horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Saialilletüdruk

Ma olin rõõmus tema seltskonna üle. Kõrvalt vaadates jätsime ilmselt koomilise mulje. ­Kõrgusin ta kõrval nagu tuules õõtsuv hiidsekvoia ja tema oma napi meeter ­kuuekümnega sibas tusaselt mu kannul.

„Andero, taevake, oled sina alles veider laps,“ tavatses ema mulle nii mõnigi kord öelda. Kõige sagedamini lausus ta seda siis, kui leidis mu putukakollektsiooni kohal kummargil olevat, juuksed sassis ja pilk keskendunud. „Mine ometi välja ja veeda elusate olenditega aega.“
„Aga see on ju männikärsakas,“ püüdsin end välja vabandada. „Hylobius abietis, kas ta pole kaunis?“
Mu emale ei meeldinud mu hobi karvavõrdki. Ta jälestas kõiksugu pisikesi kooriktiivalisi, keelas neid tuppa tassimast ning seetõttu pidin tublisti visadust ja veenmisoskust ilmutama, enne kui võisin lõpuks puukuurist oma putukaalbumid elutoa alumisele riiulile sokutada. Aga ei ühtki hinge heitnud kõverjalgset eksemplari. Selles ta järeleandmisi ei teinud.
„Mine mängi naabrilastega palli! Vaata kui lõbus neil on,“ kiikas mu ema vahel ahastades kõrvalkrundile.
Heitsin pilgu aeda ega suutnud leida vähimatki mõtet sihitus ringijooksmises ja röökimises. Minu meelest oli see tobe.
Muidugi oli emal õigus. Ma olin veider, imelik ja teistmoodi. Kõigepealt kukkusin ma kasvama ja mu kasv ei peatunud enne, kui olin kaks meetrit pikk. Selleks ajaks olin vaevu seitsmenda klassi lõpetada jõudnud. Lisaks hakkasid mu juuksed lokki hoidma ja kuidas ma neid erinevate hooldusvahenditega ka sirgestada püüdsin, polnud sellest vähimatki tolku. Ma nägin välja nagu David Hasselhoffi noorem ja igerikum versioon ja sellest polnud muud pääsu kui kiuslikult mühav juuksekasv võimalikult napp hoida. Lisaks kõigele olin ma uje ega seltsinud vabatahtlikult kellegagi. Hoolimata ema meelehärmist ei häirinud see asjaolu mind karvavõrdki.

Õnnelik lapsepõlv?
Me elasime hästi. Mu mõlemad vanemad olid arstid, isal hästi sisse õlitatud erapraksis Norras, kust ta ulmelisi summasid kokku rehitses, mis võimaldas meil suhteliselt mugavat elujärge. Elasime eliitrajoonis ega  tundnud millestki puudust. Samas taipasin varakult, et ma ei vajagi suurt midagi. Kõige õnnelikum olin siis, kui võisin nädalavahetused veeta oma toas, ruloo päikese peletamiseks alla lastud ja sirvida pakse putukaentsüklopeediaid, lugeda liigikirjeldusi ning teha uusi avastusi. Kui ema mind ka gümnaasiumi lõpuklassis ikka veel sama tegevuse juurest leidis, luup käes ja silmad elevusest hiilgamas, sai tal lõpuks mõõt täis.
„Nüüd aitab. Läheme välja ja naudime elu!“
Ta tiris raamatu mu sõrmede vahelt ära, viskas üle õla riiulisse ning lükkas mu vastu igasugust tahtmist välja, hammustava päikesepaiste kätte. Kissitasin heitunult silmi nagu murule heidetud mullamutt, ja valmistusin halvimaks.
Ema arusaam elu nautimisest erines minu omast muidugi kardinaalselt. Sellegipoolest käisin vaguralt kõikjal, kus ta tahtis ja arvas mul lõbus olevat, aga ainult selleks, et ta lõpuks rahuneks ning ma võiksin oma endise tegevuse juurde tagasi pöörduda.
