horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Sarvekandjate klubi

Taneli süda murdus, kui ta armastatud naise võõra torujüriga voodist leidis. Kas see on armastuse lõpp...?

Mu sõber on juba tublisti üle kolmekümnene mees, kuid küsimusele: „Kui vana te olete?“ vastab ta hetkegi kõhklemata: „Kakskümmend viis!“ Ta lihtsalt tunneb end selles vanuses olevat. Talle meeldib see number. Ja paljud usuvad. Tanel on sihvakas, heas füüsilises vormis, alati korrektse ja hoolitsetud välimusega. Ta jätab mitmekesise ja erudeeritud inimese mulje ning temaga suhtlemine on mõnus ja lihtne. Ma tunnen Tanelit juba ammu ja ta on rasketel hetkedel mulle alati toeks olnud. Mu sõbral on imeline omadus välja ilmuda just siis, kui teda kõige rohkem vajan. Me võime tundide kaupa kohvitassi taga istuda ja teineteisele südant puistata, jagada oma salajasemaid mõtteid, kõnelda isegi kõige intiimsematest asjadest. Samas pole meie vahel midagi enamat kui sõprus. Mina olen abielus, temal on terve haarem...
Jah, naisi on Kullerkupul alati rohkem kui mõnel Türgi sultanil olnud. Eriti viljakatel kuudel kogunes neid üheaegselt isegi kuni kümnekonna ringis. Ja mitte ühelgi neist polnud teiste olemasolust õrna aimugi. Tanel tiirutas nende vahel nagu vurrkann. Ta andis endale aru sellise olukorra ohtlikkusest, kuid just see talle naudingut pakkuski. Aeg-ajalt mõned preilid küll tunnetasid midagi kahtlast ja korraldasid talle kirgliku ülekuulamise. Kui see aga epideemiana neid kõiki haaras, leidis mu sõber koheselt väljapääsu kas „Prantsusmaale“ või „Hiinasse“ tööasjus lennates. Vabakutselise ajakirjaniku elukutse jättis talle alati „manööverdamisruumi“. Et asjatuid kokkulangevusi vältida, mõtles ta iga noore daami jaoks välja eraldi loo. Mäletan, et kellegi Anne-Liise puhul läks käiku Guinea-Bissau – üks Aafrika kõige mahajäänumaid piirkondi. Koju „tagasipöördumisel“ nõudis hirmunud neiu Tanelilt tõendit koolera, malaaria ja dengue-palaviku puudumise kohta. See kõik lõbustas mu sõpra väga. Haaremilood näisid talle põnevate ja mitte millekski kohustavatena. Ta suhtus neisse nagu mängu, lõbusasse ja süütusse seiklusse.

Kohtumine öös
Ja ühel heal päeval Kullerkupp armus. See juhtus järjekordse erakorralise ja kiireloomulise „töölähetuse“ ajal. Tanel oli end terve nädala oma korteris peitnud, käies väljas vaid öösiti. Ühel sellisel ööl ta Mariet kohtaski. Neiu jalutas mööda tänavat, oli end jaheduse peletamiseks kahvatulillasse salli mässinud ja torises igal sammul: „Ma löön su maha, Elvis!“ Neiul tolknes rihma otsas närviline kääbusspits, kes oma perenaise kell kolm öösel äratanud oli ja nõudnud tal keset kõige magusamat und end lähima puu juurde toimetada. Või vähemalt põõsassegi. Marie oli unine ja vihane, kuid see ei takistanud Tanelil temas tõelist aaret näha. Ühesõnaga, sellest hetkest alates oli mu sõber kadunud mees. Ta lõpetas kõik sidemed-suhted ja oli valmis hingestatud rännakuks seni tundmatutele aladele.
Juba nädala möödudes oli Marie mu sõbrast täiesti uue inimese vorminud. Pärast tööd tormas Kullerkupp jooksujalu poodi ja jõudis koju, tarides kohale kilekottide viisi köögi- ja puuvilju ning kasulikke salatiteid, mille olemasolust tal senini aimugi polnud. Ta pesi kiiresti käed puhtaks, sidus põlle ette ja asus vitamiinirikkaid salateid valmistama. Marie oli taimetoitlane. Tanel seevastu jumaldas hästi küpsetatud ja hautatud liha. Nüüd oli ta aga armastuse nimel valmis ka juurikaid närima, selleri ja peterselliga sõbraks saama.
Marie töötas naiste psühholoogina – aitas õnnetutel daamidel lahkuminekuga kaasnevatest probleemidest üle saada ja oma kohta selles keerulises maailmas leida. Klientidele määratud õpetussõnu üritas ta ka Taneli peal lihvida: „Kas arvad, et kaitsetu ja haavatav naine pole piisavalt tugev, et oma au ja väärikust kaitsta? Kas kavatsed minu arvamused mutta tampida?“ Tanel vajus punastades tugitooli kössi ja kuulas abitult oma armastatu kaunist suust tulevaid jõulisi mõtteavaldusi.
„Ta on üks igavene mõrd,“ ütles Tanel kord, kui minu köögis praetud sea kaelakarbonaadi otse pannilt suhu ahmis, „aga ilma temata ma elada ka ei suuda...“
„Ja ongi hästi,“ vastasin. „Millalgi ometi pidid sa ju oma naise leidma. Selle ühe ja ainsa, kellega oled valmis terve oma ülejäänud elu koos veetma.“
„Just see mind hirmutabki. Lausa kohutav, kui väga ma teda armastan.“

