontsakingadega. Tõesti – ta oli kusagilt leidnud endale number 45 peokingad! Oeh… niivõrd huumorit armastavate ning leidlike kolleegidega juhtub tõesti iga päev midagi toredat.

Kas Star FM mängib kõiki artiste ja meelelahutajaid, või on selles osas ka reeglid, et keda mängitakse ja keda mitte? Toon mõned näited. Nublu, DJ Heiki, Vaido Neigaus. Kas neid mängitakse?
Raadio Star FM on oma formaadilt AC (adult contemporary) raadiojaam ehk me mängime eelkõige tuntud välismaised hitte nii 80ndatest, 90ndatest kui ka millenniumist. Kuid loomulikult ei vaata me mööda kodumaa kõige enam armastatud staaridest: Anne Veski, Ivo Linna, Tanel Padar, Liis Lemsalu jpt.
 
Kas Star FM-is soovisaade ka on?
Ei ole.

Olete töötanud ka televisioonis. Kui kaua teletööd tegite ja põnevat sellest ajast meenub?
Telesse sattusin 2006. aastal, kui tollane kolleeg Andri Maimets Postimehest kutsus mind legendaarse telegigandi Raivo Suviste produktsiooni all valminud suvisesse saatesse “Suveõhtu Pärnus”. See oli üks väga vahva aeg fantastilise tiimiga! Tegemist muide oli otse-saatega, mis läks nädalavahetuseti eetrisse Pärnu Kuursaalist live-publiku ees. Energia, mis sealt vastu voolas, oli imeline!
Pärast seda juhtisin lühikest aega Eesti Televisioonis koos Toomas Luhatsiga “Terevisiooni”. Lühike aeg oli seepärast, et jäin lapseootele ning arusaadavalt olin meediast mõneks ajaks eemal. Sealt edasi kutsus mind oma ridadesse aga TV3 ja järgnesid projektid “Mina elan siin” ning Seitsmeste uudiste ilmateadustaja. Kui jäin teise lapse ootele, taandusin ka telemaailmast. Kas nüüd võiks taas televiisorikasti naaseda? Arvan, et see oleks isegi võimalik.

Millised on teie tulevikuplaanid?
Olla õnnelik ning edukas kõiges, mis ette võtan. Usun, et need inimesed, kes meid ümbritsevad, mõjutavad ka meie elu. Tuleb olla tähelepanelik, kelle enda ümber koondame ning kellele oma väärtuslikku aega jagame. Ööpäevas on vaid 24 tundi ning aeg on meie suurim väärtus! Seda tagasi ei saa.

Soovite ehk midagi ka südamelt ära öelda?
Meil on vaid üks elu – seda tuleb elada NÜÜD ja KOHE, usaldades OMA sisetunnet. Tuleb olla julge, et teistest erineda ning olla aus. Tuleb suhelda inimestega, kes mõistavad, toetavad, on produktiivsed ning positiivsed.
On loomulik, et alati pole kõik kerge, kuid nagu on öelnud ka Harold Macmillian: “Elu ongi üsna riskantne tegevus.” Ja loomulikult – loodan, et Eestis tuleb ka sel aastal imeliselt soe ja värviline suvi.

Hillar Kohv Foto: Delfi

0 kommentaari Lisa kommentaar