Kohvikus käia oli temaga alati pisut kummaline, kuna nägin kõrvallaudades istujate halvakspanust tulvil kõverpilkudest, et meid peeti armukesteks. Kui ma emale sellest hiljem rääkisin, ta ainult naeris mu tähelepaneku peale. Talle ei läinud teiste inimeste arvamus vähimatki korda, küll aga minu heaolu. Siiski oli ta oma entusiasmis mind „normaalsete inimeste“ maailma paigutada pisut hirmutav. Kinoseansid, mida ta arvas mulle meeldivat ja elujanu süstivat, tekitasid minus masendust või ajasid lihtsalt haigutama. Kaubamajades oli veel hullem.
„Kas pole ilus pluus?“ keerutas ta mu näo ees salatirohelist triiksärki.
Kehitasin õlgu, mul polnud riietest sooja ega külma. Olin kõige rahulolevam oma põhikooli pesapallisärgis ega nõustunud sellest mingi hinna eest loobuma. Siiski, nähes ta hinnangut ootavat pilku, lisasin vabandava naeratusega: „Muidugi.“
„Kumb on etem?“ ründas ta uuesti, näidates teist, minu meelest täpselt samasugust särki.
Osutasin huupi esimesele ja kui ema oli minutikest viis kaalunud, talle omaselt otsusele jõuda suutmata, ostis mõlemad. Ma ei hakka siinkohal lisamagi, et pole neist kumbagi eales selga ajanud.
Pisut keerukamaks kujunes olukord siis, kui jutuks tulid tüdrukud. Neid ei saanud otsustusvõime puudumisel mitmekaupa soetada. Ema üpriski läbinähtavad külaskäigud tema sõbrannade juurde, kus reeglina elas ka mõni minuvanune, ema meelest silmipimestav, ent mulle mitte vähimatki huvi pakkuv kaunitar, kujutasid endast alati sulaselgeid katastroofe. Enamiku neist õhtutest veetsin endamisi ümisedes, sõin meelega liiga palju, et emale piinlikkust valmistada ja ütlesin midagi sellist, mille peale laudkond kohmetult vait jäi ning ema näost punaseks tõmbus. Pärast paari säärast mind seltskonda sulatada üritavat katset ema loobus. Minu suureks kergenduseks.
„Sa oled tõesti lootusetu, Andero,“ nurises ta allaandvalt.

Väga iseseisvad
Ülikool ei valmistanud mulle mingeid raskusi. Mulle meeldis õppida, see näis olevat üks vähestest mõtestatud tegevustest, mis mind paelus. Lõpetasin hõbemedaliga, leidsin sobiva töökoha ühes kesklinna arhitektuuribüroos ning kolisin ema protestidest hoolimata kodust välja. Olin 23aastane ja ikka veel süütu. Tõtt-öelda oli see üks vähestest asjadest, mis mulle pisut tuska tegi.
Mulle meeldis mu uus kodu – kõrged laed, pretensioonitud heledad seinad ja ilus hallist tammest parkettpõrand. Ma ei soetanud meelega enda ümber liiga palju esemeid. Valisin vaid mõned hädapärased ja tundsin rõõmu avarusest, valgusest ning vaikusest.
Lõbustasin end sellega, et täitsin oma tubade seinad hiigelsuurtesse raamidesse paigutatud putukakollektsioonidega. Aeg-ajalt lisasin mõne värvika täienduse, et seda rahulolevalt silmitseda. Putukate värvikirevad tiivad moodustasid kaugelt vaadates kunstipärase mosaiigi ja see külvas mu üksildasse hinge rahu.
„Fui, kui jäle!“ tavatses ema iga kord rabandust teeselda, kui uksest sisse astus ja esikuseinal rippuvasse raami paigutatud pronksikarva putukaga silmitsi seisis.
 „Eremiitpõrnikas, Osmoderma eremita,“ laususin uhkusega, nagu tutvustaks oma järeltulijat. „Minu lemmik.“
„Taeva pärast, Andero, ma juba lootsin tõepoolest, et näitad mulle mõnd kena tüdrukut! Kui sa tahad kunsti osta, siis ma annan sulle heameelega selle Monet´ maali meie magamistoast. Ja alati tasub silma peal hoida galeriide eripakkumistel.“
„Tänan, ema,“ vastasin, kuid keeldusin.
Isa käis Eestis harva ja kohtles mind alati viisakalt ning jahedalt nagu kauget sugulast. Vahel tabasin ta süüdlaslikult ema vaatamas ja aimasin, et ilmselt on tal trollidemaal teine pere, ent õigupoolest polnud mul sellest sooja ega külma. Ma ei olnud seda tüüpi poiss, kes oleks ihanud koos isaga kalal käia ja hiljem õhtud läbi kalamehejutte vesta, garaažis küünarnukkideni mootoriõlis solberdada ja autode tehnikamaailma pühenduda või kuulda lugusid sellest ajast, kui paps väike poiss oli. Mind ei huvitanud säärased asjad.
Ema oli isa tuleku üle alati elevil, kuid samavõrd näis ta ka kergendust tundvat, kui paps lõpuks oma asjad kokku pakkis ja minema läks. Me kõik olime väga iseseisvad ja vahel hämmastas mind tõsiselt, kuidas kolm sellist inimest suutsid üldse mingisugust pererolli etendada. Aga tegelikult polnud meil viga midagi. Kõik jõulud, iseseisvuspühad, lihavõtted ja jaanipäevad veetsime me koos, tegime ühiseid väljasõite, korraldasime piknikke ja käisime ema sõbrannadel külas, ning mulle meeldis kuulata, kuidas ema isa läheduses oma heleda, sillerdava naeru vallandas. Jah, ta oli õnnelik ning muul polnud tähtsust.

Üks veider müüjatar
Ma nägin teda poes. Ta töötas kassas ning mingil veidral moel meenutas pisut hiirt. Tüdruku ebamäärast värvi juuksed olid lohakasse patsi köidetud ja kakaopruun T-särk matsaka keha ümber natuke liiga pingul. Ta ei paistnud midagi teadvat jumestamisest ega maniküürist, kuid näis ehteid armastavat. Värvilised klaas- ja plastmasshelmed olid kirevate madudena ta randmete ümber põimunud ja kõlisesid iga liigutuse peale. Ta oli heas mõttes tavaline, säärane inimtüüp, kelle nägu eales meelde ei jää, ja see rahustas mind. Tüdruk hakkas mulle otsekohe meeldima.
„Seitse viiskümmend,“ viskas ta mulle närvilise pilgu, ise mõtetes mujal.
Poetasin raha kuulekalt letile.
„Kas teil jooksukingadele sisetaldu ka leidub?“ küsisin millegipärast. Mulle ei meenunud, et oleksin varem jooksukingade sisetaldade vastu mingit märkimisväärset huvi ilmutanud, aga äkki tundus sellekohane info mulle väga oluline.
Pilvehallid silmad peatusid minul. „Ei tea, minge vaadake müügisaalist ise,“ ühmas ta vähimagi vastutulelikkuseta.
„Aga kõrvaklappe? Ma ei mõtle neid, millega muusikat kuulatakse, vaid selliseid karvaseid asjandusi, teate küll, mis müra summutavad.“
„Pole aimugi.“ Tüdruk haigutas laialt ega teinud katsetki seda varjata.
Ilmselgelt oli ta kõige viletsam teenindaja, keda annab ette kujutada, kuid sellest hoolimata olin ma vaimustuses.
„Võin ma su õhtul koju saata?“ jätkasin. Kuulsin selja tagant mitut kannatamatut köhatust ja taipasin, et minu järel lookleb mitmemeetrine järjekord pahuraid inimesi, kes kõik ootasid kannatamatult, millal ma oma möla lõpetan, et nad saaks koju õlle ja jalgpalli seltsi jõuda. Mõistagi ei ajendanud see mind kiirustama. Mind valdas kartus, et kui ma tüdrukult nõusolekut ei saa, ei näe ma teda enam kunagi.
„Milleks?“ uuris tüdruk. Ta silmad tõmbusid pilukile ja ilme muutus kahtlustavaks. Veerisin tema rinnasildilt nime „Miia.“
„Noh, ee…“ hakkasin millegipärast kogelema. „Võib-olla on sul koti kandmisel abi vaja või midagi niisugust.“
Selja taga turtsuti taas. Kui mul olnuks valikuvõimalus, oleksin kahtlemata soovinud, et mu hädisel kurameerimiskatsel poleks pealtnägijaid, ent ma ei saanud midagi parata. Ma ootasin ja viisteist inimest minu selja taga ootas samuti.

Mõtlemine näis Miiale raskusi valmistavat.
„Ütle siis juba „jah“, põrgu päralt,“ porises jäme mehehääl järjekorra lõpust. Rääkijaks oli priske punasenäoline sell, kellele paistis mu saamatus nalja valmistavat. Kusagil tõmbas keegi endale kolinal midagi kaela ja laps hakkas nutma. Olukord oli kõike muud kui romantiline.
„Ma lõpetan pool kümme,“ ütles Miia lõpuks, kuigi tundus, et ainult selleks, et ma ta rahule jätaks.
Noppisin letilt vahetusraha pihku, viskasin oma kauba kilekotti ja lahkusin juubeldades.
Meie tutvus arenes tasapisi. Miia paistis üksnes läbi häda taluvat, et ma õhtuti temaga mingil talle mõistetamatul põhjusel kaasa longin. Aga ma olin rõõmus tema seltskonna üle. Kõrvalt vaadates jätsime ilmselt koomilise mulje. Kõrgusin ta kohal nagu tuules õõtsuv hiidsekvoia ja tema oma napi meeter kuuekümnega sibas tusaselt mu kannul. Mul polnud aimugi, millest niisuguse vaikse, tõreda olekuga tüdrukuga rääkida ning kahtlesin kõvasti, kas mu putukavaimustus võiks talle mingil moel korda minna. Sestap püsisin enamiku ajast vait ja ümisesin endamisi. Vahel ajas see teda närvi.
„Kas sa võiks lõpetada? Sa ei pea üldse viisi,“ nähvas ta mulle.
Naeratasin, nagu oleksin saanud komplimendi. „Muidugi.“
Välisukse ees andsin toidukoti Miiale üle ja lubasin teda järgmisel õhtul samal ajal oodata.
„Nägemist, Andero,“ pomises ta mulle otsa vaatamata ja kadus kontsade klobinal trepist üles.

Värviline elu ja taimeteed
Pärast paarinädalast tutvust paistis umbusalduse jää Miias tasapisi sulama hakkavat. Ühel õhtul, kui olime taas tema majani jõudnud ja ma talle harjumuspäraselt koti ulatasin ning lahkuma valmistusin, peatas ta mind.
„Tuled sisse ka?“ Pilvehallid silmad takseerisid mind, kuid olin võimetu neis peituvat mõistma. Mingil põhjusel arvasin endiselt, et olen talle vastumeelt ja ta talub mind kõigest seetõttu, et tal pole midagi targemat teha. Miia näis sama üksildane nagu mina, kuid ei paistnud sellest numbrit tegevat.
„Hea meelega,“ olin pakkumisest üllatunud ja pärast kägisevaid trepiastmeid teisele korrusele ronimist avanes mu pilgu ees kirgast loojangupuna meenutav ereoranž uks, mille taga peitus Miia maailm.
See oli kõige veidram elamine, kus ma kunagi olin viibinud.
Miia kodu erines lausa kardinaalselt kõigest sellest, mille keskel olin üles kasvanud. Siin puudus kõik see, millega olin lapsepõlvest saati harjunud – läikivad metallist köögipinnad, laitmatult puhtad kiviplaatidest põrandad, süsteemne kord, maitsekus, viimase disaini mööbel, palju raamatuid ja head kunsti.
Esmane, mis mulle selgeks sai, oli see, et Miia armastab värve. Tooreid, jõulisi ja kriiskavaid kombinatsioone. Toonid ei sobinud omavahel, kuid moodustasid sellegipoolest mingi veidra, kuigi raskesti tõlgendatava terviku. Mööbel oli osaliselt ise tehtud, koosnedes üksteisega mittesobituvatest tükkidest, mõned saamatult erkpunaseks, tibukollaseks või türkiissiniseks võõbatud. Diivani ühe komponendina tundsin ära paar lihvimata puidust kauba­alust, mida katsid pehmendusena mõeldud hiigelsuured erksavärvilised padjad. Nende eredus lausa lõikas silma. Kõikjal valitses kirjeldamatu segadus. Põrandatel vedelesid riided läbisegi mandariinikoorte, tühjade pakendite, juukseklambrite, kilekottide ja muu träniga.