Naised ja seks
Ajapikku sai Marie mu sõbra täielikult oma võimu alla ja me peaaegu ei kohtunudki enam. Vahel siiski lobisesime interneti teel. Näiteks midagi sellist: „Tšau, kas kõik OK?“
„OK. Aga sul?“
„Mul ka. Kui miskit nihu – kirjuta. OK?“
Aga ühel päeval kodunt väljudes põrkasin Taneliga otse oma maja ees kokku.
„Miks sa telefonile ei vasta?!“ ründas ta mind.
Tanel oli kohutavalt kõhnaks jäänud ja karva kasvanud. Ta silmad hiilgasid ja parem silmalaug tõmbles veidi. Moodne särk oli määrdunud ja vajas triikimist. Endisest särast polnud enam jälgegi järele jäänud.
„Vaata oma telefoni, olen sulle vähemalt nelikümmend korda helistanud!“
„Vabandust, mul oli hääletu peale pandud... Mis juhtunud on?“
„Lähme!“
Ja ta lohistas mind lähimasse kohvikusse. Seda oleks võinud pigem sööklaks nimetada.
„Siin on ilmselt jube kohv,“ üritasin vastu puigelda.
„Mind ei huvita!“
Võtsime nurgalauas istet. Tanel hakkas teenindajat oodates toolil nihelema. Siis äkki ütles ta kuidagi järsult ja tuhmi häälega:
„Ta pettis mind teise mehega.“
„Kes?“
„Marie, kes siis veel?! Ma sattusin neile peale! Nad mürasid meie voodis!!! Ma jõudsin lihtsalt varem koju kui olin lubanud.“
„Oh sa poiss!“
„Mis sa ohhitad, ütle parem, miks talle ainuüksi minust ei piisanud? Miks? Vasta!“
„Ma ei tea...“
„Mis tähendab - „ei tea“? Sa tead minu kohta kõike! Impotentsus ei ohusta mind veel sada aastat...“
„Mis see siia puutub? Äkki on ta armunud...“
„Kellesse? Torujürisse?! See suvaline mees tuli meie juurde kraani parandama...“
„Oli ta vähemalt sümpaatne?“
„Selles ongi asi, et mitte! Tüüpiline orangutan. Räpane ja karvakasvanud... Lihtsalt üks juhm mees tööriistakastiga. Aga mina olen ju tema jaoks... Mina ju teda... Noh, sa ju tead...“
Me jäime vait ja Tanel hakkas salvrätikuga oma higiseks tõmbunud laupa kuivatama. Siis astus meie laua juurde naljakates ruudulistes pükstes kelner.
„Mida me tellime?“ tundis ta abivalmilt huvi.
„Viina!“ käratas Tanel. „Terve pudel!“
„Kuule, Tanel,“ ütlesin vaikselt ja võtsin tal käest kinni,“ aga kui oletada, et Marie oleks sina, ainult et veidi primitiivsemas variandis...“
„Mis mõttes?“
„Noh, ka sinul oli alles hiljuti üheaegselt väga palju naisi...“
„See on hoopis teine asi!“
„Miks?“
„Seks.“
Meie jutuajamine ei viinud kuhugi. Tanel solvus ja jõi end maani täis. Minu argumendid vaid ärritasid teda.
„Sa oled täpselt samasugune nagu tema! Te kõik olete sellised! Vihkan naisi!“ ütles mu sõber püsti karates ja mind üksinda kohvikulaua taha istuma jättes.

Eliise Mäesalu

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar