horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Sandra Jõgeva seisab silmitsi võõraste saladuste ja oma deemonitega

Kunstnik Sandra Jõgeval on kiired päevad. 7. aprillil avas ta oma näituse TAM Galeriis, olulise osa tema ajast võtavad aga filmivõtted. Film tundub tulevat sama keeruline, nagu tihtipeale meie lugejate lood.

Mis film see on, mida sa teed?
Pealkiri on „Armastus...”. Film räägib keerulisest armukolmnurgast ning selle peategelane on 27-aastane naine. Ta on pärit heast perekonnast, joonistama hakkas kolmeaastaselt, pärast keskkooli viis loogiline tee kunstiakadeemiasse... ja siis, võiks öelda, et algas keerulisem eluperiood. Ükski õppejõud ei suutnud noort kunstnikku piisavalt motiveerida ning neiu sukeldus subkultuuride tundmaõppimisse. Neid on Eestis väga erinevaid, ent erinevate subkultuuridega flirtides sattus kunstnik aina enam tsüklijoodikute seltskonda ning hakkas ka ise jooma. Tema armastatu on muuhulgas endine kriminaal, praegune ehitaja, keda peategelane joomingu käigus pussitas. Peategelast armastab ka üks homoseksuaalne mees, kes on kindel, et see naine on tema elu armastus – ainult et vales kehas. Naine on neljandat kuud rase ning kolmandat kuud joomatsüklis.

Ja see kõik on päris? Tõesti dokumentaal?
Ikka päris. Ega ma sellist lugu välja ei mõtleks.

Algus võiks ehk olla ka sinu enda elust – hea perekond, tõmme kunsti poole, kunstiakadeemia...?
Nii see on. Tunnen oma filmi peategelasega tugevat seost ja hingesugulust. Temaga koos elades ja filmi tehes olen seisnud silmitsi väga paljude oma deemonitega ning mõtestanud lahti rea erinevaid seni vastuseta olnud küsimusi minu elus. Rõhutaks veel, et kõik kolm filmi peategelast on selle kõige juures intelligentsed ning analüütilised inimesed, neil on mitmeid andeid. Nad on säravad isiksused, see film pole „Varesesaare venelased”. Seda karmim kogu see olukord on.

Nii paljudel probleemidel on vist küll väga valus kõrval seista?
On küll. Aga ma olen püüdnud seda kõike võtta otsekui antropoloogilist vaatlust, teatud mõttes osaluseksperimenti. Ma tean, et ma ei saa seda muuta, aga ma saan seda kajastada, ma saan teha sellest filmi... Mind on pannud see lugu palju enesesse vaatama, ehk toimib see ka teiste puhul nii.

Kui palju sa reaalselt selle perega koos oled elanud?
Me elasime eelmisel suvel poolteist kuud kolmekesi koos minu ühetoalises Kalamaja korteris.

Keeruline ja ebamugav ei olnud?
Õnneks ma olen väga palju mööda maailma reisinud koos teiste kunstnikega seoses näituste ja festivalidega ning ma arvan, et mul on päris tugev omaruum ümber, isegi, kui elan koos lakkamatult joova ning pahatihti kirglikult kakleva paarikesega. Oma asju tegin selle kõige kõrval ka, samas ruumis viibides. Jah, loomulikult oli see kõik äärmiselt kurnav. Teine pikem kooselu- ning võtteperiood oli just nüüd, kolmenädalase tsüklina.

Kuidas sa filmitegemiseni jõudsid?
Vahel on mul tunne, nagu kirjutaks keegi kuskil minu elu stsenaariumi. Ma ei ole tegelikult filmindust ju õppinudki, ma olen lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maali erialal ja mul on magistrikraad interdistsiplinaarsetes kunstides – perfomance, installatsioon video... Film on pidev õppimine. Aga ma arvan, et oluline on sõnum.

Mis saab edasi ja millal „Armastus...” vaatajateni jõuab?
Ma arvan, et umbes aasta pärast. Selleks ajaks on peategelase elus tõenäoliselt midagi muutunud. Sünnib laps, tekivad ehk mingid uued arengud...

Anne-Mari Alver

Foto: Igor Ruus

0 kommentaari Lisa kommentaar