Veidral kombel tundsin end siin hästi.
„Teed soovid?“ küsis Miia, avas akna ja toetas koti ažuursinisele köögilauale, mille iga jalg oli ise värvi.
„Ikka.“
Teekann hakkas sahisema ja mõne aja pärast pisteti mu pihku võilillekollane paks savikruus, mille sisu lõhnas kummaliselt.
Mu pilku nähes Miia muigas: „See on loodustalu kraam. Ära põe, ma ei kavatse sind mürgitada. Vaarikas, aniis-iisopiürt, kibuvitsamari ja saialill.“
Istusin improviseeritud diivanile, jõin tassi lonkshaaval tühjaks ja tundsin, kuidas jook meeldivalt mu sisemust soojendas. Miia kolistas köögis ega pööranud mulle rohkem tähelepanu. Lasin tal rahumeeli tegutseda ja vahtisin ajatäiteks vastasseina katvat kõrvitsapildiga plakatit. See oli inetu ja mitte midagiütlev plakat, sama juhuslik, nagu pärineks kusagilt kaubanduskeskuse seinalt. Kollastes-sinistes toonides halvasti maalitud plätserdis, mida eales ei märka. Mõtlesin, et võib-olla on see mõeldud mingit seinas asuvat auku varjama. Tunnikese pärast, kui Miiast ikka veel mingit märki polnud ja mul plakati vahtimisest isu täis sai, panin tassi vaikselt lauale ja läksin ära. Nõnda kordus see nädalajagu päevi ja mõnikord tundus mulle, nagu harjutaks me mingit stsenaariumi, mis meil veel päris hästi välja ei kuku. Mul polnud harjutamise vastu midagi. Mul oli aega küllalt.
Külaskäikude vältel proovisin hulgaliselt kõikvõimalikke erinevaid teesegusid. Ma ei tundnud taimi, aga mulle meeldis nende nimede kõla, kui Miia mulle tutvustas: teekummel, naistenõges, münt, meliss, kassinaeris, aasristik, basiilik, aedmonarda, pune, kõrge vägihein, aed-liivatee, kanarbik, hobumadar, leesikas. Minusse settis mingi ebatavaline rahulolu, nii et vahel tabasin end töölaua taga juurdlemas, millise teeseguga Miia mind täna võiks kostitada. Olin sedavõrd haaratud, et unustasin isegi oma putukad ja hakkasin taimede nimetustele ladinakeelseid vasteid otsima.
Ühel õhtul, kui olin münditeega poole peale jõudnud, ilmus Miia peale veerandtunnist tagatoas kolistamist ootamatult elutoa ukselävele. Ta oli riideid vahetanud, kandes mingit pikka karmiinpunast asjandust, millest polnud päris täpselt aru saada, millega tegu. Ta silmad särasid kummaliselt ja mulle tundus, et ta on end pisut jumestanud.
„Tule,“ ütles ta, sikutas mu püsti ja juhtis pikema jututa magamistoa poole.

Kedagi kenamat ja arukamat?  
Mõistagi ei olnud ema mu valiku üle kaugeltki sama meelt kui mina.  
„Kas sa kedagi kenamat ja arukamat ei osanud leida?“ torises ta pilk, kuigi otsesõnu hoidus ta märkusi tegemast, olles selleks liiga viisakas. Siiski oli tal raske naeru tagasi hoida, kui ta taipas, et Miia ei tee vahet sõnadel „kateeder“ ja „kateeter,“ jääb kimbatusse dessertkahvli kasutamisega ega oma õrna aimugi, kes on Eesti riigi peaminister.
„Ema, ta on jumalik,“ asusin otsekohe kaitsesse ning ema andis napi õlakehitusega järele.
Nädala pärast kolis Miia minu korterisse. Tegin ettepaneku tema vana korter maha müüa, kuid millegipärast keeldus ta sellest kategooriliselt. Mõistsin, et ta tahtis endale jätta taganemistee ega pannud talle seda pahaks.
