Seal, kus laulavad luited
Milliseks kujuneb jaanipidu, kuhu ema ilmub oma noore peikaga ning tütar toimetusest „laenatud” kaaslasega?
Eli oli tööle läinud ja emale-tädile kohvi termosesse valanud. Mõlemad naised istuvad köögilaua taga ja hakivad kartulisalati jaoks vajaminevat kraami. Rüüpavad kohvi ning räägivad maast ja ilmast. Ema peaasjalikult oma ilusalongi probleemidest pealinnas, tädi aga oma kooliõpetaja askeldustest väikelinnas.
Korraga asetab tädi noa lauale ja sõnab: „Ma muretsen Eli pärast.“
Ema ei tõsta peenestamistöölt silmi, küsib vaid, et mis siis mureks.
„Ta on pikemat aega norus.“
Ema kehitab õlgu ja laseb kätel nobedalt edasi käia.
„Ma tegin andestamatu vea,“ tunnistab tädi.
Ema vaatab vilksti tädi poole: „Mis sa siis tegid?“
„Käisin nädal tagasi ta toa akent sulgemas, märkasin ta laual päevikut ja lõin selle lahti viimase sissekande kohalt. Seal oli neli sõna.“
Ema käsi peatub. „Mis sõnad need olid?“
„Ma jätsin Eriku maha,“ ütleb tädi.
„Kes see Erik on?“
„Kui ma teaksin. Ja pole ma teda kellegagi kaelakuti näinud,“ on tädi vastus.
Ema hääl on rahulik, kui ta ütleb, et kust tädi peakski kõiki mehi siin väikelinnas tundma. „Nüüd me vähemalt teame, et asjalood on nii. Seda on meie kõigiga juhtunud. Natuke kurbust ei tee paha.“
„Aga ikkagi,“ on tädi murelik. „Mind närib, et käitusin ebaeetiliselt.“
„Oh sind küll, õpetajat,“ on ema jälle hakkimisega hoos. „Ulata mulle see kurk.“
Aeg ei oota
Samal ajal istub Eli töökaaslase majandusajakirjaniku Karliga kohvikus. Mõlemad on söömise ja oma mõtetega ametis, nii et jutt nende vahel eriti ei suju. Pealegi on Karlil praetaldriku kõrval mingi väike klade, mida ta aeg-ajalt sirvib ja närviliselt piidleb.
„Mida sa sealt loed?“ küsib lõpuks Eli.
„Ah, see homne jaaniõhtu komejant rahvamajas,“ selgitab Karl, „mul on seal mingi osa, vaatan, mis ma ütlema pean ja tegema.“
Mõne aja pärast paneb Karl klade kinni, pistab selle taskusse ja jääb tähelepanelikult silmitsema Eli, kes kahvliga tusaselt oma toidus songib.
„Kuule, kaunitar,“ ütleb Karl ja paneb käed kokku lauale. „Liiga kauaks ei või ju ka seda norutamist venitada.“
Eli ei vasta.
Karli pilk peatub eemal helendaval meretriibul ja korraga valgustab ta nägu lai naeratus.
„Tead, ma käisin ülikooliajal ühe luulelise neiuga,“ alustab Karl. „Ta luuletas ja ta luuletused ilmusid ka. Ja kui ta oli luuletamishoos, muutus ta alati väga kurvaks ja siis ta ütles, et tahaks minna sinna, kus luited laulavad. Kas pole liigutav?“
„Ja kus need luited siis laulavad?“ küsib Eli osavõtmatult.
Karl viskab kiire pilgu kellale, märkab, et lõunatund on liiga pikaks veninud ning võtab alustatud teema käbedalt kokku. „Küsi seda meie toimetuse elavalt entsüklopeedialt, praktikandilt. Tema teab kindlasti. Aga nüüd lähme. Aeg ei oota.“
Jaanitule eel
Käes on jaaniõhtu. Eli istub uute kingade ja kleidiga peegli ees ning meigib ennast, ema kingitud meigikarp avali. Siiski pole Eli veel päris kindel, kas ta ikka läheb linna jaaniõhtule või mitte. Aga teisalt, mida ta siin koduski teeb. Istub ema ja ta uue noore peikaga ühes lauas, kuulab kooliõpetajate koolinalju, sööb kurguauguni ja kantseldab oma viieaastast poolvenda Tomi. Ehkki pidu linna rahvamajas pole ka midagi erilist, otsustab Eli siiski minna ja pealegi ootab toimetuse praktikant teda rahvamaja ees. Ja miks mitte olla taas jalul ja rabavalt riides. Uus kleit, uued kingad, mida`s enam.
Ühe silmaga aknasse kiigates, märkab ta tagaaias siginat-saginat. Õpetajate kamp on kogunenud grilli ümber ja seal nagu alati vaieldakse grillimise valmistamise reeglite üle. Ikka on ühel või teisel tagataskus mõni hea nipp, mis parema tulemuse võiks anda.
Ema uus peika ja naabri Kaarel sikutavad lahti pikka aialauda ja ema tassib lauale taldrikuid ja sööki. Ongi paras aeg jalga lasta ja seda teeb ta eesukse kaudu, sest siis ei pea ta kellelegi aru andma, kuhu ja kellega läheb. Esikus tuleb talle vastu tädi ja ulatab talle salli, kui ta peaks hilja peale jääma.
Sille Maksimov
Jätkub ajakirjas...