Miia rääkis endiselt vähe ja ma olin muu jutu sees temast teada saanud vaid mõned üksikud faktid. Ta ei suhelnud oma vanematega, olles nendega ilmselt riius mingil põhjusel, mida ma torkida ei tahtnud. Tal polnud kunagi olnud südamesõpra ega lemmiklooma. Gümnaasiumis kannatas ta koolikiusamise käes, kuid polnud seda tema enda sõnutsi eriti südamesse võtnud. Tilluke valge poolkuu-kujuline arm ta paremal käsivarrel oli mälestus sellest, kuidas kamp poisse teda ühel vahetunnil vastu garderoobi radiaatorit oli lükanud. Tal oli laktoositalumatus, ta keeldus enamikust piimatoodetest ja sõi harva valgest jahust toitaineid. Talle ei meeldinud lõikelilled. Ta kartis öist pimedust ja magas alati, tilluke soolalamp jalutsis helendamas. Ta nägi vahel õudusunenägusid. Ta polnud kunagi käinud ühelgi välisreisil. Vabal ajal eelistas ta vaadata televiisorit või lugeda horoskoope. Tal polnud ühtegi hobi. Ta oli 22aastane.
Mõned asjad soostus Miia siiski mu elamisse tooma, et end kodusemalt tunda. Mu korter omandas paari päevaga täielikult teistsuguse väljanägemise. Kipakas, eri värvi jalgadega laud mõjus mu marmorplaatidest köögipõrandal naljakalt, nagu oleks sinna ära eksinud. Samamoodi olid hiigelsuurte aprikoosidega elutoakardinad natuke naeruväärsed ega harmoneerunud vähimalgi määral mu ruumides valitseva pastelse jaheda skandinaaviapärasusega. Õige kiiresti tekkisid põrandale kommipaberid ja Miia suveliblikatena kirevad riided leidsid mugava puhkepaiga mu riidekapi ustel ning põrandal.
Ma ei öelnud midagi. Lootsin, et tema endiste harjumuste säilitamine tekitab temas turvalisust ja aitab tal paremini uude kohta sisse elada. Astusin riidekuhjadest üle, piilusin köögis uudishimulikult tema ravimtaimede topsikutesse ja ootasin, et ta mulle teed keedaks.
Hiljem mõtlesin, et tee keetmine oligi vist ainus asi, mida Miia tõeliselt meisterlikult oskas ja millesse kogu oma tähelepanu panustas.
Minu suureks rõõmuks meeldis Miiale mu putukakollektsioon. Ta võis pikki minuteid seinale riputatud taieste ees liikumatult seista ja mu lemmikuid uudistada.
„Kes see on?“ „Kust sa selle leidsid?“ „Kas ta hammustab ka?“ esitas ta põnevil lapsena ühe küsimuse teise järel.
Ma polnud kitsi selgitusi jagama, kuigi samas oli mul võimatu lõpuni uskuma jääda, et keegi peale minu võiks sellest tõepoolest siiralt huvituda.

Kaos mu kodus
Mul tuli tublisti üllatuda asjaolu üle, kui palju saab teada teisest inimesest, elades temaga koos. Hulgaliselt naljakaid pisiharjumusi, mida imelikuks või armsaks pidada, kuid sealhulgas küllaga ka seda, mis tundus mõistetamatu või vastkarva. Tasapisi kogunes neist terve loetelu, mis sai aja jooksul jõudsasti täiendust.
Oleks kena, kui sa oma pesu mu silme alt ära paneks. Mu riiulitel ja kappides on ruumi küllalt ja see kõik on sinu päralt.
Kasutatud nõud võiks kohe nõudepesumasinasse laduda ja nuppu lülitada.
Ma arvan, et on mõistlikum, kui sa ei üritaks mu pükse viikida. Neist on raske pärast asja saada.
Pese end. Soe vesi on ööpäevaringselt sinu käsutuses. Kasuta kõike, mida mu vannitoast leiad või ütle, millest puudust tunned, ma muretsen sulle, mida iganes vajad.
Kui sa just pead voodis küpsiseid sööma, siis oleks tore, kui sa linade vahele puru ei pudistaks. Mul on tunne, nagu magaksin saepurul.
Ma usun, et aeg-ajalt tuleks kasuks juukseid kammida. Paljud nai­sed on hullud juuksuri järele. Võib-olla meeldiks sullegi mõnikord sealt läbi astuda?
Tekita enesele mõni mõistlik ja arendav hobi ning loe vahelduseks läbi Päevaleht.
Mine trenni ja saa kellegagi sõbraks, mul ei ole vähimatki su külaliste vastu.
Mulle eriti ei meeldi need taimed, mida sa mu magamistoaaknal kasvatada üritad. Vähemasti ära ujuta neid kastes üle, nii et porivesi põrandale valgub.

Kas sa tõesti pead küüsi närima?
Ent ma ei öelnud ühtainsamatki asja. Mõistsin, et see oleks minust solvav ja autoritaarne. Ma tahtsin, et Miial oleks hea ja vahelduseks mulle isegi meeldis mu kodus valitsev kaos. Leppisin küpsisepuru, halvasti viigitud pükste ja poritriipudega magamistoaseinal. Mu hingetu ja steriilne elamine oli värvide keskel otsekui ellu ärganud ja mina ühes sellega.
Nagu ma kartsingi, oli ema teist meelt. Esikus tränikuhjale komistanud ja ehmunud pilgul üle elamise libiseda lasknud, sattus ta hoobilt rabanduse äärele.
„See on ju hulga hullem kui su putukamaania!“ ahastas ta ja ma ei suutnud alla suruda muiet, kui märkasin, millise võõrkehana ta oma peenes disainkostüümis ja värske soenguga mu prügilaks muutunud elamises mõjus.
Tabanud ära mu pilgu, solvus ema otsekohe. „Kas sa irvitad mu üle?“
„Muidugi mitte,“ taandusin viisakalt.
Ema ohkas ja silus šokeeritult soengut. „Sinu elu, ise tead, kuidas sellega toime tuled,“ ütles ta. „Aga kui sa mu arvamust kuulda tahad, siis…“
„Ma ei taha su arvamust kuulda, ema,“ katkestasin teda leebelt. Ja nii jäigi. Ema ei tulnud enam meile ja mina vältisin tema poole sattumist koos Miiaga.  

Ebameeldiv eks ja raevuhood
Üks väheseid teemasid, milles Miia siiski jutukas oli, oli tema eks. Parema meelega oleksin muidugi vältinud sedalaadi paljastuste kuulamist. Need tekitasid minus ebamugavust ja piinlikkust. Ent see näis olevat teema, mis Miiat painas, seega lasin tal rääkida. Tüüp oli muidugi totaalne jobu, kriminaalse taustaga ja vägivaldne pealekauba. Mul oli kurb kuulata, kuidas ta Miia unistused ja lootused tillukesteks tükkideks oli rebinud ning hoolimatult tuulde lennutanud, jättes alles selle tõsisepilgulise, kõike ja kõiki kahtlustava tüdruku, kelles oli surnud usk, et maailmal võiks tema jaoks veel midagi head varuks olla.
Ma ümbritsesin Miia helluse ja tähelepanuga, lootes, et suudan ta ümber veenda.
Asi, millega ma siiski harjuda ei suutnud, olid Miia raevuhood. Need avaldusid vahel kõige ootamatumates olukordades. Millegipärast näis teda mu jõukas elujärg ning muretult mööda saadetud lapsepõlv häirivat, seega ei jätnud ta kunagi kasutamata juhust, et seda mulle ninale visata. Tema ägedusepuhangud said alati alguse täiesti tühistest asjadest, kasvasid hiigelkiirusega keeristormideks, mille keskele eksinuna tundsin end nõutu ja nukrana.
Millegipärast ärritas teda mu kallis kodukinotehnika ja uus valge sülearvuti.
„Minul polnud võimalust head haridust saada ja selliseid imevidinaid soetada!“ nähvas ta mulle, kui ma elutoadiivanil täiesti rahumeelselt korraks tööasjadesse süvenesin.
Teine kord, kui pakkusin, et me võiksime valge veini kõrvale koos teha forelli wokitud aedviljaga, kaotas ta jälle enesevalitsuse.
„Sul pole vist õrna aimugi, mida tähendab tühja kõhtu kannatada!“ raevutses ta. „Mida sinusugune rikas poisike ka minusuguste elust teab! Ära parem tee nägugi, et sa millestki üldse midagi taipad, sa igavene peenutseja!“
„Miia,“ püüdsin teda rahustada. „Mul on kahju, et sa oled pidanud raskusi läbi elama, aga nüüd on kõik hästi. Ära muretse. Me võime süüa, mida iganes sa soovid ja ma ostan sulle heameelega samasuguse arvuti, kui see sind rõõmsamaks teeb.“
„Tänan väga, aga mul pole su armuande vaja.“
„See polegi armuand, kullake. Ma armastan sind ja on loomulik, et ma hoolitsen sinu eest.“
Sain kingituseks raevust mustava pilgu ja otsustasin ta rahule jätta, teades, et peagi on taevas taas selge, tema jälle tasakaalukas tema ise ega tee sõnagi juttu meie vahel raksatanud äikesest.
Mõni aeg hiljem kaotas ta enesevalitsuse, kui jutuks tuli mu ema.
„Ma tean väga hästi, et ma ei oska sellele peenele prouakesele meele järgi olla,“ kriiskas Miia ja viskas mu uhiuue Luminarc-komplekti põrandale kildudeks.
„Ta on väga kena inimene ega  sekku meie ellu,“ püüdsin Miiat lepitada, aga taipasin otsekohe, et tegin ema kaitstes vea.
„Sina! Sa näed välja nagu napakas!“ ründas ta mind uuesti. „Vaata peeglisse! Kuidas saab sinusugust üldse taluda!“
Kohmetusin, kuid teadsin, et ta ei mõtle öeldut tõsiselt. Ta oli nagu haavunud laps, kes vajas armastust, aga ei osanud oma soove ja tahtmisi väljendada ja oli igaks juhuks kõige ja kõigi vastu kaitseseisundis.
„Jah, ma tean, et näen naljakas välja,“ nõustusin. „Kahjuks ei saa ma sinna midagi parata. Lohuta ennast sellega, enamik inimesi on mingil moel veidrad ega ole oma välimusega rahul. Võib-olla polegi see halb, omapära rikastab, nagu öeldakse.“
„Ära targuta, see ajab mul südame pahaks!“ Miia viskas mind padjaga, aga ta hääletoon oli muutunud pehmemaks ja laastav keeristorm kaotas peagi oma hävitava jõu. Embasin Miiat kogu soojusega, mis mul oli talle anda ja tundsin rõõmu ta pehmest naiselikkusest, juuste saialillelõhnast, tema lähedusest ning kogu sellest kirevast tohuvabohust, mille ta mu ellu oli toonud.
„Minu Saialilletüdruk,“ sosistasin tänulikuna ta juustesse.
* * *
Kaks päeva hiljem, töölt tulles, oli prügila kadunud. Seisin keset tühje tube ja autovõtmed kukkusid mu peost põrandale. Miia kirevad riidekuhjad olid põrandalt kadunud, rämps kokku pühitud ja välja viidud. Aprikoosikardinad olid eest võetud ja isegi eri värvi jalgadega laud minema tassitud, kuigi mulle jäi lõpuni mõistetamatuks, kuidas ta sellega üksipäini toime tuli. Mu korter oli jälle valge, puhas, steriilne ja… igav. Rabatuna ringi vaadanud, tabasid mu sõõrmed köögipoolelt tuttava aroomi. Aknalaual seisis tilluke teenõu, millel ümber oli pitsiline, kirsiõitemustriga soojahoidja. Naeratasin seda nähes, see oli nii miialik. Teadsin maitsmatagi, mida kannutäis kuldpruuni vedelikku sisaldab – vaarikas, aniis-iisopiürt, kibuvitsamari ja saialill. Teesegu meie esimesest ühisest õhtust Miia korteris, mil ta mulle kõvera muige saatel kinnitas, et ei kavatse mind mürgitada.
Hüvastijätukirja ma ei leidnud, aga see polnud ka Miia moodi.
Järgnevatel päevadel vältisin sattumast poodi, kus ta töötas. Ma ei teadnud, mida öelda, mis näoga talle otsa vaadata. Mingil põhjusel tundsin end süüdi olevat ja see tunne kasvas iga päevaga. Ootasin ja lootsin, et ta helistaks, mõne selgituse annaks ja tagasi tuleks, aga ta ei teinud seda.
Me ei kohtunud enam kunagi.

Kiiri Saar

0 kommentaari Lisa kommentaar